Author Archives: Britta

If you check one two, my word of advice to you is just relax

Kick it in the city
When we in around town
Next door neighbours tellin us
That it’s too loud
Now neighbour, can you please just turn that mess down?
This is the sound that throws them pennies on the ground.

Turn it up, I don’t think they hear it enough..

A day in my life, 21.01.10

07.38 Avastan, et äratuskell pidi juba kaheksa minutit tagasi helisema. Keeran voodis veel teise külje peale, kuid otsustan siiski, et on tagumine aeg ärgata.
08.20 Algab jant takso tellimisega. Viimsis elades pole kordagi tekkinud probleemi takso saamisega, ometi on just täna see päev, mil taksot ei saagi. Ajan Mareku üles, et ta mu linna viiks, sest bussiga enam ei jõuaks.
08.37 Stardime kodust. Olen mures, et jään hiljaks.
09.00 Astun minutilise täpsusega Tiina Talumehe ateljeesse viivatest treppidest üles. Seal töötav rõivakonstruktor hakkab mulle konstrueerimise aluseid lahti seletama. Ese, mille alusel ta mulle seda õpetab, on mu ema kleit, mis Vabariigi aastapäevaks valmima peab. Olen eriliselt põnevil.
10.15 Lõpetan kanga aurutamise. 4 tundi magamist annab esimest korda tunda – üks energiabuuster kuluks nüüd küll ära.
11.00 Avastan juhuslikust ajakirjast La Perla reklaami, milles kujutatud ateljee on täpselt selline, mida kunagi ise tahaksin omada.
11.20 Konstruktor hakkab lõigete põhjal kangast välja lõikama, nii et minu õppetöö hakkab läbi saama.
11.50 Sammun suure väsimusega ateljee treppidest alla ning keeran kohe seal kõrval asuvasse Populari. Aeg hommikuseks kohviks.
12.00 Kohv, arvuti ja mingisuguse teksti tõlkimine.
12.35 Räägin Populari kohvi ostma tulnud Talumehega paar sõna juttu edasistest plaanidest kleidiga ja muidu. Meel läheb rõõmsaks ja tunnen, et espresso “just kicked in”. Paigal püsida on nüüdseks võimatu, nii et tõlketöö jääb sinnapaika.
14.00 Lähen sõbrannaga Lidosse sööma. Avastan, et see on maailma kõige odavam koht lõunasöögiks – supp, pudel vett ja kaks kuklit läksid kokku maksma vaid 35 krooni. See-eest suutsin supiga peaaegu ümber kukkuda.
15.30 Tagasi Popularis, kuhu vaikselt lisanduvad kõik sõbrad. Lemmikosa päevast, sest kõik seletavad, naeravad ja n.ö “käivad maha”.
16.30 Hakkan (nüüdseks juba eilset) blogi sissekannet kirjutama, kuid avastan varsti, et pildid ei lae ära, nii et pean selle ikkagi hiljem kodus lõpetama.
17.55 Jooksen kooli. Kuna EKA vana maja läheb kohe lammutamisele, siis loengud on meil hetkel Solarise juures Estonia puiesteel.
18.05 Jõuan maalimise tundi, kus selgub, et maalime järjekordset natüürmorti. See-eest kasutame seekord hoopis akvarelle, mis on vahelduseks päris huvitav.

19.50
 Kvaliteetaeg sõprade seltsis.

20.45 Hõum sviit hõum ja õhtusöök. Tegelikult peaksin veel järgmiseks päevaks ühe peakatte valmis tegema, sest meil on hindamine, aga suure väsimuse tõttu lükkan selle järgmise päeva hommikuks, sest see on mul nii kui nii vaba. Ometi ei tule uni enne kella poolt kolme, kuid kui siis silmad kinni saan, magan end sügavalt järgmisse päeva.

Domo arigato, mister Roboto

Aastavahetuse eel mainisin siin, et “valmistan meeleheitlikult aasta vahetamise pidu ette”, mis oli tõsi, sest too õhtu venis mul joonistamise ning koristamise tõttu kella kolmeni öösel välja. Tavapärase joome-hästi-palju-šampust-ja-vaatame-ilutulestikku asemel otsustasime me ürituse veidi põnevamaks muuta, nii et peo teemaks sai Jaapan. Arvestades fakti, et peo toimumine sai otsustatud VÄGA viimasel minutil ehk 30. detsembril, siis läks kõigega ilmselgelt kiireks. Siin siis mõningad pildid tollest õhtust.

Let’s head to the Orient

Täna ilmselgelt mingit sisukat postitust minu poolt ei tule, sest olen usinasti ametis homse 2009 aasta kindlateemalise ärasaatmispeo ettevalmistusega, mis sisaldab maalimist, lõikamist, kleepimist, dekoreerimist, koristamist ja nii edasi. Pilte sellest kõigest näete uue aasta esimestel päevadel, seniks aga vinget üleminekut uuele aastanumbrile!

To hell with 2009, bring on the 2010!

Reporting live from Winter Wonderland

Jõulud on siis lõpuks käes ja see tähendas sel aastal maale põgenemist. Mitu aastat oleme jõule tähistanud linnas, aga olgem ausad – õige fiiling tuleb ikkagi lumme mattunud maakodus. Jõulud on meil väga traditsioonilised, eriti aga jõululaupäev. Hommikul on mõnus hommikusöök, pärast seda sätime alati kodu valmis: ehime kuuske, pakime kinke, kaunistame maja, vormime piparkooke jne. Seejärel sööme esimese õhtusöögi, mis jõulude kontekstis on oma mahult siiski pigem õhtuoode. Kella viie paiku läheme kirikusse ja pärast seda tuleb suur jõuluõhtu söömaaeg, mille lõpus on alati tunne, et vähemalt uue aastani ühtegi ampsu enam ei söö. Kõigele sellele järgneb kauaoodatud kingituste jagamine. Kingid on muidugi kõik kuuse all ja kätte saab neid vaid luuletuse esitamisel/laulu laulmisel, mis omakorda tähendab seda, et mu isa alati mutionu laulu laulab. Pärast kingirõõmu jätkub õhtu ohtra veini ja lauamängudega ning kui pea lõpuks padjale saad, oled rohkem läbi kui töönädala lõpus. Kõigele lisavad veel vürtsi Jan Garbareku plaatidelt kõlavad imeilusad saksofonihelid ning lakkamatu hea tuju. Hetkel on muidugi kirsiks tordi otsas akna taga möllav tuisk. Üleüldiselt on see aeg nii imeline, et üle viie minuti ei söandagi arvutis olla.

Lumiseid jõulupühi!