Author Archives: Britta

Time for pre-fall 2010

Burberry Prorsum (Christopher Bailey on lihtsalt võimatult hea)

Devu Kroell, Diane von Furstenberg, Narciso Rodriguez
Michael Kors
Versace

Alexander Wang

Probably the most awesome mom in the history of awesome moms

Tegime emaga Eesti Naise tarvis pilti – artiklit meist saab lugeda SIIT.

I got 99 problems, but my kicks ain’t one

Võib öelda, et armastus esimesest silmapilgust. Tuleb Nike’ile aitäh öelda, et selliseid asju toodavad.

There’s blood on your hands, Michelangelo

PÖFF’i Montoni moefilmi “Rage” arvustus

Designers all think they’re doing something new, but nothing’s new in this game. If you think you’re in.. you’re already out.”
Esimene mõte, mis mul pärast filmi vaatamist peast läbi jooksis, oli see, et isver kui lihtsalt on võimalik midagi niivõrd intrigeerivat filmirullile panna. Ometi andis kerge teostus mulle nii keerulisi mõtteid, et nende ühendamiseks ning kirjapanemiseks pidin selle filmi uuesti üle vaatama. Süžee keerles moebrändi kulissidetaguse maailma ümber, hõlmates inimesi, kes ühe brändi nime heaolu taga seisavad, alates omaniku turvamehest disainerini välja, ning nende inimeste mõtteid. Michelangelo nimega poiss oli internetiblogija, kes siis oma telefoniga inimeste emotsioone ja mõtteid salvestas ning selle kõik ka internetilehele üles laadis. Kõige magusama materjali kardinatetagusest moemaailmast sai ta aga siis, kui kolmel brändi järjestikusel moeshowl modellide mõrvad toimusid – kes keda kahtlustas, kes mida fashion industry‘st arvama hakkas, millised emotsioonid seoses kadunutega tekkisid. Kogu film koosnes vaid monoloogidest. Üleüldiselt võib öelda, et linateos põhines inimeste näoilmetel ning üks paljudest mõtetest, mille mina filmist kinni püüdsin, oli see, et emotsioon on see, mis teeb filmi kvaliteetseks, mitte action. See tähendab ka näitlejate üliprofessionaalset oskust emotsioon tõetruult ekraanile tuua, sest kui film koosneb vaid ühevärvilisest taustast ning vööst peani kaadris olevat näitlejat, siis ei piisa vaid kuulsast nimest, huvitavast riietusest või kaadrist endast, et vaatajat ekraani ette naelutada. Ja jumal tänatud, kõik said ideaalselt ning oodatust isegi paremini oma näitlemistööga hakkama. Kui kaader koosneb nii vähestest elementidest, siis on ka iga rõivadetail ääretult olulisel kohal – kuna inimesel on palju aega kaadris olevat tegelast jälgida, kondab silm ka tavaliselt täiesti märkamata jäävatele detailidele. Mulle see muidugi istub, sest see tähendab, et tegelaskujude riietamisega on eriliselt palju vaeva nähtud, mida võis ka selles filmis näha. Lisaks emotsioonidele, riietusele ja juhtumiste käigule oli põnev jälgida ka erinevaid täiesti süžeeväliseid mõtteid, mis filmi sisse olid paigutatud. See tähendab siis otseselt tegelaskujude jutus leiduvaid lauseid, mis minu jaoks kohe tagamõttega tsitaatideks muutusid. Bondi filmidest tuntud näitlejanna Judi Denchi poolt kehastatud moekriitik, kellest kujunes minu totaalne lemmiktegelane, rääkis ainult lausetes, mis väärisid kõik üles kirjutamist. Kui ma juba lemmiktegelaste juurde peatuma jäin, siis disainer, keda mängis näitleja Simon Abkarian, oli lisaks gallianolikule välimusele täpselt piisavalt liiga temperamentne ehk selline nagu õige disainer olema peab. Mulle kuidagi ei mahu pähe, et disainer ehk inimene, kelle loovus lendab enamasti kõrgemal kui harilik Boeing, saaks olla vaga ja täielikus tasakaalus inimene. Disainer peabki olema totaalselt kreisi ning kõiges tsipa too much. Nii et selles filmis oli nii palju enamat kui highly anticipated Jude Law oma parukatega. Muide, Lily Cole, teada-tuntud modell, kes end vaikselt filmimaailma kitsa ukse vahelt sisse püüab pressida, oli minu silmis üllatavalt hea, kuid kuidagi jube häiriv näitleja. Aga igatahes suur aplaus neile kõigile, sest ma kujutan ette (või no tegelt ei kujuta), KUI raske võib olla niimoodi minimaalsete abivahenditega enda tegelaskuju usutavaks teha. Kuigi olen kuulnud ka väga vastakaid arvamusi selle filmi kohta, olen mina siiski seisukohal, et tegemist oli täieliku kunstiteosega ning see läheb kindlasti kirja ühena selle aasta PÖFFi parimatest filmidest. Ja kui ma juba tsitaadiga alustasin, siis lõpetan samamoodi. Moekriitiku tegelaskuju arvamus moe kohta:
If anything, it’s like pornography towards millions are addicted. Hopelessly addicted. Take a look at a woman’s eyes when she’s shopping – it’s a crazed lust of a desperate junkie who can’t afford the real things, who’ll settle for any rubbish they sell on the street. It’s much worse than heroin.”

Escape from the city

Pidin taaskord tõdema, et ei ole midagi mõnusamat kui vahelduseks üks rahulik ja arvutivaba nädalavahetus maal. Olin juba mitu nädalat seda salakavalat plaani pidanud, et lähen ometi linnast hetkeks eemale, aga pidevalt tuli midagi vahele kas siis tööalaselt, koolist või hoopis kellegi tähtsa inimese sünnipäev. Lõpuks tundus juba, et miski pole vajalikum kui värske õhk ja eemalolek. Neid n.ö põgenemiskohti on mul kaks – üks asub Vormsil, kuhu satun vaid suvel, ning teine veidi üle poolesaja kilomeetri kaugusel Tallinnast mere ääres, kus ma siis ka seekord käisin. Mõned aastad tagasi elasin ma seal, kokku kuskil kaks aastat, kuid praeguseks on see jäänud vaid nädalavahetuse koduks. Viimasel ajal satun sinna küll harvemini, aga iga kord taasavastan selle kodu võlud ning luban endale, et varsti lähen jälle. Seekord pean vähemalt lubadusest kinni, sest jõulud veedame perega jällegi seal. Üleüldiselt on see koht kõige imelisem kahel konkreetsel aastaajal: talvel ja suvel. Talvel on mõnus paksu lumetormi eest tuppa kamina ette varju pugeda, tass glöggi kätte võtta ja raamatut lugeda. Kuna meri on otse maja ees, siis puhuvad seal eriti tugevad põhjatuuled ja seega on seal ka alati maailma kõige rohkem lund. Seda mõnusam on vaadata suurte akende taga laiuvat kohevat lund ja elada põhimõtteliselt täiuslikus talveparadiisis. Suvi ei jää aga talvele karvavõrdki alla, sest ema raske töö ja vaev taimede istutamisel on vilja kandnud ning kümne aastaga on kogu sealne floora imeilusaks kasvanud, nii et suviti on kogu maja ümbrus õides. Kuna naabreid meil praktiliselt ei ole, saab seal täielikku suvevabadust nautida – ujuda, joosta, päevitada, what so ever. Õhtuti see-eest aga grillime ja kuulame metsa rahustavat kohinat.