Author Archives: Britta

Art of the Trench

Burberry ja the Sartorialist-i koostöös valminud social-networking lehekülg, mis on all about Burberry mantlid. See on Lookbooki ja tavaliste tänavablogide analoog, mis on ühendatud feissbuukiliku suhtlusvõrgustikuga. Lahe, eksole? Nüüd on mul vaja ainult see sügisel Helsingis proovitud Burberry mantel mingi valemiga kähku omaenda riidekappi saada, väike pilt klõpsida ning loota, et see ilusti esilehele Scott Schumani fotode kõrvale asetatakse. Kahjuks ei teeks mu rahakott antud hetkel Burberry mantli soetamise peale just maailma kõige laiemat naeratust, nii et praegu jääb vist siiski kogu lõbu ära. Ühel hetkel ma selle endale ikkagi hangin, sest kvaliteet korda ilu korda vastupidavus korda mugavus korda fakt, et see on siiski BURBERRY, on seda kõike rohkem kui kindlalt väärt. See konkreetne mantel, mida ma Soomes proovisin, ei tahtnud kohe üldse mu seljast ära tulla, sest ta istus nagu valatud. Väga tervislik ei ole vist sellele mõtlema jääda.. 

Tšilläks

Oh kuidas ma jumaldan lund. Mitte igasugust, aga sellist laia, pehmet ja paksu lund. Muidugi olin täna hommikul veidi teisel arvamusel, sest Mareku autol ei olnud sellel hetkel veel talverehve all ning kuigi oli kiiresti linna vaja saada, liikusime me umbes kiirusel 2 km/h. Hiljem koju jõudes aga avastasin, kui mõnusalt rahustav toime lumel on. Nimelt oli mul täna õhtul koolis kaks tähtsat hindamist ja päev läks seega kiirelt viimaseid maale ning muid töid lõpetades. Asutasin end “kontoritoas” molberti taha, panin Blue Scholarsi mängima ja tõmbasin rulood üles. Suure akna taga sadas tõeliselt ilusat paksu lund ja kui muidu oleksin ma tõenäoliselt paaniliselt ning rohmakalt oma maalid kiiresti ära lõpetanud, siis lumi tõi kuidagi sellise naudingu maalimisse ja tänu sellele, et aeglaselt ning rahulikult oma töid lõpetasin, olin tõenäoliselt palju efektiivsem kui rutates oleksin olnud. Nii et samal ajal kui mina oma krunditud pappi oranžiks võõpasin, maalis ilmamees kogu maa valgeks. Kusjuures – kas olete tähele pannud, et igakord kui lumi maha sajab, siis see on kuidagi puhastav ja nagu millegi uue algus? Ja samamoodi ka siis, kui ta ära sulab. Ning hoidke kõik oma varbaid ja sõrmi ristis, et ka jõulud sama valged oleksid.
Tänase päevaga oleks PEAAEGU saanud ajutiselt kiire aja lõppu tähistada, aga siiski mitte päris. Homne veel ning seejärel võin lõpuks puhata. Vaheaega küll veel ei tule, aga suurem osa aineid lõppevad ära, nii et tunniplaan jääb mugavalt kitsaks. Loodetavasti tähendab see ka seda, et mul tõesti on aega jälle pikki sissekandeid siia postitada ja ka erinevate projektidega tegeleda, mis mu ideepajas juba mõnda aega on küpsenud. Ja noh, magada tahaks ka. Kaua ma ikka nende seitsmetunniste öödega siin elan. Aga vaevalt jõuan ma unest hakata rääkima, kui juba tunnen, et voodi kutsub. Head und!

Marit Ilisoni backstage

Reedene päev möödus mul Baltika moekvartali ja EKA vahet joostes, sest kokku langesid nii referaadi tähtaeg, seminar “Disainerist ettevõtjaks” kui ka Marit Ilisoni moeshow, mida ma korraldada aitasin. See oli üks nendest harukordsetest überintensiivsetest päevadest, mida alustasin juba kell 5 hommikul ning lõpetasin 12 öösel, sest pärast pingelisi erialalisi toimetusi tuli ka Nõmme koju vanematega mu kahekümne esimest tähistama minna. Hours later oma koju jõudes kulgesin trajektooril välisuks-magamistuba ning probleemsest kell-on-nii-palju-aga-und-ei-tule olukorrast oli asi igati kaugel. :) Siin siis mõnusat silmailu Marit Ilisoni Tallinna Moenädala raames toimunud moeshow lavatagustest tegemistest. Disain oli vinge ja õrnalt Rodartelik ning tänu Mariti rõivakonstruktori haridusele oli kõik fantastiliselt konstrueeritud. Pinget jätkus lava ette ja taha, aga kõik sujus ilusti ning ka publiku vastuvõtt oli igati soe.

Lihtsalt

Pikale nädalavahetusele sai tänase hommikuga lõpuks kriips peale tõmmatud. Oleks juba eilsegagi saanud, sest teadagi algab ju esmaspäevaga uus nädal. Minul olid aga magamata ööd veel kuklas kinni ning jäin rekordiliselt juba kell seitse eile õhtul magama, nii et tänaseks hommikuks võib öelda, et kõik magamata tunnid on järele tehtud ning et tänasega algas minu jaoks ametlikult uus nädal. Bring on the kohustuslikud töised asjad ning ärategemist vajavad koolitööd.
Nädalavahetuse lemmikosa oli see, kui käisime nüüdseks siis “vanemate kodus” Nõmmel maailma kõige paremat kodutoitu söömas ja kust ma suure osa oma raamatuid ära tõin. Raamatute kappiladumine ristib Viimsi korteri lõplikult uueks koduks, sest need on kolimisel enamasti kõige viimased asjad, mis ma ära toon (puhtalt sel põhjusel, et need ei ole kõige hädavajalikumad, sest öökapiraamat on ju niikuinii kogu aeg käekotis). Nii et nüüd saab mõnusatel vihmastel/lumistel sügis- ja talvepäevadel kodus rahulikult diivani peal end kössi tõmmata ning kõik maailma raamatud läbi lugeda. Ei tea, kas asi on minus või ühiskonnas või selles, et mind on sellises vaimus üles kasvatatud, aga minu jaoks ei teki kuskil kodutunnet enne kui raamatuid pole paigas. Ma kohanen kiiresti, aga see tunne, et nüüd olen koju jõudnud, on hoopis teine asi.

Graffi-couture

Vogue Paris, november 2009, fotograaf Mario Sorrenti, stilist Emmanuelle Alt. Võimatult super!