Category Archives: Food

Make it rain

Call me crazy, aga ma jumaldan seda äikest, mis praegu väljas on. Soe suvine vihm, korralik äike ja kõhedust tekitav müristamine on kodumaa suve kohustuslik osa ning mõnusaks vahelduseks 30-kraadistele ilmadele. Täna näiteks oli juba vastikult lämbe ilm. Teate küll, täpselt selline kuumus, mis eelneb äikesele ning kus ei ole väga õhku hingamiseks.

Millest ma teile aga rääkida tahtsin..

1. Tegin oma kodulehele juurde ühe page’i nimega Media, kuhu lisan edaspidi artiklid, mis kas minust või minu kirjutatud on. Paar tükki sain sinna juba üles riputatud, nii et kellel vähegi soovi lugeda minu kevadist Eesti Ekspressi artiklit või aprillis Päevalehes ilmunud Tanel Veenre kirjutatud moeblogijate lugu, siis nüüd on need seal üleval.

2. Selline vihmane ilm nagu täna lihtsalt soosib raamatute lugemist. Ei ole ju midagi mõnusamat kui pugeda diivanile, süüa sinihallitusjuustu, kreekereid ja mureleid ning lugeda vingeid raamatuid. Soovitan teile nüüd kaht raamatut. Kui keegi teist on lugenud Epp Petrone Minu Ameerikat või tema elukaaslase Justin Petrone Minu Eestit ja olite neist samamoodi vaimustuses nagu mina, siis teadke, et sama kirjastuse alt on ilmunud teisigi sarnaseid raamatuid, mis erinevate riikide/linnade kohta kirjutatud. Hetkel loen mina näiteks Urmas Väljaotsa Minu Pariisi ja vahetult enne seda lõpetasin Anu Samarüütel-Longi Minu Londoni. Kui talvel on mõnus lugeda raskeid romaane, siis suvi on ideaalne selleks, et lugeda kergeid raamatuid nagu need kaks, mis jutustavad maailma metropolide elustiilist läbi eestlase vaatevinkli. Lisaks sellele käsitlevad mõlemad autorid oma raamatutes päris korralikult ka moeteemat. Kõige enam meeldib mulle aga see, et raamatud on kirjutatud nii kaasahaaravalt, et panevad sind tundma nagu elaksid ise maailma suurlinnas ning kogeksid kõike seda, millest autorid kirjutavad. Nii et igati mõnus lugemine kas kuuma ilmaga rannas, vihmase ilmaga diivanil, igaval lennureisil või vanaema juures maal.

Väike katkend Minu Londonist inimestele, keda huvitab õppimine suurtes moe-, disaini- ja kunstiülikoolides:

“Enamik inimesi läheb ülikooli õppima, eeldades, et seal on palju tarku õppejõude, kes loengutel neile oma teadmisi jagavad. Saint Martinsi Kunsti- ja Disainikolledži moemagistrantuuri õppeplaanis ei olnud ÜHTEGI loengut. See on koht praktilisteks tegudeks, mitte sõnadeks. See ei ole koht õppimiseks – sest kõik vajalikud teadmised peaksid siia tulles juba olemas olema. See ei ole koht eksperimenteerimiseks ega eneseotsinguteks – need, kes siia tulevad, on juba väljakujunenud käekirjaga disainerid, kellest enamik on juba praktiseerinud kuulsates moemajades ja kes vajavad vaid seda viimast väikest tõuget, et oma moekarjääriga alustada. Saint Martinsit võiks võrrelda tippsportlaste suurvõistluse-eelse intensiivtreeningulaagriga, kus sportlaste või siis antud juhul moekunstnike vaim, lihased ja meeled trmmitakse ja tuunitakse perfektsuseni, et nad võistlusraja stardipakul oleksid oma absoluutses tippvormis. Kursuse lõpp on mõtteline stardipauk, pärast mida pistab igaüks jooksu ise suunas, sest see ei ole omavaheline võistlus – pigem võidujooks ajaga ja iseenese proovilepanek. Ühed leiavad endale töökohad maailma tippmoemajades, teised loovad oma kaubamärgi. Neid, kes pärast kooli lõpetamist “kaotsi” lähevad või eriala vahetavad, on ülivähe, näiteks meie kursuselt ei tea ma kedagi sellist.”

Domo arigato, mister Roboto

Aastavahetuse eel mainisin siin, et “valmistan meeleheitlikult aasta vahetamise pidu ette”, mis oli tõsi, sest too õhtu venis mul joonistamise ning koristamise tõttu kella kolmeni öösel välja. Tavapärase joome-hästi-palju-šampust-ja-vaatame-ilutulestikku asemel otsustasime me ürituse veidi põnevamaks muuta, nii et peo teemaks sai Jaapan. Arvestades fakti, et peo toimumine sai otsustatud VÄGA viimasel minutil ehk 30. detsembril, siis läks kõigega ilmselgelt kiireks. Siin siis mõningad pildid tollest õhtust.