Author Archives: Britta

Let’s slow down for a little fast food

Atlanta. Kroomveljed, räpp ja southern accent. Sama tavaline nähtus kui turukottidega memmed Nõmme turu bussipeatuses on Atlantas Escalade’iga ringi kruiisivad my-chain-hangs-much-lower-than-yours tüüpi mustanahalised, aknad alla keeratud, T.I. muusika põhjas ja kirjeldamatult blingivad rimsid all. Mööduvatele igatpidi licious naistele hüüavad nad lauseid stiilis “Man, look at that booty, man, iz huuuuge, man!”. Turistil pole seal üldiselt midagi teha. Vaatamisväärsusi eriti ei ole ja see on selline linn, kus võib pigem olla põnev elada. Aga juhul, kui oled mustanahaline. Valgeid leidus seal muidugi ka, aga nende vähemus oli lihtsalt niivõrd silmaga märgatav. Uurisin järele ja selgus, et 60% elanikkonnast on mustad, 40% valged. Üldiselt tundus (vähemalt esmapilgul), et valgetel ja mustadel ei ole seal omavahel erilist vaenu. Muidugi ei ole ma selles sada protsenti kindel. Küll aga on mingisugune everlasting ja neverending mustade-valgete võitlus kõigil ikkagi hinges. Näiteks: Atlantas on metroorongi nimi MARTA, mis on siis lühend Metropolitan Atlanta Rapid Transit Authority-st. Üks valge kuuekümnendates meesterahvas ütles aga meile “You know what MARTA means? It stands for Moving Africans Rapidly Through Atlanta.”.
Mina, kes ma armastan alati kohalikes getodes ringi rännata, et seda ÕIGET elu näha, pidin seekord pettuma, sest Atlantas lihtsalt EI TOHI kõrvaltänavatele rändama minna. Liikuda tuleb kesklinnas. Teine variant on sõita metrooga äärelinna suuremate keskuste juurde (kusjuures kõik peamised shoppingu centerid asuvad seal just äärelinnas, mitte kesklinnas). Aga kuna Atlantas on siiski üks Ameerika kõrgeimad kuritegevusreitinguid, siis selleks, et vältida võimalikku sinu poole suunatud kuuli, ei tasu ikka igale poole kondama minna. Kuulsaim Atlanta geto on Bankhead. See on the Hood. Koht, kust on pärit näiteks T.I. ja Shawty Lo, kusjuures T.I.-l on isegi sellenimeline lugu olemas. Muidugi oli meeletu kiusatus, sest oleks tahtnud näha seda kohalike elu seal, aga kuskil tuleb vist uudishimu ja mõistlikkuse vahele piir tõmmata.
Ameerikas on kõik extralarge ja toit ohmylord kui rasvane. Näiteks kõige väiksem smuutitops on meie Boost Juice Bar-i kõige suurema topsi suurune. Brainfreeze guaranteed. Kusjuures topsi peale on kirjutatud ameeriklaste ülekaalulisusprobleemi “lahendamiseks” lause Chewing is over-rated. Toidud on tohutult rasvased ja esimese kahe päeva järel tekkis meeletu tahtmine kolm kilo salatit ära süüa. Oleme nüüdseks ka mitmel korral kohalikes Babybackides peatunud (nt Waffle House’is). Iseenesest on sellised dinerid eriti lahedad, täpselt nagu Quentin Tarantino filmidest pärit. Toiduvalik nendes aga eriti ei varieeru, nii et burgerid, vahvlid ja steaksandwichid on enamasti need, millest menüüd koosnevad. Walmartist hüppasime ka teel Nashville’i läbi. See on kõikide asjade pood, mille ühest servast teise kõndides tundub nagu läbiksid kolme kilomeetrit. Ühe pudeli Sprite’i leidmiseks pidin terve poe läbi kammima, sest ameeriklastele on iseloomulik meeletu tarbimine, mis tähendab, et kõiki asju müüakse heal juhul six-packis, enamasti aga vähemalt kümnekaupa. Isegi hotellivoodid on igal pool nii suured, et vähemalt kolm inimest mahub ühele inimesele mõeldud voodisse. Kõik siin riigis on XXL. But we love it here.
Ameeriklastele meeldib mingil põhjusel see, kui õues on meeletult palav (siin southeastis on tohutult kuiv kuumus) ja kui toas on eriti külm. Kõikjal on nii, et kui tuled õuest tuppa, siis hakkad külmast tihtipeale lõdisema, sest kõik konditsioneerid töötavad ja tundub, et liikusid vahepeal mingisugusesse teise, palju jahedamasse kliimavööndisse. Näiteks eile õhtul Waffle House’i minnes oli sama lugu. Aga ameeriklased naudivad seda.
Marek hängib hetkel voodis (ja loobib mind patjadega) ja on rahuolematu, et kõik uudised, mis telekast tulevad, nii negatiivsed on. Et Dallases on üleujutused ja et auto tappis kolm last ja et terroristid kasutavad Google Mapi oma järgmiste sihtkohtade paikapanemiseks. Ja liiga palju on kõhnumisele kaasa aitavate toodete reklaame.
It’s all America, baby. :)

Reporting live from Atlanta, Georgia

26 tundi reisimist on seljataga ja Atlanta it is! Või noh, tegelikult jõudsime siia juba eile õhtul. Hetkel on kell 8 hommikul. Ja ma kirjutan blogi. Talk about a jet lag.

Helsingis saime ilusti ära ööbida (kuni lõpuks mingi töötaja mind üles tuli ajama, sest “piinlik, kui keegi magab tema kohvikus kellaajal, mil kogu lennujaam on rahvast täis”) ja lendasime Londonisse. Heathrow on päris vinge lennujaam. Maailmasuur muidugi ja täis lõputuid kinga- ja kotipoode. Kohustuslik Starbucks tuli seal muidugi ära ja pärast kuuetunnist ootamist saime lennuki peale. Ma ei olnud üle ookeani lendava lennukiga varem lennanud, nii et üllatus oli ikka päris korralik, sest lennuk oli SUUR-suur. No ja meie kõrval hängisid muidugi ka Boeing 747 (millega me muide siit tagasi lendame kunagi) ja Airbus 380, mis ei ole just maailma kõige väiksemad tüübid. Lend sujus ilusti, aga jube tüütu oli. Hetkest, kui me USA kohale jõudsime (nähtavus oli mõnda aega väga hea), tuli mul mingisugune eufooria peale ja sattusin ekstaasi igast majast, mida ma allpool nägin, sest need on ju “USA majad”. New Yorgi juurest lendasime ka läbi, aga sel hetkel oli kõik nii pilvine, et võisin kahjuks ainult aimata, kus mu lemmiklinn on.
Nii. Atlanta. Oh god. Esiteks oli lennujaamas maailma kõige keerulisem ja tüütum turvakontroll, kus sa umbes viis korda pidid oma pagasit ära andma ja viis korda sellel kuskil järel käima ja siis kontrolliti veel mingit jubedat hulka pabereid ja ühesõnaga oli hea meel sealt ära saada. Siis läksime mingisuguse metroo peale ja enne küsisime ühelt rongijaamatöötajalt kesklinnas asuvate odavate hotellide kohta. Mingid juhtnöörid ta meile siis andis ja sõitsime kesklinna. Paduvihma ja hunniku raske pagasiga hängisime ühe maja eest teise ette ning püüdsime leida kohta, kus ööbida. Ja mis ei oleks Marriott või Ritz. Lõpuks saime mingisuguse Quality Inn-i kuskil “three blocks from the station” ja olime tüdinud ning läbimärjad, aga õnnelikud, sest sõna “voodi” omab pärast kahtkümmend kuut tundi reisimist päris suurt tähendust.
Atlanta on räpilinn. Iga inimene, kes vastu tuleb, on räppar. Iga inimene, kellelt midagi küsid, on räppar. Vähemalt öösel. Nii huvitavad kui nad ka pole, siis silma inimestele ei tohi vaadata. Eile õhtul, kui me kõndisime rongijaamast hotellini, tuli juba üks must tüüp kolme dollarit küsima. Sõbralikult küll, aga selline tunne on, et kui ei anna, saad kuuli. Linna “vibe” on selline, et iga nurga taga kuuled püstolilasku ja et kõik on cracki mõju all. Päris hirmutav oli õhtul igatahes.
Täna aga lähme linna hängima ja kella seitsmeks õhtul peame tagasi lennujaama minema, et teistega grupist kokku saada ja Nashville’i minna.

Lähtöaulat/Departure Halls

Nagu ma juba enne ütlesin – lennujaam ongi maailmakülm, istmed ongi maailma kõige ebamugavamad ja ühed Hollandist pärit “geelküünelised” tüdrukud kuulavad meie kõrval oma roosast laptopist mingisugust kohutavat muusikat.

Marek magab (poole kohaga). Me leppisime temaga kokku, et mõlemad saavad kolm tundi magada. Kell 6AM algab check in lennule ja kell 8 lendame välja. Nii et hetkeseisuga (1:38AM) on tal veel poolteist tundi aega magada. Ja mul poolteisttundi aega, et need hollandlased siit kõrvalt kuidagi ära ajada. Suutsin nendega juba ka tülli minna, sest terve lennujaam on tühi ja ikkagi oli neil tarvis täpselt meie kõrvale Scooterit tulla kuulama. Aga üsna tark on vähemalt pool ööd üleval istuda, sest siis magan kogu lennureisi vältel – minusugusele lennufoobile ainult kasulik.

America for dummies

Off to the States!

Nii. Ma nüüd otsustasin uuesti alustada üle saja aasta. Põhjus siis selge – stardin homme USA poole raamatumüümise tööd tegema. Kes sellest veel kuulnud ei ole, siis http://www.southwesternsummer.com/Default.aspx on infot täis. Ja Eestist läheb sel suvel ka seda sama tööd selle sama kompanii kaudu tegema umbkaudselt 300 (või rohkemgi) üliõpilast. Päris paljud inimesed on ka palunud, et ma oma tegemistest kirjutama hakkaksin, nii et here you go. Suvi tõotab igatahes tulla põnev ja kõike muud kui sarnane iga-aastastele eesti suvedele (mis iseenesest on ka muidugi maailmamõnusad).

Homme stardime kell 21.00 laevaga Soome. Helsingis ööbime tõenäoliselt lennujaamas, sest tuleb välja, et alla 150€ ei ole võimalik saada sisuliselt ühtegi hotelli, mis oleks mõistlikus kohas ja kust saaks hommikul kiiresti lennuki peale minna. Nii et homme öösel ma siis tõenäoliselt blogin siia sellest, KUI nõmedad ikka kõik lennujaamad on ja kui ebamugavad need pingid seal on. Neljapäeva hommikul lendame Helsingist Londonisse, kus peame Heathrow lennujaamas veetma järgmised 6 tundi, sest täpselt nii palju on aega lennuni Atlantasse. Atlantasse jõuame neljapäeval kohaliku aja järgi kell 7 õhtul. Nüüd tuleb mu lemmikosa. Nimelt on meil täpselt ei rohkem ega vähem kui üks päev aega Atlantas hängida, sest me jõuame Marekuga sinna linna esimestena. Teised meie grupist (grupis on 14 inimest ja meil on kõigil üks mänedžer ja töötame kõik ühes linnas) tulevad Atlantasse alles järgmise päeva lennuga. Nii et ATL, baby, here I come. Plaanitud on juba poed ja Starbucksid ja muu taoline. Kui meie ülejäänud grupp Atlantasse jõuab, hakkame sealt põhjapoole sõitma. Nimelt läheme Nashville’i, mis on Atlantast kuskil 360 km põhjapool. Sõidame sinna rendiautoga ja vahepeal ööbime somewhere teele jäävas hotellis. Nashville’is toimub nädalane treening, kus me saame veel terve uue portsu teksti, mis tuleb pähe õppida (müümine ei ole lihtsalt see, et koputad uksele ja küsid, kas keegi raamatut tahab osta. Päris suur hulk tekste tuleb pähe õppida ja end ette valmistada igasugusteks vastusteks, mis inimesed sulle võivad anda selle põhjenduseks, et miks nad raamatut osta ei taha. Pluss ka erinevateks olukordadeks, millega kokku võid puutuda.). Nashville’is ööbime tõenäoliselt kuskil motellis. Pärast nädalast treeningut ja tohutut hulka päheõpitud tekste lendame läänekaldale, kus me mingisuguses salapärases linnas raamatuid müüma hakkamegi. Me veel ei tea linna, kuhu meid müüma “pannakse”, seda öeldakse meile Nashville’is. Pidavat olema mingisugune süprais süprais. Vähemalt niigi on vedanud, et mu mänedžer, kes on mul ka varasem tuttav, ütles nii palju, et linn asub läänekaldal, mägises piirkonnas, pidavat olema soojem kui Eestis ja asub ookeanist natuke eemal. Pluss pidi ka tuntud linn olema. Mõtted lähevad kohe tahtmatult California peale. Aga nii palju, kui ma teistest gruppidest inimestega suhelnud olen, siis ei tea nad mitte midagi sellest, kuhu linna nad lähevad. Nad isegi ei tea seda, kummal kaldal linn asub. Või on äkki hoopis keskel, põhjas või lõunas. No ja siis ongi pärast see, et pead Alaskal suvi läbi raamatuid müüma. 
Nii palju siis üleüldist ja sissejuhatavat juttu. Nüüd võiks minna ja pakkima hakata, sest võite neli korda arvata, kas ma olen seda juba teinud või ei. Endal on homme ärasõit pooleks aastaks. Muidugi on mul homme ka vereanalüüside andmine ja arstivisiit, sest suutsin endale mingisuguse pikaajalise köha kuskilt soetada ja seagripihirmus värisevasse Ameerikasse sellega väga minna ei tasu.