Author Archives: Britta

Cinemania

Kuidagi saavutasingi lõpuks selle, et minu nädalavahetus on täielikult vaba ja otsustasin, et lähen laupäeval hoopis maale. Ma ei jõua seda ära oodata, sest ma tunnen, et isegi mu varbad karjuvad juba puhkuse järele. Või no tegelikult karjuvad nemad vist kõige esimesena, sest nad ei kannata enam seda kontsadel sõelumist ära ja oleksid kindlasti rõõmsad kui neid kaks päeva tossudega hellitaksin.
Muide, kandideerisin PÖFFi raames taaskord toimuva Montoni moefilmiseeria blogijaks. Kolm tüdrukut, seal hulgas ka mina, osutusime valituks, nii et uuest nädalast võite siit siis lugeda ka paari sissekannet moedokumentaalidest. Eelmine aasta oli see moefilmide nädal tõeline piece of candy kõrvadele, silmadele ja kõigele muule, nii et ei jõua ma ka sel aastal neid ära oodata. Kel vähegi võimalik, siis minge ikka vaatama, sest moemaailma backstage on kõrvuni üllatusi täis ja mul on kinosaalist väljudes korduvalt seda I-had-NO-idea tunnet olnud.
Dokumentaal kui filmižanr on mulle alati kõige rohkem meeldinud. Paljud elust-olust rääkivad dokfilmid on kainestavad ja tänu neile sa saad aru olukordade tõsidusest või lihtsalt sellest, kuidas miski toimib. Palju on muidugi ka neid dokumentaale, kus spekuleeritakse ilmselgelt üle, aga palju on ka väga väärtuslikke dokfilme. Sellepärast on ka see moefilmide nädal üks mu lemmikaegu aastast. Other than that, pean tunnistama, et ma ei ole eriline filmiinimene. Mulle meeldib aeg-ajalt neid ikka vaadata ja kino vastugi ei ole mul midagi, aga millegipärast eelistan rohkem nii muusikat, raamatuid kui ka telesarju. Filmifriigid seda ei usu, aga isegi näiteks Pulp Fictionit vaatasin ma esimest korda alles poolteist aastat tagasi. Ja näiteks Fight Clubi ei ole ma siiani näinud. Aga olgem ausad – filmimaailmas on ikka tohutult palju saasta ja küllap liigne kogus mittearvestatavate filmide vaatamist ongi minust sellise inimese teinud. See-eest leidub filmiklassikas jällegi tõelisi pärle, nii et eks ole see kõik minu jaoks üks nokk-kinni-saba-lahti situatsioon.

Illustratsiooniks ägedat suurlinna vaibi.

Rojo Negro

Kas tõesti on juba käes see aeg aastast? Avastasin hetk tagasi, et erinevad netileheküljed ja blogid postitavad üksteise võidu pildimaterjali teemadel a la “10 ideed, mida jõuluks kinkida” ning ma ei tea, kas rõõmustada või mitte. Ma ei kuulu nende inimeste sekka, kellele ei meeldi teha kingitusi ja kohe kindlasti ei kuulu ma nende sekka, kes lihtsalt mingil põhjusel ei salli jõuluaega. Enamasti on inimestel see viimane siiski vist seotud rahakuluga, pluss viitsimatusega kingituste otsimise osas, sest ma ei usu, et keegi reaalselt ei salli paari vaba päeva või rahulikku püha nautimist pere seltsis. Igatahes on jõuluaeg imeline osa aastast, aga see ühendub mõtteis kohe külma ilmaga, mis on viimane, mille järele hetkel igatsus on. Põhjus selge – olin eile kutsutud Tiina Talumehe moeshowle, mis oma Hispaania teemaga mu üles küttis ning igatsuse Sevilla, flamenkotantsijate, imeliste oliiviistanduste ja eelkõige paitavalt sooja päikese järele igati aktuaalseks muutis. Aga jätan nüüd eestlasliku jonni külma ilma üle kõrvale ning räägin Talumehest. Volangide, drapeeringu, satside, pitside, lehvikute ja karismaatiliste naistega andis ta edasi tõelise Andaluusia temperamendi ning eluvaimu. Saal oli muidugi puupüsti täis, aga ma ei oleks ealeski arvanud, et sinna ligi 1000 inimest tuleb. See on Eesti mastaabis ikka väga suur näitaja. Nii et ärge unustage Eesti disainile tähelepanu pööramast ja tänu tihedale juurdekasvule disainerite osas võib üsna pea kümnest sõrmest väheks jääda, et lugeda üles maailmatasemel loominguga eestlasi.
Paar näidet (pildid aadressilt femme.ee):

Let your freak flag fly

Islamist läbi Josef Hoflehneri objektiivi

Mis puudutab arhitektuuri, looduse ja olmeelu ülespildistamist, siis mees nimega Josef Hoflehner oma läikiva kuldse käega on kindlasti üks selle ala parimaid. Minu arvutis on tema portfooliost salvestatud kuskil 100 pildifaili, aga siia postitan vaid pisikese osa, mille moodustavad fotod islamimaadest. Mind on alati tohutult huvitanud moslemite kultuur, eluolu ja tõekspidamised ning kasutan alati võimalust, et neid uurida. Tänu Egiptuses Hurghadas elavale õele olen kõigil neljal korral, mil sinna olen sattunud, ka väga palju turistidele enamasti siiski märkamatuks jääva kohaliku eluga kokku puutunud ja mida rohkem seda näen, seda enam sellest huvitun. Maailmal on enamasti tänu teatud sündmustele islamireligiooni ning seda kummardavate inimeste suhtes tugev eelarvamus, aga inimene pelgabki ju alati seda, mida ta ei tunne ja kui nii võtta, siis moslemite salapäraselt tagasihoidlik kardinatetagune elu ju eeldabki võõrrahvustelt seesugust käitumist. Tegelikkuses on aga radikaalsete ja meie mõistes normaalsete moslemite vahel üüratu erinevus ning keskmine araablane võib siiski olla maailma kõige siiram inimene. Kahjuks on aga nende tavapäraste moslemite elu laiale maailmale küllaltki kättesaamatu ja esile trügivad hoopis need, kes Allahi nimel kõigeks valmis. Kuna tänapäeva Euroopa ja Ameerika erinevad religioossete vaadete osas Araabia maadest tohutult, ei saa tõenäoliselt kultuuridevahelisest teineteisemõistmisest rääkida veel jumal teab kui kaua. Aga ka siinmail olid ju kunagi ajad, mil usk oli kõik, mille nimel elati ja see tähendas muu hulgas ka tohutuid verevalamisi (kindlasti ei püüa ma radikaalseid moslemeid keskaegse eurooplasega samastada ja väita, et nad meist nii tohutult ajast maas on). Igatahes jumaldan mina nende inimeste ehedat kultuuri ja lihtsust ning arvan, et samamoodi nagu neil on meilt palju õppida, on ka neil meile tohutult anda. Nende kultuuri süvenemine on paljuski kainestav ning annab muu hulgas ka märku, et elu ei vaja keerulisust, vaid it’s all that simple. Aga nii nagu meie neile, jäävad ka nemad meile mingil määral mõistetamatuks ja ainus, mida me teha saame, on pakkuda teineteisele vastuvõetavust.
Josef Hoflehner on islamikultuurile omase salapära, lihtsuse ja teatava vaikuse imeliselt jäädvustanud ning siin on valik tema Jeemenis ja Kairos tehtud fotodest.

Jeemen

Kairo

Marcus Ohlsson