Category Archives: Events

Retro

Käisin täna Rotermannis sellisel ägedal üritusel nagu Retro turg. Selle sisu oli täpselt selline nagu nimest võib välja lugeda – ENSV-aegsed esemed, vintage riided ja kõik alates Visu suuskadest ning lõpetades arvelaudade ja Star Treki kosmoselaeva mudeliga. Muidugi ei puudunud sealt ka tohutud vinüülide hunnikud, mille tõttu oleks mu rahakott äärepealt liiga suure põntsu saanud (õnneks suutsin piirduda vaid kolme vinüüli ostmisega). Kes tahab veel minna, siis turg on ainult täna avatud ja seda kella kuueni õhtul. Muuhulgas oli seal esindatud ka kõikide lemmik vintaažipood Morš.

Vanasti tehti massaaži hoopis sellise aparaadiga:

When suddenly it became a decade..

Reedel toimus Rocca al Mare Kooli kümnenda sünnipäeva suur vilistlaspidu. Ka mina olen RAMi vilistlane ning käisin selles koolis tervelt 7 aastat (6-12 klass, 2000-2007 a, kooli 7. lend). See on maja, mis on minu jaoks täidetud nii lõputute mälestustega, et iga jumala kord sinna tagasi minnes muutun üliemotsionaalseks. Igatahes ei suuda ma uskuda, et JUBA kolm aastat kooli lõpetamisest möödas on ning kooliaeg RAMis on just see, mida kõige enam oma möödunud eluaastatest igatsen. Tundub nagu oleks see eile, mil me uhiuue kooli kuuendasse A-klassi astusime.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg..

Domo arigato, mister Roboto

Aastavahetuse eel mainisin siin, et “valmistan meeleheitlikult aasta vahetamise pidu ette”, mis oli tõsi, sest too õhtu venis mul joonistamise ning koristamise tõttu kella kolmeni öösel välja. Tavapärase joome-hästi-palju-šampust-ja-vaatame-ilutulestikku asemel otsustasime me ürituse veidi põnevamaks muuta, nii et peo teemaks sai Jaapan. Arvestades fakti, et peo toimumine sai otsustatud VÄGA viimasel minutil ehk 30. detsembril, siis läks kõigega ilmselgelt kiireks. Siin siis mõningad pildid tollest õhtust.

Reporting live from Winter Wonderland

Jõulud on siis lõpuks käes ja see tähendas sel aastal maale põgenemist. Mitu aastat oleme jõule tähistanud linnas, aga olgem ausad – õige fiiling tuleb ikkagi lumme mattunud maakodus. Jõulud on meil väga traditsioonilised, eriti aga jõululaupäev. Hommikul on mõnus hommikusöök, pärast seda sätime alati kodu valmis: ehime kuuske, pakime kinke, kaunistame maja, vormime piparkooke jne. Seejärel sööme esimese õhtusöögi, mis jõulude kontekstis on oma mahult siiski pigem õhtuoode. Kella viie paiku läheme kirikusse ja pärast seda tuleb suur jõuluõhtu söömaaeg, mille lõpus on alati tunne, et vähemalt uue aastani ühtegi ampsu enam ei söö. Kõigele sellele järgneb kauaoodatud kingituste jagamine. Kingid on muidugi kõik kuuse all ja kätte saab neid vaid luuletuse esitamisel/laulu laulmisel, mis omakorda tähendab seda, et mu isa alati mutionu laulu laulab. Pärast kingirõõmu jätkub õhtu ohtra veini ja lauamängudega ning kui pea lõpuks padjale saad, oled rohkem läbi kui töönädala lõpus. Kõigele lisavad veel vürtsi Jan Garbareku plaatidelt kõlavad imeilusad saksofonihelid ning lakkamatu hea tuju. Hetkel on muidugi kirsiks tordi otsas akna taga möllav tuisk. Üleüldiselt on see aeg nii imeline, et üle viie minuti ei söandagi arvutis olla.

Lumiseid jõulupühi!

Rojo Negro

Kas tõesti on juba käes see aeg aastast? Avastasin hetk tagasi, et erinevad netileheküljed ja blogid postitavad üksteise võidu pildimaterjali teemadel a la “10 ideed, mida jõuluks kinkida” ning ma ei tea, kas rõõmustada või mitte. Ma ei kuulu nende inimeste sekka, kellele ei meeldi teha kingitusi ja kohe kindlasti ei kuulu ma nende sekka, kes lihtsalt mingil põhjusel ei salli jõuluaega. Enamasti on inimestel see viimane siiski vist seotud rahakuluga, pluss viitsimatusega kingituste otsimise osas, sest ma ei usu, et keegi reaalselt ei salli paari vaba päeva või rahulikku püha nautimist pere seltsis. Igatahes on jõuluaeg imeline osa aastast, aga see ühendub mõtteis kohe külma ilmaga, mis on viimane, mille järele hetkel igatsus on. Põhjus selge – olin eile kutsutud Tiina Talumehe moeshowle, mis oma Hispaania teemaga mu üles küttis ning igatsuse Sevilla, flamenkotantsijate, imeliste oliiviistanduste ja eelkõige paitavalt sooja päikese järele igati aktuaalseks muutis. Aga jätan nüüd eestlasliku jonni külma ilma üle kõrvale ning räägin Talumehest. Volangide, drapeeringu, satside, pitside, lehvikute ja karismaatiliste naistega andis ta edasi tõelise Andaluusia temperamendi ning eluvaimu. Saal oli muidugi puupüsti täis, aga ma ei oleks ealeski arvanud, et sinna ligi 1000 inimest tuleb. See on Eesti mastaabis ikka väga suur näitaja. Nii et ärge unustage Eesti disainile tähelepanu pööramast ja tänu tihedale juurdekasvule disainerite osas võib üsna pea kümnest sõrmest väheks jääda, et lugeda üles maailmatasemel loominguga eestlasi.
Paar näidet (pildid aadressilt femme.ee):