Category Archives: Events

Domo arigato, mister Roboto

Aastavahetuse eel mainisin siin, et “valmistan meeleheitlikult aasta vahetamise pidu ette”, mis oli tõsi, sest too õhtu venis mul joonistamise ning koristamise tõttu kella kolmeni öösel välja. Tavapärase joome-hästi-palju-šampust-ja-vaatame-ilutulestikku asemel otsustasime me ürituse veidi põnevamaks muuta, nii et peo teemaks sai Jaapan. Arvestades fakti, et peo toimumine sai otsustatud VÄGA viimasel minutil ehk 30. detsembril, siis läks kõigega ilmselgelt kiireks. Siin siis mõningad pildid tollest õhtust.

Reporting live from Winter Wonderland

Jõulud on siis lõpuks käes ja see tähendas sel aastal maale põgenemist. Mitu aastat oleme jõule tähistanud linnas, aga olgem ausad – õige fiiling tuleb ikkagi lumme mattunud maakodus. Jõulud on meil väga traditsioonilised, eriti aga jõululaupäev. Hommikul on mõnus hommikusöök, pärast seda sätime alati kodu valmis: ehime kuuske, pakime kinke, kaunistame maja, vormime piparkooke jne. Seejärel sööme esimese õhtusöögi, mis jõulude kontekstis on oma mahult siiski pigem õhtuoode. Kella viie paiku läheme kirikusse ja pärast seda tuleb suur jõuluõhtu söömaaeg, mille lõpus on alati tunne, et vähemalt uue aastani ühtegi ampsu enam ei söö. Kõigele sellele järgneb kauaoodatud kingituste jagamine. Kingid on muidugi kõik kuuse all ja kätte saab neid vaid luuletuse esitamisel/laulu laulmisel, mis omakorda tähendab seda, et mu isa alati mutionu laulu laulab. Pärast kingirõõmu jätkub õhtu ohtra veini ja lauamängudega ning kui pea lõpuks padjale saad, oled rohkem läbi kui töönädala lõpus. Kõigele lisavad veel vürtsi Jan Garbareku plaatidelt kõlavad imeilusad saksofonihelid ning lakkamatu hea tuju. Hetkel on muidugi kirsiks tordi otsas akna taga möllav tuisk. Üleüldiselt on see aeg nii imeline, et üle viie minuti ei söandagi arvutis olla.

Lumiseid jõulupühi!

Rojo Negro

Kas tõesti on juba käes see aeg aastast? Avastasin hetk tagasi, et erinevad netileheküljed ja blogid postitavad üksteise võidu pildimaterjali teemadel a la “10 ideed, mida jõuluks kinkida” ning ma ei tea, kas rõõmustada või mitte. Ma ei kuulu nende inimeste sekka, kellele ei meeldi teha kingitusi ja kohe kindlasti ei kuulu ma nende sekka, kes lihtsalt mingil põhjusel ei salli jõuluaega. Enamasti on inimestel see viimane siiski vist seotud rahakuluga, pluss viitsimatusega kingituste otsimise osas, sest ma ei usu, et keegi reaalselt ei salli paari vaba päeva või rahulikku püha nautimist pere seltsis. Igatahes on jõuluaeg imeline osa aastast, aga see ühendub mõtteis kohe külma ilmaga, mis on viimane, mille järele hetkel igatsus on. Põhjus selge – olin eile kutsutud Tiina Talumehe moeshowle, mis oma Hispaania teemaga mu üles küttis ning igatsuse Sevilla, flamenkotantsijate, imeliste oliiviistanduste ja eelkõige paitavalt sooja päikese järele igati aktuaalseks muutis. Aga jätan nüüd eestlasliku jonni külma ilma üle kõrvale ning räägin Talumehest. Volangide, drapeeringu, satside, pitside, lehvikute ja karismaatiliste naistega andis ta edasi tõelise Andaluusia temperamendi ning eluvaimu. Saal oli muidugi puupüsti täis, aga ma ei oleks ealeski arvanud, et sinna ligi 1000 inimest tuleb. See on Eesti mastaabis ikka väga suur näitaja. Nii et ärge unustage Eesti disainile tähelepanu pööramast ja tänu tihedale juurdekasvule disainerite osas võib üsna pea kümnest sõrmest väheks jääda, et lugeda üles maailmatasemel loominguga eestlasi.
Paar näidet (pildid aadressilt femme.ee):

Marit Ilisoni backstage

Reedene päev möödus mul Baltika moekvartali ja EKA vahet joostes, sest kokku langesid nii referaadi tähtaeg, seminar “Disainerist ettevõtjaks” kui ka Marit Ilisoni moeshow, mida ma korraldada aitasin. See oli üks nendest harukordsetest überintensiivsetest päevadest, mida alustasin juba kell 5 hommikul ning lõpetasin 12 öösel, sest pärast pingelisi erialalisi toimetusi tuli ka Nõmme koju vanematega mu kahekümne esimest tähistama minna. Hours later oma koju jõudes kulgesin trajektooril välisuks-magamistuba ning probleemsest kell-on-nii-palju-aga-und-ei-tule olukorrast oli asi igati kaugel. :) Siin siis mõnusat silmailu Marit Ilisoni Tallinna Moenädala raames toimunud moeshow lavatagustest tegemistest. Disain oli vinge ja õrnalt Rodartelik ning tänu Mariti rõivakonstruktori haridusele oli kõik fantastiliselt konstrueeritud. Pinget jätkus lava ette ja taha, aga kõik sujus ilusti ning ka publiku vastuvõtt oli igati soe.

Suhteliselt sisutühi sissekanne, blame it on the vihmane pühapäev

Üldiselt meeldib mulle selline vihmane sügis (muidugi ainult siis, kui kuhugi minema ei pea). Nii mõnus on sellise ilmaga vabal päeval koos kõigi lugemist ootavate ajakirjadega, muusika ja kõrsikutega teki alla pugeda. Ja kuigi mul oleks tegelikult umbes 500 asja täna ära vaja teha, siis vihma pärast saab mõnusalt kõik asjad tulevasse nädalasse lükata. Isegi kui vihm tegelikult plaanide teostamist ei segaks, on ta hea ettekääne tubaseks laisklemiseks. Tegelikult pean ma küll ühte presentatsiooni homseks loenguks ette hakkama valmistama, aga pühapäevane viitsimatus on hetkel maksimaalselt laes.

Eile käisime Liisa ja Mariliga FIBITi moeturgu nautimas. Tohutult palju on andekaid noori disainereid ning silmailu jätkus igale stangele. Suutsin end otseloomulikult ka kahe moeturu meenega kostitada. Esiteks ReUse Republicu geniaalse ideega endisest vinüülplaadist tehtud imeilusad kõrvarõngad:

Ja teiseks ühe järjekordselt vintage välimusega ning mõnusalt pitsise pluusi disainerilt nimega Liisa Orgna.

Muidugi on see pluus tegelikult umbes 24 korda valgem, aga siin toas on mingi roosaka valguse teema.
Igatahes pooldan ma tõsiselt seesuguseid üritusi mitmel põhjusel. Esiteks ei ole kellelegi saladuseks, et moekunstiga on üsna keeruline korralikku elatist teenida (kui sa just Balenciaga peadisainer ei ole). Seega – mida rohkem on kohalikke disainerilootusi tutvustavaid üritusi, seda rohkem on neil võimalust enesele nime teha, mis omakorda mõjutab oluliselt ka rahakotti. Mida suurem on aga budget, seda enam saavad moeloojad endale lubada suurejoonelisi ja vingeid rõivadisaine palju kvaliteetsemal kangal, mis on aga igati jälle tarbija huvides, sest kõik otsivad endale selga unikaalset, kuid samal ajal vastupidavat meistritööd. Ühesõnaga on see protsess analoogne toiduahelale, kus iga osa mängib ahelas teisi mõjutavat rolli. Teiseks põhjuseks, miks ma seesuguseid üritusi jumaldan, on see, et sealt võib imelihtsalt endale leida midagi fantastilist vähese raha eest ning suuremal osal esemetest käib kaasas teadmine, et kui mina selle ostan, siis mitte kellelgi teisel seda ei ole. Nii et kõik, kes veel ei ole käinud sarnastel üritustel, minge järgmine kord kindlasti! Ja hoidke silmad lahti, sest taolisi ettevõtmisi toimub (eriti masu tingimustes) päris tihti. Ja muidugi tasub minna kohale üsna ürituse alguses, sest seda laiem on valik. Eestlaste hulgas on palju moeteadlikke inimesi ning kotkasilmsed parimate palade märkajad võivad imekergelt kogu väärtusliku eest ära noppida.
Ja nüüd sukeldun ma kiiresti tagasi kooliasjadesse.