Author Archives: Britta

Miles from home, hours from sleep..

..aga õnnelikult New Yorki jõudnud. Kell oli poole kuue paiku varahommikul kui me oma suurte kohvritega maa-alusest bussijaamast mööda treppe välja üritasime ukerdada. Ainsalt studenttouri kaudu New Yorgis olevalt eestlaselt olime eelnevalt saanud infot paari hea hosteli kohta, kus ööbida. Nüüd olime jõudnud New Yorki ja alustasime hosteli otsimist. Kuna olin aga unustanud üles kirjutada hosteli aadressi (obviously), siis pidime minu mälu järgi talitama. See vedas meid muidugi aga alt ja kuidagi jõudsime oma raskete kohvritega Times Square’i lähedusse. Otsustasime minna lähimasse Starbucksi ja korra lihtsalt hinge tõmmata ning internetile ligi pääseda. Starbucksid on New Yorgis sõna otseses mõttes iga nurga peal, nii et selle leidmine erilisi raskusi ei valmistanud. Seal aga selgus, et tasuta wireless’i muidugi ei ole, sest ega see Eesti ei ole, kus kõikjal tasuta võrgud leiduvad. Helistasin siis Eestisse oma õele, et ta meie eest internetist kahe hosteli aadressid järele vaataks. Kui need teada saime, jäime oma varahommikuseid lattesid jooma.
Kella kuuene New York on võrratu. See on kiiresti tegutsevate tööinimeste linn, kus ametlikuks taustaheliks on taksode tuututamine ja mobiiltelefonide helin. Kogu linn oli kiirustavaid inimesi täis, ajalehepoisid toimetasid esimesi New York Timesi pakke kioskite ette ning Starbucksi hommikukohvi ja -croissanti kõrvalt visati oma laptopis kiire pilk viimastele uudistele. Stiilsete ja juukseotsteni viimistletud inimeste kõrval tuli mul küll halb tunne peale, sest ma olin just 34 tundi bussis veetnud ning tahtsin oma lounge pantsidest võimalikult kiirelt vabaneda. Aga ma jumaldasin seda hetke ja kohv ei ole kunagi nii hästi maitsenud kui sel hetkel selles veel õrnalt jahedas New Yorgi hommikus.
Kui me hiljem läbi saja takistuse lõpuks hostelini olime jõudnud, siis avastasime muidugi, et mu mälu oli meid kohe NII palju alt vedanud, et me olime mitmekümne blokiga alguses puusse pannud.
Hostel ise oli fantastiline. Pidime küll suurema osa ajast Marekuga erinevates tubades ööbima, sest seal olid meeste ja naiste dormid eraldi ning ainsad kaks segatuba olid suurema osa ajast välja müüdud. Sealne hind on aga asukohta arvestades ikka tohutult odav, sest ta asub Columbus Circle’i nimelise väljaku juures, mis on kõikidest põhilistest kohtadest vaid kõndimistee kaugusel. Ka Times Square’ini läksime edaspidi jalgsi. Roheline Central Park ning luksuslikku elu peegeldav Upper East Side on täpselt Columbus Circle’i kõrval ning mõningate metroopeatuste kaugusel on ka tuntud getopiirkond Harlem. Hostelis oli väga korralik köök, kus ise toitu said teha, tasuta wifi, telekaruum jmt, nii et kui keegi tahab odavalt New Yorgis ööbida, siis Columbus Circle Hostel, W 60th St.

Veel sel samal päeval otsustasime minna Times Square’i uudistama. Ei osanud ma sel hetkel kohe kindlasti arvata, et see koht jätab mulle alatiseks või vähemalt pikaks ajaks tõelise ebamugavustunde sisse. Kui olime veidi aega seal klõpsutanud ning reklaamide valgusest peaaegu pimedaks jäänud, otsustasid alustuseks mu ainsad plätud alla anda ning ühel neist tuli tald ära. Seisin seal tükk aega suu ammuli ja ei osanud midagi ette võta, sest ma olin solvunud, et mu jalanõud mind kohe esimesel New Yorgi päeval niiviisi alt vedasid. Siis välgatasid aga Marekul peas kohe erinevad ideed ja ta läks Times Square’i Police Departmenti ning küsis, kas neil neid jublakaid on, millega terroristidel käed kinni seotakse, mille peale politseinikud kohe suured silmad tegid. Seda aga ei olnud ja liimi ka ei olnud. Isegi kingapoes ei olnud liimi. Kingapoe kõrval laadisid aga ühed venelased mingeid kaste autosse ja Marek nägi, et neil on teipi. Nii siis saigi minu plätu kinni teibitud ja siin on siis ka pilt kõige kohutavamast jalanõust, mis kunagi minu jalga on puudutanud.
See suur asi, millega Times Square meid šokeerida suutis, polnud aga üldse jalanõudega seotud. Istusime siis rõõmsalt selle väljaku ääres olevas McDonaldsis ja vaatasime mööduvaid turiste ning lõppematuid reklaame (Times Square on muideks kõige kirevam koht, mida eales näinud olen, eriti öösel). Kuna vihma sadas, siis istusime seal kuskil tund aega. Kui ühel hetkel otsustasime sealt ära minna, siis avastasin, et mu käekott, mis tooli leeni küljes rippus, oli kadunud. No ja ega seal mingit erilist muud varianti ei olnudki, kui et käekott koos kogu meie raha (mida sel hetkel õnneks palju ei olnud, sellepärast oligi see kõik ühes kohas), minu passi, telefoni ja muu isiklikuga oli varastatud. Irooniline on aga see, et me istusime sellises kohas, kus meie juurde jäi ainult üks laud, mis aga oli enamuse ajast suletud, sest keegi oli seal joogi ümber ajanud ning koristaja käis seda koristamas. Võite ette kujutada, kui palju rahvast on Times Square’il asuvas mäkis ja ometi varastati käekott ära sealt, kus kogu tunni vältel oli lisaks meile viibinud umbes neli inimest. Kohale kutsuti politsei (kellele hiljem liitus veel kaks), kes oli aga vist algaja, sest ta ei teadnud täpselt, et milliseid kohti ta millisel oma paberitest täitma peab. Ajasin tükk aega politseiga asju nii seal kui ka nende office‘is ja no selge oli see, et oma asju ma tõenäoliselt enam kunagi ei näe. Sealsele politseinikule on ka seesugused olukorrad tõenäoliselt igapäevane nähtus, sest New Yorgis on üks kahest kõige suuremast varaste turistilõksust just nimelt Times Square (teine on Penn Station). Kõigest muust oli mul ükskõik, aga pass… Kujutage ette olukorda, et olete New Yorgis. Raha on läinud. Tööd ei ole. Passi ei ole. Jumal tänatud, et laptopi hostelisse kohvrisse (muidugi lukuga kohvrisse) olin jätnud.
Järgmisel päeval juhtus järgmine asi ning jälle Times Square’il. Otsisime parasjagu tööd, kuni jõudsime Times Square’ile. Mul oli vaja tualetti minna ja kasutasin selleks ära sellel väljakul asuvat teist McDonaldsit. Kui WC-st olin välja tulnud, siis avastasin, et Mareku telefon, mis oli minu käes olnud, oli sinna ununenud. Jooksin kähku tagasi ja just sel hetkel tuli sealt välja üks mustanahaline tüdruk, kes just pärast mind oli sinna läinud. Küsisin talt, et kas ta on mõnda telefoni seal näinud. Ta vastas muretult, et ei ole. WC-s aga telefoni seal, kuhu ta pannud olin, ei olnud, nii et asi oli selge. Tüdruk oli aga kähku vehkat teinud ja sinna see telefon ka läks. Kui hiljem oma USA telefonilt, mille Miamis juba olime ostnud, Mareku telefonile helistasime, lülitati see kutsumise ajal välja. Kusjuures telefon oli veel tegelikult Mareku sõbra oma. Me vist tõepoolest ei meeldinud Times Square’ile.
Et kuidas ma hiljem Eestisse ilma passita tagasi sain? Politseist öeldi mulle, et pean pöörduma selle küsimusega Eesti saatkonda (tegelikult on see seal konsulaat). Läksingi siis ülejärgmisel päeval konsulaati, kus sõbralik Eesti peakonsul Ameerikas mulle selgitas, millised on variandid. Põhimõtteliselt väljastatakse inimesele selline asi nagu tagasipöördumistunnistus, mille abil pääsed tagasi kodumaale. Kui ma aga oleksin jäänud Ameerikasse veel vähemalt kuuks ajaks, siis oleks mulle selle ajaga juba Eestist uus pass saadetud. Kuna sel hetkel me veel ei teadnud, mis meist täpselt saab, sest meil oli veel kuus päeva aega töö leidmiseks, jäid mõlemad variandid lahtiseks ja ma pidin mitme päeva pärast tagasi konsulaati minema ning talle siis ütlema, et kas on vaja väljastada see tunnistus või annan passitaotluse sisse. Etteruttavalt ja päevadest ülehüppavalt võin siis öelda, et nende kuue päeva jooksul me tööd ei leidnud, nii et selle tagasipöördumistunnistuse abil jõudsin juba nädala pärast tagasi Eestisse. Ameerikast väljumisel sellega mingit probleemi ei olnud, sest kui JFK lennujaama check-in’i töötaja seda tunnistust nägi, siis sai ta juba ise aru, et mu pass on varastatud/kaotatud (ju siis ka neil on üsna igapäevane minusuguste turistidega tegelemine). Ta tundis mulle kaasa, oli tohutult sõbralik ja jagas mulle erinevaid näpunäiteid edaspidi toimimiseks. Ka Londonis ei olnud mingit muret lennukile pääsemisega. Küll tehti aga suured silmad Helsingi arrivalsite passikontrollipunktis ning piirivalvur uuris ja puuris tükk aega seda dokumenti ning küsis isegi oma kõrval putkas olijalt, et mis selle virolaisega teha tuleks.
Kui juba sinna maale oma jutuga jõudsin, siis pean kindlasti ka ära mainima, et meie kohvrid ei saabunud sama lennuga Helsingisse ning kätte saime need alles järgmisel päeval Eestis, sest Londonis ei jõutud neid lennule peale laadida. Mu koduvõtmed olid aga kohvris, ühtegi Euroopas töötavat telefoni meil ei olnud ja läpakal oli aku kohe tühjaks saamas. Õnneks olin aga JFK lennujaamas ühte kunagistest parimates sõbrannadest kohanud (milline on tõenäosus?), kes JUHUSLIKULT täpselt samade lendudega Helsingisse tuli, nii et sain tema telefonilt kodustele helistada. Ema aga oli maal ning õde oli kuskil ära. Kuna läksime oma sõbrannast erineva laevaga Eestisse (puhtalt sel põhjusel, et Marek ei ole nõus Linda Line’iga sõitma, kuna sellel on kogu aeg mingid tehnilised rikked. Mina olen lennufoob, Marek on laevafoob), siis oli meil Tallinnasse jõudes tükk tegemist, et ühtegi taksot saada. Kell oli 12 või 1 öösel, meie laev oli sellel päeval viimane, mis sisse tuli ja kuskilt taksot saada oli raske. Dollarid olid meil selleks ajaks otsas, samasugune seis oli ka eurodega. Õnneks oli Marekul veel veidi kroone alles. Kõndisime sadamast veidi eemale (uskumatu kui KÜLM oli Eestis 2. juuli õhtul), kus nägime seismas ühte Reval taksot. Kuna see oli juba hõivatud, palusime selle juhil meile teine tellida. Selle peale läks juht kohe püha viha täis (nagu eestlased ikka, teate küll, olematutel põhjustel), aga tellitud ta selle sai. Kui me lõpuks Mareku juures maandusime, jäime sekundiga magama ja hommikul silmi lahti tehes ei uskunud, et tõepoolest Eestis oleme. Ja see ei olnud tingimata hea tunne.
Miks me siis ka New Yorgis tööd ei leidnud, te küsite. Tegelikult isegi leidsime. Ma käisin ka ühel tööintervjuul ning põhimõtteliselt oleksime mõlemad ametliku töö saanud, aga selle algusaeg oleks olnud umbes nädal aega hiljem meie tähtajast, mis viisa sponsorfirma meile oli andnud. 2. juuli oli siis ametlik kuupäev, mil pidime olema kas uue tööandjaga või Ameerikast väljas. Kui oleksime edasi sinna jäänud, siis esimesel vahele jäämisel oleksime saanud eluaegse Ameerika keelu. Ja sellega ei maksa riskida. Paljud on küsinud, et miks me siis nii kaua kasvõi kuhugi McDonaldsisse või Starbucksi tööle ei läinud. Uskumatult oli nendesse aga kõige keerulisem tööd saada, sest sinna pidi täitma applicationeid, mida vaadatakse aga üle alles mitme kuu pärast, mida täidetakse tohututes hulkades ning millest pooled visatakse hoopiski prügikasti. Oma Social Security Numberi, millest rääkisin eelmises blogis, saime täpselt kaks päeva enne Ameerikast lahkumist kätte, nii et paljuski rikkus ka selle venimine töö leidmise ära. Samuti rikkus asja ära see, et olime seal n.ö hooajaliselt, mis paljudele tööandjatele ei sobinud. J-1 viisatüübiga on veel see lugu, et näiteks lapsehoidjana töötada ei tohi, nii et ka see võimalus jäi ära. Ühel õhtul ma küll hoidsin tasu eest ühtede eestlaste lapsi, aga seda ei tohtinud ma ametlikult kohe kindlasti teha. Käisime abi otsimas ka New Yorgi Eesti Majas. Kuna samal ajal oli aga Saksamaal väliseestlaste kokkutuleku üritus ning Eestis toimusid tantsu- ja laulupeod, olid paljud Ameerikas elavad eestlased puhkama sõitnud, nii et ka sealt me abi ei saanud. Ja muidugi on süüdi ka USA majanduslik olukord, sest seal andis masu endast absoluutselt igal sammul märku.
Hoolimata sellest, et meie reis selliseks kujunes, oli see minu jaoks siiski üks parimaid ja põnevamaid reise. Saime sealt tõsise elukooli ja kuigi New York mind esimesel päeval just kõige soojemate tervitustega vastu ei võtnud, siis olen endiselt kindel oma ammuses soovis sinna elama ja õppima minna.
Nüüd ma kiirustasin New Yorgis veedetud ajast küll üle, aga ega selle sissekandega minu usa-teemaline blogi veel ei piirdu. New Yorgist on lihtsalt nii palju rääkida, et selleks on vaja eraldi sissekandeid.

MIA to NY

Sissejuhatuseks ütlen, et me ei ole küll enam mitu kuud Ameerikas, aga kuna teatavatel põhjustel (millest saate uuematest sissekannetest lugeda) ei jõudnud ma vahepeal blogi uuendada, siis otsustasin, et kirjutan nüüd oma reisikogemusest lõpuni. Ja uskuge mind, seiklusi tuli veel igal sammul.

—————————-
Saime veel kümme päeva pikendust uue töökoha leidmiseks. Olime Miamis veetnud kokku üheksa päeva kuni olime otsustanud, et seal on absoluutselt võimatu mingitki tööotsa leida. Teised eestlased, kelle juures elasime, olid selles osas sama õnnetud. Nad olid Miamis olnud juba üle kahe nädala ning neist vaid üks oli saanud endale töö. Seda olukorda mõjutasid kaks suurt tegurit: üleüldine Ameerikat laastav recession ehk meiekeeli masu ning low season ehk igapäevane üle 40 kraadi olev kuumus, tänu millele ei olnud Miamis sisuliselt ühtegi turisti. Seal on turismi kõrghooaeg nagu Egiptuseski hilissügisest hiliskevadeni. Muidugi mõjutas olukorda ka Social Security Numberi puudumine, ilma milleta keegi sind Ameerikas ametlikult tööle ei võta. Olime selle taotluse küll juba ligi kaks nädalat tagasi Nashville’is olles ära täitnud, aga seesugused asjad võtavad apparently pikalt aega. Rahad olid meil täiesti otsas ja mõtlesime paaniliselt, et mis nüüd siis edasi saab, sest tööd ei leia ja aeg tiksub. Rääkisin ka oma vanematele, et kahetseme Miamisse tulemise otsust ja tahaksime esimesel võimalusel ikkagi New Yorki minna. Nad otsustasid meid abistada ja enne kui aru saime, olime selles samas Greyhoundi bussijaamas, kuhu kümme päeva tagasi oma raskete kohvritega lootusrikkana saabusime. Greyhound on siis üle kogu Ameerika tegutsev kaugliinifirma, millega turvaliselt sihtpunktist sihtpunkti saab liigelda. Olime bussile lootusetult hiljaks jäämas, sest transport bussijaama (või õigem oleks öelda “bussiputka” juurde) võttis oodatust kauem aega, sest ka sinna tuli seigelda kahe erineva linnaliini bussiga ning üks neist otsustas sõita korra tunni jooksul. Taksod on aga mõttetult kallid ja investeering sellesse oleks sel hetkel kohe väga vale tegu olnud. Kui jõudsime lõpuks bussi peale, olime nii kohutavalt õnnelikud, sest olime Miamist tohutult tüdinud, tahtsime mõlemad kangesti New Yorki minna ning samas ei jõudnud me ka ära imestada, et meie Ameerika reis nii seiklusterohke on ja et nii paljudel kordadel suudame nii suure riski peale välja minna. Kusjuures nii mõnelgi korral olime otsustanud sekundi pealt midagi kategooriliselt teist ette võtta. Ja peab tõdema, et ainult tänu sellisele strateegiale oli üldse võimalik seal kuhugi omadega edeneda.

Niisiis ootas meid ees 34tunnine bussisõit Florida poolsaare lõunapoolseimast tipust mööda idakallast üles New Yorki. Nagu eelmisel bussireisilgi oli ka sellel mitmeid peatuseid. Enamasti olid need osariikide suuremad linnad, mis trajektoorile jäid, seal hulgas ka Washington (kuna teekond kulges läbi peaaegu kogu idakalda, siis jäi teele terve trobikond osariike). Need peatused on selles mõttes eriti tüütud, et sa ei saa pikalt magada, sest iga mõne tunni järel pead bussist väljuma. Enamasti tuleb bussijaamades kuskil tund aega olla, ühes kohas pidime aga ka kaks tundi istuma. Õnneks on bussijaamades ka söögikohad, aga huvitav on see, et tee peal tehti tunniajaline peatus ka ühes teeäärde jäävas “söögikeskuses”, kus olid koos PizzaHut, PopEyes jmt kiirtoidurestoranid, nii et lõunasöögi kohale sai ilusa linnukese teha. Ameerikas on vinge see, et ükskõik, millisel maanteel sa ka ei sõidaks, kõikjal on tee ääres hulgaliselt söögikohti ja veel rohkem nende reklaame. Kuna sealsed vahemaad on tohutu pikad ja kuna ameeriklased armastavad tohutult süüa (kellele ei meeldiks?), käib selliste teeäärsete söögikohtade vahel väga tõsine omavaheline võistlus ja konkurents on paratamtult suur. Palju on filmidest tuttava välimusega dinereid, kus pakutakse väga rasvaseid toite. Samuti leidub kõikjal teede ääres suuri supermarketeid nagu Walmart, aga need jäävad pigem linnade vahetusse lähedusse.

Sellisel bussireisil näeb, kuuleb ja kogeb palju. Ühes esimestest vahepeatustest tuli bussile vaesema väljanägemisega naine, kelle mõistus tundus õrnalt segi olevat ja kes juba bussijaamas inimeste seas ärevust tekitas, sest tahtis järjekorrast ette trügida väitega, et ta on nii tohutult kaua seal oodanud (nagu me kõik). Kui ta lõpuks bussi sai, istus ta kõige tagumisele pingile (meie istusime seal samas lähedal, vaid paar pinki eespool) ja kui olime peatusest väljunud ning veidi aega sõitnud, hiilis naine vetsu ja hakkas seal suitsetama. Ühel hetkel hakkasid kõik suitsuhaisu tundma ja pisteti üle bussi karjuma, et keegi suitsetab. Bussijuht (need, muideks, vahetuvad paljudes peatustes) pidas bussi kohe kinni ja tuli bussi tagumisse ossa, et uurida, mis toimub. Naine oli muidugi juba jõudnud oma kohale tagasi hiilida. Ta nuttis ja hädaldas ja vingus, et tema see jumala eest ei olnud, aga see oli loomulikult kõigile selge, et just tema oli suitsetanud. Seejärel läks bussijuht tagasi rooli, keeras bussi ringi, sõitis tagasi peatusesse (millest me olime juba tükk maad eemal) ning sundis naise bussilt maha minema. Mustanahalised emad ei saanud muidugi sellest sündmusest kogu reisi vältel üle ning kuskil 25 tundi, mis New Yorki sõitmiseks kulus, räägiti ja kommenteeriti kõva häälega ning kohati ka omaette, et kui nõme see nüüd oli ja et see naine tuleks vangi panna.
Mustanahalised on üldse huvitavad inimesed. Lisaks sellele, et nad nii mõnusalt vabameelsed on, kipuvad nad tihtipeale omaette rääkima. Miamis oli näiteks üks mees, kes õiendas prügikastiga. Ja tõsimeeli oli prügikasti peale mingil arusaamatul põhjusel pahane. Bussireisi ühes bensiinijaama vahepeatuses seisis üks mustanahaline mees aga kõnnitee serval, tegi suitsu ja arutas südamerahuga kõval häälel enesega midagi. Ja no selliseid leidub seal igal nurgal. Erilised on ka nende mamad, kes reageerivad iga asja peale tsipa liiga palju ning juttu jätkub iga väiksemagi sündmuse peale. Nendega tülli minna ei maksa (mina sain VÄGA tõsiselt õiendada, kui kogemata põlvega eesoleva mustanahalise naise tooli seljatoe vastu läksin) ning neil on kohe kindlasti iga asja kohta oma kindel ja vankumatu arvamus.
Teine omanäoline nähtus Ameerikas on paksud valged naised. See rasv, mis neil keha küljes ripub, on ausalt öeldes õõvastav ja mitte üldse ilus vaatepilt. Nende juuksed on tihtipeale rasvased ja väga õhukesed ning britneylikku krunni seotud. Ometi söövad nad nii muretult nagu arvaksid, et neil on veel liiga väike kehakaal. Ameerika on nendega aga nii harjunud, et sellist eestlaslikku “mina sinuga ei räägi, sest sa oled imelik”-olukorda näeb harva. Bussireisi vältel saavad seesugused parimateks sõpradeks ka kõige tavalisemate inimestega kõiksugustes nahavärvides.
Ühes pikemas peatuses oli üks imelik vahejuhtum. Istusime Marekuga rahulikult (pooleldi nokkides) pingi peal kui meie juurde tuli äkki piirivalvuri riietuses mees. Alustas ta nagu iga teinegi ameeriklane meiega vestlust lausega “How are you”, nii et me mõtlesime, et see on järjekordne small talk, mida seal igalpool praktiseerida tuleb. Muidugi küsis ta ka, et kuhu me läheme ja ühel hetkel palus ta meil talle oma passe näidata. Kõigepealt vaatas ta minu oma ja uuris, et kus asub Eesti. Ütlesime, et Euroopas. Selle peale küsis ta, et kas see on ka üks neist sotsialistlikest riikidest, mille peale minul kõrvad kohe auru hakkasid välja ajama, aga õnneks suutsin end vaos hoida ja rahulikult talle selgitada, et sovietiajad on juba ammu möödas ning et uskugu ta või ei, aga me oleme päris tsiviliseeritud inimesed ja mitte rumalad metslastest joodikud. Siis märkas ta mu passis Egiptuse viisat. Jumal tänatud, et mul oli uus pass, sest ülejäänud kolm viisat on kõik eelmistes passides. Kohe hakkas ta uurima, et kas me käisime seal koos ja mis me seal tegime, lootes eeldatavasti saada vastust stiilis “Me käime seal armastusest terrorismi vastu”, sest sinnapoole tema küsimused sihtisid. Ameeriklasi muidugi ei huvita fakt, et egiptlased erinevad juba kasvõi oma usu poolest teispool Punast merd elavatest radikaalsetest moslemitest tohutult, sest nende jaoks on see kõik üks ja see sama osamaland. Muidugi ei hakanud ma talle rääkima, et tegelikult mu õde just abiellus seal, vastasel korral oleks ta meid vististi kohe riigist välja visanud. Siis küsis ta ka, et kaua me Ameerikas oleme ja kui kaua meie viisa kehtib ja mis me siin üldse tegelikult teeme. Mareku pass oli aga bussis, mille peale sir pahaseks sai ja ütles, et kuna tegu on välisriigiga, peab pass alati taskus olema. Kusjuures see väide on muidugi täiesti õige. Sel ajal, kui Marek oma passil järel käis, läks härra piirivalvur ühe arvatavasti vene päritolu mehe juurde ning hakkas ka tema passi sirvima. Sealt avastas ta aga, et noormees on 30 päeva üle oma viisa lõppemise aja Ameerikas olnud. Seejärel sõitis kohale piirivalve auto, poiss toimetati sinna sisse ning tõenäoliselt visati ta riigist välja ja ta sai eluaegse USA keelu.
Sellised seiklused saavad juhtuda ainult reisidel, kus sa valid teekonna läbimiseks midagi muud kui lennuki. Kuna see kõik on tegelikult nii põnev ja sedasi näeb kõige rohkem õiget Ameerika elu, soovitan kõigil taoline retk ette võtta.
Kui kella nelja-viie paiku öösel New Yorgi tuled Manhattani saarelt pimedas helendama hakkasid, teadsin, et olen jõudnud kohta, kuhu kuulub mu süda. Suurest ärevusest togisin Marekut ja püüdsin teda üles ajada, aga ta nautis niivõrd magusat und, et tal ei olnud sellest sooja ega külma. Mina aga olin joovastuses. Neid tulesid oli nii palju ja ma teadsin, et loetud minutite pärast olen seal, kuhu alati olen tahtnud.. ja me keerasime tunnelisse.

Attachment

Siin ka paar eelnevalt mainitud kunstniku ja fotograafide tööd.
Romero Britto:
Seb Janiak:
Chen Man:

You can take the girl out of Europe, but you can’t take Europe out of the girl.

Miami ei ole mulle eriliselt muljet avaldanud. Logistiliselt täiesti ebaloogiline ja üleüldiselt üsna getolik. Siin elab liiga palju mehhiklasi ja siin on ilmselgelt LIIGA kuum. Siin on mõned üksikud tänavad või kohad, mis on huvitavad, aga üleüldiselt ei ole see just eriline unistuste linn.

Meie elame aga ühes, hmm, “korterelamu” oleks siin liiga vähe öeldud, “korterirajoon” jälle liiga palju. Igatahes see termin, mis nende kahe variandi vahele jääb, iseloomustab seda kohta, kus elame. Kahe basseini, pisikese poe, väikese jahisadama, jõusaali, SPA ja meeletu hulga palmidega ala, kuhu pääseb vaid turvatud väravatest läbi tulles. Suurem osa siinsetest elanikest on väga rikkad noored ameeriklased, nii et kui seista viis minutit väravate juures, saab näha kohalikku ja väga kirevat autonäitust, Bentleytest Mersudeni, kõik kroomvelgedega varustatud. Hea näide siin majas elavate inimeste rahalisest seisust on ka see, et üks ameerika paar kaotas kolm päeva tagasi ühe oma koertest sellel samal territooriumil ära ja cash reward nende Yorkshire’i terjeri leidmise ja neile tagastamise eest on $8000, mis eesti kroonides teeb siis üle 80 000 krooni. Koeri on siin muideks tohutult. Ja mitte ainult siin majas elavatel inimestel, aga üleüldiselt Ameerikas. Ükskõik, mis kell toast õue minna, kogu aeg on ainuüksi meie maja ees vähemalt kakskümmend koera oma peremeestega jalutamas. On inimesi, kes omavad ühte, aga ka neid, kes omavad nelja koera. Kui minna koeraga kuhugi restorani või poodi, siis esimese asjana tuuakse su koerale kausitäis vett. Remarkable.

Sattusime Marekuga Lincoln Roadil (kohalik Viru tänav) mitmesse kunstigaleriisse, neist kaks olid väga vinged. Ühes olid müügil täiesti uskumatult lahedad moefotod, mis erinevate kuulsate moefotograafide tehtud (nt Chen Man ja Seb Janiak). Piltidel olid esindatud kuulsad modellid ja näitlejad Naomist Brigitte Bardot-ni, hinnad olid muidugi aga suured – kõik kuskil paarkümmend (või rohkem) tuhat krooni.

Teises galeriis hiilgas oma töödega brasiillasest kunstnik Romero Britto, kes on suures värvilises fantaasiamaailmas elav kuulus kunstnik, kelle pilte omavad paljud tuntud inimesed ning kes muu hulgas on disaininud Absolut Vodka pudeleid. Mingisugune diil on tal ka Walt Disneyga.

Elava kunstiteosena nägime Nashville’i bussijaamas Miamisse sõitvat bussi oodates aga ka päris õigeid amišeid. Üllatus oli muidugi suur, sest ma arvasin, et bussiga sõitmine on nende tõekspidamistega vastuolus. Hiljem aga lugesin, et tehnika progressist võetakse amišite hulgas omaks vaid need osad, mis ei kahjusta kogukonna stiili ja ühtsust, seega ei ole nad siis vist ka sajaprotsendiliselt tehnikast võõrdunud ja ju käib siis ka bussiga sõitmine selle “lubatud tehnika” hulka. Muidugi on ka neil omi asjaajamisi mitmel pool Ameerikas ja loogiliselt mõeldes muidugi ei arvakski, et nad osariikide vahel vaid hobukaarikutega liiguksid, sest vahemaad on siin maal liiga suured. See-eest lennukis neid tõenäoliselt siiski ei kohtaks. Amišid resideeruvad teadaolevalt peamiselt Pennsylvanias, aga ka Ohio, Indiana, Missouri, Illinoisi ja Kentucky osariikides.

Meie endi elust ja olust veel siis nii palju, et püüame ikka veel tööd leida. Ja siin on liiga palav. Praegu on kahju, et Miami kasuks otsustasime – oleks võinud siiski New Yorki minna. Aga sel hetkel veel ei teadnud, mis seis siin on. Miami on rand, shopping ja ilusad autod, aga sellel linnal puudub selline tõsiseltvõetavus, mis on iseloomulik näiteks Euroopa või Ameerika põhjapoolsematele linnadele. Tekib igatsus töölekiirustavate pintsaklipslaste, kella viieste ummikute ning nurgapealses kohvikus kiiret ajalehe- ja kohvipausi tegevate tööinimeste järele.

Täna sõime muideks esimest korda siinoleku ajal midagi, mis ei oleks pitsa, burgerid või hiina toit. Mina sõin pastat ja Marek midagi tai köögist ning kuidagi kultuurse inimese tunne tuli peale. Ameerikas tekivad huvitavad seosed ja kõige üllatavamates situatsioonides võid taasavastada oma eurooplase tausta.

“Peaks oma tagajalgadele ka päikest võtma,”

..oli üks järjekordsetest geniaalsetest lausetest, mis mu suust ilma minult luba küsimata kuuldavale tuli.
Selles suhtes, et me oleme Miamis. Loobusime raamatumüügitööst, sest see ei olnud siiski päris see, millele end Eestis registreerisime. Seal oli nii palju miinuseid, et ei oleks ettegi kujutanud, et kogu suve nende uskumatult ebainimlike ja muidu imelike nõudmiste “alluvuses” töötama oleksime pidanud. Nashville’i saabumisest alates hakkasid ilmnema kogu selle programmi ja raamatumüügitöö miinused, mis siis neljapäevaks kõik kulmineerusid ja ütlesime managerile, et me ei tule kaasa. Muide, kui me Eestis selle sama tööga seoses erinevate  inimeste ja meie “suveülemustega” kokku saime, siis oli nende kõigi jaoks väga okei, et me Marekuga n.ö paarina sinna tööle tuleme. Saime ka aru, et põhimõtteliselt on võimalik isegi suvel koos elada. Ja igatahes olime algusest peale samas tiimis ja seega pidime ka samas linnas töötama. Kohapeal aga otsustati, et lisaks sellele, et me ei tohi koos elada, pannakse meid ka erinevatesse osariikidesse tööle, sest me olevat liiga suureks distractioniks teineteisele ja et me ei saa tööle keskenduda. Põhimõttest saan isegi aru, aga oleks siis võinud vähemalt Eestiski meile seda ütelda, me poleks tõenäoliselt sellele tööle registreerunudki. Igatahes oleksin mina läinud tööle Salt Lake City’sse ja Marek Montana osariiki.
Selgus, et kui tulla siia selle J-1 tudengi tööviisaga ja katkestada leping tööandjaga, siis peab endale kümne päeva jooksul uue tööandja leidma, vastasel korral peab USAst lahkuma. No ja siis hakkasimegi paaniliselt uusi töökohti otsima. Õnneks on sellises organisatsioonis nagu Studenttour väga abivalmis inimesed ning tänu neile saime infot selle kohta, kuhu me peaksime minema. Samuti saime vastavas kohas olevate eestlaste telefoninumbrid ja meiliaadressid. Need eestlased on ka siin freestyleritena ja otsivad endale suveks tööd samasuguse viisaga nagu meie. Ja selliseid eestlasi leiab Hawaiist New Yorgini. Ja siis otsustasimegi tänu kõikidele soovitustele Miamisse tulla. Saatsin reedel siinsetele inimestele meilid ära ja jooksime veel samal päeval kiiresti bussi peale, mis meid 22 tunniga Nashville’ist Miamisse tooks. Viimase hetke lennupiletid on teatavasti liiga kallid, samuti ei leidnud me autorendifirmat, kus selle eest, et me autot samasse linna tagasi ei too, ei nõutaks hingehinda.
Bussidega on Ameerikas naljakas lugu. Sisuliselt keegi ei sõida siin maal bussiga. Kõigil on autod. Ja kui sa ütled kellelegi, et jah, me lähme bussiga nüüd siit peaaegu Kesk-Ameerikast Florida poolsaare tippu, siis selle peale tehakse sõõrikusuurused silmad. Bussidele müüakse lugematu hulk pileteid, ilma kindlate istekohtadeta. Süsteem toimib nii, et paar tundi enne bussi väljumist tekib vastava gate‘i ette elav järjekord ja need, kes bussile mahuvad, on õnnelikud. Kes ostsid pileti, aga tulid liiga hilja järjekorda seisma, need kahjuks peale ei saa ja paigutatakse kunagi hiljem väljuvate busside peale. Kusjuures bussid EI VÄLJU iga natukese aja järel nagu meil Eestis. Bussijuhid on väga lahedad. Enamasti on nad mustanahalised, teevad kogu aeg nalja ja suhtlevad reisijatega. Vot nii saab inimeste gruppi ohjata – tuleb suhelda. Ja muide, veerand tunniga sai pool bussi omavahel sõpradeks ja suurema osa reisist saatis meid inimeste tihe jutusumin, sest Ameerikas on kõigil oma stoori.
Bussiga liikus VÄGA erinevaid inimesi. Nt nägime bussijaamas Lords of the Ringist tuntud võlur Gandalfi peaaegu identset teisikut. Valgete juuste asemel olid tal punakaspruunid pikad juuksed, valge rüü asemel aga musta värvi üle põlvede ulatuv kleidilõikeline ürp. Vöö peal oli tal suur sarv või sellekujuline pasun, ei saanudki aru. Teate küll, selline ehtne Euroopas mäe otsas elava loodust kummardava inimese muusikainstrument. Ja käes 2,5-meetrine puidust vai. Ja nii ta seal istus. Lisaks temale nägi bussijaamades ja bussi peal selliseid pooleldi vangide moodi inimesi, lihtsalt hulle, ära põlenud inimesi.. you name it. Aga oli ka täiesti tavalisi ja toredaid ameeriklasi. Pluss maailma kõige armsamad mustanahalised väikesed lapsed, kes kogu bussisõidu vältel omaette ainult kõkutasid.
Reis kestis 22 tundi. Peatusime korraks ka Atlantas, nii et sain veel sellele linnale ka korralikult “tsau” öelda. Igatahes nägi bussisõidu jooksul palju rohkem kui viie lennureisi jooksul kokku näeks, sest see on see vaesema Ameerika igapäevaelu, millest tavaline turist üldjuhul pimesi mööda kõnnib. Nii et see 22 tundi ei tundunud üldse nii pikk aeg, sest kogu aeg oli põnev ja ei teadnud, et millised inimesed järgmine linn, kus peatume, meile siia kaaslasteks toob.
Miamisse jõudes võtsime hotelli, sest siinsed eestlased ei olnud meile veel vastanud, nii et meil ei olnud muud ööbimisvõimalust. Väikeste seiklustega jõudsime siis lõpuks ka ühte lennujaama juures asuvasse Red Roof Inn’i. Selgus aga, et lennukite maandumisrada kulgeb täpselt meie hotelli juurest, nii et nad maandusid sõna otseses mõttes meie akna kõrval. Osa maandus ka nii, et lendasid täpselt meie pea kohalt mürisedes üle. Ja Miamis on tihe lennuliiklus. Võttis aega, kuni sellega ära harjusime. Ma tegelikult olin veidi hirmul lõpuni välja, sest need lennukid olid meile ikka liiga lähedal (maksimaalselt sada meetrit meie hotellitoast kõrgemal). Hommikusöögiks pakuti ainult mahla ja moosisaiu. Nii et see hotell oli paras ebaõnnestumine. Lõpuks saime ka eestlastega ühendust ja vähemalt pool tänast päeva rändasime lennujaamast nende korterisse (nad nimelt lubavad meil siin ööbida seni, kuni töö ja oma elamise leiame), sest Miamis on üsna ajuvaba bussisüsteem ja metroo eksisteerib vaid ühes osas Miamist. Linn on ka väga suur ja lai, nii et tulime lõpuks lennujaamast Miami Beachini kokku kahe bussi ja ühe taksoga. Ja mitme tunniga.
Ja siin me nüüd oleme. Kaheksakesti kahetoalises korteris. Aga ma ei kurda, sest see on üks ilusamaid kohti Miamis. Linn ise on natukene geto ning mitte päris see, mida filmidest näinud olen, aga siiski on siin maailma kõige soojem ilm, inimesed on kõik ikka sama mõnusad ja naeratavad, see kortermaja on superilus (basseinid, palmid ja muu taoline; allpool olevad pildid on sellest) ning toanaabrid on ka toredad. Nüüd on vaid vaja töö leida. Kohapeal muidugi selgus, et Miamis ei ole praeguseks enam hooaeg, mistõttu töökohti on kärbitud, kohvikuid suletud ja üleüldiselt pidavat siin korralikult MASU tunda saama. We’ll see. Basseini ääres igatahes saime juba tuttavaks mingisuguse makedoonlasest ärimehega, kes küsis meilt, kas me Hans Luike ja Rein Kilki teame. Need on tema äripartnerid. Kahel poisil meie korterist läks temaga siis jutt ka tööpakkumistele, nii et nii nad seal all basseini ääres välismaa ärimeestega õlle joovadki.
Everything is possible – this is America.