B 29

Veidi enam kui nädal tagasi ehk 5. novembril sain 29 ja nagu juba kombeks, siis teen ka seekord väikese tagasivaatava postituse. Tegelikult on novembrikuus melanhoolseteks tagasivaadeteks põhjuseid veelgi, sest lisaks minule tähistab sel kuul sünnipäeva ka mu blogi, mis saab sel aastal lausa 11. Küll see aeg alles lendab. :)

28 oli minu jaoks väga huvitav ja ääretult oluline aasta. Kes mäletab, siis kirjutasin aastake tagasi sellest, kuidas vanusenumber 27 osutus minu jaoks kohutavalt keeruliseks ning sestap oli 28. eluaasta puhul tähtsaim end kenasti rajal hoida. Kuna teadupärast kipub üks aasta olema kohati väga pikk ja samal ajal ääretult lühike aeg ning mahutab juhtumisi täpselt 365, teinekord ka 366 päeva, siis õnnestus mul end selle aja jooksul mõistagi mitu korda kaotada ja seejärel uuesti leida, sest olgem ausad, mis elu see oleks, kui kõik läheks ainult ühtviisi?! Üldjoontes suutsin aga kenasti rajal püsida, elus pisemaid kannapöördeid teha ning tagatipuks korraliku enesearenguga tegeleda, tänu millele võin praegu öelda, et olen küll silmapiiril terendavast 30st veidi hirmul, kuid igapäevaselt rõõmus ja õnnelik.

Kahekümnendate lõpp on aga huvitav aeg, sest peas ja ka tutvusringkonnas käib pidev arutelu, et kuidas nüüd täpselt edasi minna. Kas tuleks võtta kätte ja hakata järeltulijatele mõtlema, keskenduda mõned head aastad veel karjäärile ja eesmärkidele või visata hoopis seljakott selga ning minna laia ilma õnne otsima? Kui palju peab oma elu elama enne, kui hakata seda kellegi teise jaoks elama, ning kui palju peab olema kogutud tarkust selleks, et tunda, et oled valmis seda ühele pisikesele inimesele edasi andma? Kui palju aastaid oled nõus oma karjäärist loovutama ja mida sa tegelikult oma karjäärilt üldse ootad? Mida sa õigupoolest tööalaselt teha tahad ja kas sa oled 29selt saavutanud selle, mis sa tahtsid? Ning üldsegi, kas poleks mitte mõistlik kõik sinnapaika jätta ja minna vaadata, et mida maailmal veel pakkuda on? Aastad on pikad, aga samas läheb aeg nii kiiresti, et ülehomsed otsused tuleks justkui vastu võtta täna, samal ajal ignoreerides vanusega kaasnevat survet ja elades nagu oleksid 21, kuid seejuures unustamata reaalsust, tervist, tööd, silmapiiril laiuvat 30ndat. Küsimusi on palju ning ühtset vastust neile kindlasti mitte – selge see, et toimida tuleb nii, nagu sisetunne ütleb. Sarnaselt minule küsib praegu aga küsimusi ka minu sisetunne ning olles rääkinud mitmete inimeste, eeskätt naistega, siis tundub, et sarnaste valikute ja otsuste ees seisame sellises vanuses paratamatult, igaüks omal viisil ja moel.

Kuna sügis on teadupärast alati hirmus kiire aeg, ei jõua ma sedalaadi analüüsimist praegusel ajal väga süvitsi ette võtta ning keskendun sügiseti sellele, et alustuseks saaks tehtud moenädal (mis on selleks aastaks juba läbi) ning seejärel PÖFF. Lisaks tuleb siin-seal muude projektiga tegeleda ning lõppude lõpuks tahaks ma hirmsasti ka oma blogilt tolmu pühkida ja siia märksa tihemini postitada. Eks ole ka sellega oma lood, sest blogitud on ju tervelt 11 aastat ning selle aja jooksul on ka internet mitmeid kordi nägu vahetanud, mis tõstatab omakorda küsimuse, et kuidas, mis kanalis ja mismoodi blogimisega jätkata. Olen mõelnud YouTube’i peale, kuid samas armastan pildistamist ja ei kujuta ettegi, et elaksin maailmas, kus mul ei ole blogi. Paralleelsena neid pidada tundub ammugi too much, nii et küsimusi ja ideid on ühtaegu mitmeid. :)

Pistes rinda kõikide selliste mõtetega, sammun edasi oma igapäevast rõõmsameelset rada ning püüan mitte üle mõelda ja keskenduda hoopis sellele, mis üldjoontes või parasjagu oluline tundub. Esimesel poolaastal panin fookuse uutele väljakutsetele, seejärel suvistele rännakutele ning siis juba sügisele ehk moenädalale, PÖFFile ja oma tervisele, mis tihedast graafikust hirmsasti räsitud sai. Novembri lõpus, kui PÖFFi Moekino läbi saab, plaanin aga kindlasti leida aja iseendale, mõelda veidi sellele, et mida ma päriselt tahan, ning loodetavasti ka algavaks aastaks mõned plaanid paika saada. Seejuures oma elu aga mitte raamidesse seades, sest neis ma olla ei suuda ning üllatused ja spontaansus on need, mis üht põnevat elu alati juhtima peavad.

Kes aga sarnaselt minule oluliste küsimuste ees seisab või kellel selline eluperiood juba läbi on tehtud või kes mingilgi viisil kaasa tahab rääkida, siis rääkige kaasa, sest tahan kindlasti kuulata, mismoodi teie tähtsaid otsuseid langetate ja uutele eluetappidele vastu sammute!

You may also like:

Leave a Reply

Your email address will not be published.

Post Navigation