Category Archives: Movies

MOEKINO – MIDA VAADATA?

moekino-2016

Novembrikuu pimedad ööd toovad endaga ikka ja alati kaasa PÖFFi ning ühes sellega ka põnevate moedokumentaalide eriprogrammi Moekino. Olen Moekinoga kunagi koostööd teinud ning seda igal aastal lojaalselt ka külastanud, kuid seekord vean seda esmakordselt hoopis ise eest. Seepärast mõtlesin, et panen teile, armsad moe- ja filmihuvilised, kokku nimekirja filmidest, mida sel aastal Moekino raames näha saab – olen need kõik väga hoolikalt välja valinud ja ütlen siinkohal, et programmi jõudsid selle aasta moefilmidest vaid parimad, mida ise väga nautisin ning mida siiralt ka teistele soovitan. Take a look!

PS! Paar seanssi linastub lisaks Tallinnale ka Tartus, nii et tartlased, hops kinno!

sneakerheadz

Sneakerheadz / Ketsifännid

Moekino selle aasta avafilm on eriti tuus moedokk Sneakerheadz, mis linastub Eestis ainult kaks korda. Kui enamusel meist on riiulil vaid mõned ketsipaarid, siis selles filmis löövad kaasa härrad, kelle ketsikogud ulatuvad kümnete tuhandete paarideni ja vajavad lisaks eraldi toale ka valvega turvaust. Film teeb eriti mõnusa tagasivaate ketsikultuuri sünnihetke juurde ning seletab lahti, miks Air Jordanid või Air Maxid niivõrd populaarseks on saanud ning kuidas nad lisaks popkultuurile ka kogu moemaailma on vallutanud. Soovitan kindlasti vaatama tulla, sest silmailu ja toredust jätkub oi kui palju!

Sneakerheadzi linastused:
11.11 kell 20.15 Kosmos IMAX – sissejuhatuse teeb Rainer “Metsakutsu” Olbri
16.11 kell 20.00 Kosmos IMAX
Lisainfo ja piletid: http://2016.poff.ee/est/films/programmid/eriprogrammmoekino/256046

franca

Franca: Chaos and Creation / Franca: kaos ja looming

Moesõbra kohustusliku filmikava hulka peaks kindlasti kuuluma ka Franca: Chaos and Creation. See on dokumentaal, mis räägib Itaalia Vogue’i legendaarsest, skandaalsest ja revolutsioonilisest peatoimetajast Franca Sozzanist, kes on moemaailma raputanud nii oma ideede kui ka julgusega. Film jutustab tema tööst ja elust ning kuna dokumentaali on üles filminud Franca enda poeg, siis annab see nii Franca elutarkusest kui ka karakterist eriti mõnusa ja vahetu ülevaate. Tõeliselt mõnus ja huvitav film!

Franca linastused:
14.11 kell 17.30 Kino Sõprus
18.11 kell 21.45 Apollo Kino Solaris – sissejuhatuse teeb Kristi Pärn-Valdoja
26.11 kell 19.15 Kino Sõprus
Lisainfo ja piletid: http://2016.poff.ee/est/films/programmid/eriprogrammmoekino/256066

casablancas

Casablancas: the Man Who Loved Women / Casablancas: mees kes armastas naisi

Elite Model Managementi looja John Casablancas veetis kogu oma elu suurte moemetropolide tähesäras imekaunite modellide keskel ning teda peetakse nn supermodellide ajastu üheks loojaks. Tema käe alt jõudsid moelavadele ja ajakirjade esikaantele mitmed supermodellid nagu Naomi Campbell, Cindy Crawford, Linda Evangelista, Kate Moss, Claudia Schiffer ning paljud teised, kes kujundasid moemaailma täpselt selliseks, nagu me seda tänapäeval tunneme. Härra enda elu oli aga täpselt nii värvikas ja glamuurne, nagu maailma ühe kõige olulisema modelliagentuuri asutaja puhul ette võib kujutada, ning meie kõigi rõõmuks on see kenasti ka filmilindile püütud. Lisaks tema enda põnevale karakterile ja elule näeb filmist põnevaid kaadreid möödunud moekümnenditest, kuuleb lugu sellest, kuidas modellimaailm tegelikult töötab ja millised skandaalid seda on saatnud, ning näeb noori supermodelle, kes olid sel hetkel veel oma karjääri lävepakul, valmis moetööstust võimsalt raputama.

Casablancase linastused:
13.11 kell 17.30 Kino Sõprus – sissejuhatuse teeb Beatrice
17.11 kell 20.30 Kosmos IMAX
27.11 kell 14.30 Apollo Kino Solaris
Lisainfo ja piletid: http://2016.poff.ee/est/films/programmid/eriprogrammmoekino/256043

crazy-about-tiffanys

Crazy About Tiffany’s / Hull Tiffany järele

Kes meist ei teaks Tiffany & Co. helesiniseid karbikesi või Audrey Hepburni avastseeni filmist “Hommikueine Tiffany juures”? Esmakordselt avaneb aga võimalus kiigata selle maailmakuulsa juveelibrändi köögipoolele ehk näha filmi, mis annab ülevaate nii Tiffany & Co. disainitiimist, ajaloost ja säravatest juveelidest kui ka Tiffany kuldklientide ehk Upper East Side’i miljonäride, Hollywoodi staaride ning natuke liiga ära hellitatud laste igapäevaelust. Crazy About Tiffany’s on väga mõnus ja humoorikas vaatamine, mis annab hulgaliselt inspiratsiooni ja sädelust sellesse pimedavõitu novembrikuusse.

Tiffany linastused:
12.11 kell 20.00 Apollo Kino Solaris – sissejuhatuse teeb New Vintage by Krissi looja Kriss Eglite
14.11 kell 19.45 Kino Sõprus
16.11 kell 21.30 Kino Sõprus
Lisainfo ja piletid: http://2016.poff.ee/est/films/programmid/eriprogrammmoekino/256050

peter-lindbergh

Peter Lindbergh – the Eye / Läbi silma: Peter Lindbergh

Peter Lindbergh on kahtlemata üks moefotograafia elavatest legendidest, kelle mustvalget imelisust võikski vaatlema jääda. Tema elust, tööst ja loomingust annab mõnusa ülevaate see dokumentaal, mis annab muide ka vastuse sellele, et miks Lindbergh just mustvalgeid fotosid armastab. Sarnaselt Casablancasele peetakse ka Lindberghi supermodellide ajastu loojaks, sest tema pildistatud 1990. aasta Briti Vogue’i mustvalge kaanefoto, kus poseerivad noorukesed Naomi Campbell, Cindy Crawford, Linda Evangelista, Christy Turlington ja Tatjana Patitz, muutis moetööstuse nägu kardinaalselt ning tõstis fookusesse just need samad supermodellid, keda tänase päevani jumaldatakse.

Lindberghi linastused:
12.11 kell 15.00 Kino Sõprus
14.11 kell 20.30 Elektriteater, Tartu
15.11 kell 17.30 Kino Sõprus – sissejuhatuse teeb fotograaf Oliver Moosus
Lisainfo ja piletid: http://2016.poff.ee/est/films/programmid/eriprogrammmoekino/257134

to-be-a-miss

To Be a Miss / Et olla miss

Selle aasta Moekino üks erilisemaid filme on kindlasti see, Venezuela missihullusest rääkiv dokumentaal To Be a Miss. Põhjus, miks seda just nii eriliseks pean, on see, et film avab meie jaoks täiesti uue kultuuriruumi ning seda sellise nurga alt, mida poleks eales ette kujutanudki. Venezuelas valitseb nimelt tohutu missihullus – kroonitud tüdrukud on sealses ühiskonnas nii suured staarid, et misside nn tootmisest on saanud terve äri ning iga väiksema plikatirtsu suurimaks unistuseks on just missiks saamine. See on aga kihva keeranud väga paljud elud, toonud ühiskonda tõeliselt ebarealistlikud iluideaalid ning ajanud tagajalgadele need, kel veel vähegi mõistust peas. Soovitan seda kindlasti vaatama tulla, sest film viib vaataja selle uskumatu missihulluse keskmesse, otse Lõuna-Ameerika nn missitehaste epitsentrisse.

To Be a Missi linastused:
21.11 kell 19.00 Kino Sõprus – sissejuhatuse teeb To Be a Missi produtsent Aaron Woolf
21.11 kell 20.30 Athena, Tartu
23.11 kell 20.30 Apollo Kino Mustamäe
Lisainfo ja piletid: http://2016.poff.ee/est/films/programmid/eriprogrammmoekino/257144

suited

Suited / Ülikonnas

Moekino seekordsetest filmidest kõige mõtlemapanevam linateos on kahtlemata dokumentaalfilm Suited, mis räägib LGBT kogukonna T-tähe alla kuuluvate naiste ja meeste eneseotsingutest ning sellest, kui suurt rolli mängivad selles rõivad. Lena Dunhami produtseeritud film toob ekraanile transseksuaalidele rätsepaülikondi valmistava butiigi ning seda väisava kirju seltskonna, keda vaevab üks ja sama mure – nad on sündinud täiesti vales kehas. Film avab maailma äärmiselt põneva nurga alt ning paneb mõistma, et rõivastel on tegelikult ikka väga sügav tähendus ja jõud.

Suitedi linastused:
13.11 kell 17.00 Kino Artis
15.11 kell 19.00 Kino Sõprus
27.11 kell 18.30 Apollo Kino Mustamäe
Lisainfo ja piletid: http://2016.poff.ee/est/films/programmid/eriprogrammmoekino/256057

Nii et tule veeda novembrikuu pimedad õhtud hoopis kinos, sest inspiratsiooni ja toredust jagub Moekino seanssidele ohtralt! Muide, mitmetel Moekino seanssidel loosime välja ka vahvaid kingitusi!

Moekino Facebooki evendi leiad SIIT.

Never recreate from your memory, always imagine new places

Käisime eelmisel nädalal suure pundiga Solarises Inceptionit vaatamas, mis minu arvates ongi vist kõige parem film, mida eales näinud olen. Ma ei ole kunagi Leonardo DiCaprio suurimate fännide hulka kuulunud (tänu Titanicule vist?), aga tema viimased filmid on tõepoolest head olnud (Catch Me If You Can’ist alates) ning nüüd, mil ma nägin ära Inceptioni, ootan juba põnevusega tema järgmisi filme. Inception ise oli tõeliselt paeluv film, mis eeldab non-stop kaasamõtlemist. Ma jumaldan filme, mille vaatamine tekitab sellise tunde, et oled ühe tõsise mindfucki kadalipu läbi käinud. Paar minu tuttavat on öelnud, et see film oli liiga tavaline happy-ending Hollywoodi kräpp, aga minu arvates tuleb selles filmis hoopis detailidele keskenduda, sest Inceptioni rõhk ei asetse sellel harilikul kes-kellega-käima-hakkab-tüüpi farsil, vaid inimese võimekusel sellistel vaimsetel levelitel kaasa mõelda.

Millest (või õigemini KELLEST) ma aga tegelikult rääkida tahtsin, on Marion Cotillard – imeline prantsuse näitlejanna, kes juba päris mitmes filmis oma näitlejatööga inimesi pahviks on löönud, kuid kes Inceptioniga mind täiesti jalust rabas ning seda nii oma eurooplasele omase puhta näitlemisoskuse kui ka oma unikaalse iluga. Eriti geniaalselt on tema kauniduse suutnud jäädvustada aga fotograaf Mikael Jansson, kellega koostöös ilmus neil pisike pildiseeria viimases Interview numbris.

There’s blood on your hands, Michelangelo

PÖFF’i Montoni moefilmi “Rage” arvustus

Designers all think they’re doing something new, but nothing’s new in this game. If you think you’re in.. you’re already out.”
Esimene mõte, mis mul pärast filmi vaatamist peast läbi jooksis, oli see, et isver kui lihtsalt on võimalik midagi niivõrd intrigeerivat filmirullile panna. Ometi andis kerge teostus mulle nii keerulisi mõtteid, et nende ühendamiseks ning kirjapanemiseks pidin selle filmi uuesti üle vaatama. Süžee keerles moebrändi kulissidetaguse maailma ümber, hõlmates inimesi, kes ühe brändi nime heaolu taga seisavad, alates omaniku turvamehest disainerini välja, ning nende inimeste mõtteid. Michelangelo nimega poiss oli internetiblogija, kes siis oma telefoniga inimeste emotsioone ja mõtteid salvestas ning selle kõik ka internetilehele üles laadis. Kõige magusama materjali kardinatetagusest moemaailmast sai ta aga siis, kui kolmel brändi järjestikusel moeshowl modellide mõrvad toimusid – kes keda kahtlustas, kes mida fashion industry‘st arvama hakkas, millised emotsioonid seoses kadunutega tekkisid. Kogu film koosnes vaid monoloogidest. Üleüldiselt võib öelda, et linateos põhines inimeste näoilmetel ning üks paljudest mõtetest, mille mina filmist kinni püüdsin, oli see, et emotsioon on see, mis teeb filmi kvaliteetseks, mitte action. See tähendab ka näitlejate üliprofessionaalset oskust emotsioon tõetruult ekraanile tuua, sest kui film koosneb vaid ühevärvilisest taustast ning vööst peani kaadris olevat näitlejat, siis ei piisa vaid kuulsast nimest, huvitavast riietusest või kaadrist endast, et vaatajat ekraani ette naelutada. Ja jumal tänatud, kõik said ideaalselt ning oodatust isegi paremini oma näitlemistööga hakkama. Kui kaader koosneb nii vähestest elementidest, siis on ka iga rõivadetail ääretult olulisel kohal – kuna inimesel on palju aega kaadris olevat tegelast jälgida, kondab silm ka tavaliselt täiesti märkamata jäävatele detailidele. Mulle see muidugi istub, sest see tähendab, et tegelaskujude riietamisega on eriliselt palju vaeva nähtud, mida võis ka selles filmis näha. Lisaks emotsioonidele, riietusele ja juhtumiste käigule oli põnev jälgida ka erinevaid täiesti süžeeväliseid mõtteid, mis filmi sisse olid paigutatud. See tähendab siis otseselt tegelaskujude jutus leiduvaid lauseid, mis minu jaoks kohe tagamõttega tsitaatideks muutusid. Bondi filmidest tuntud näitlejanna Judi Denchi poolt kehastatud moekriitik, kellest kujunes minu totaalne lemmiktegelane, rääkis ainult lausetes, mis väärisid kõik üles kirjutamist. Kui ma juba lemmiktegelaste juurde peatuma jäin, siis disainer, keda mängis näitleja Simon Abkarian, oli lisaks gallianolikule välimusele täpselt piisavalt liiga temperamentne ehk selline nagu õige disainer olema peab. Mulle kuidagi ei mahu pähe, et disainer ehk inimene, kelle loovus lendab enamasti kõrgemal kui harilik Boeing, saaks olla vaga ja täielikus tasakaalus inimene. Disainer peabki olema totaalselt kreisi ning kõiges tsipa too much. Nii et selles filmis oli nii palju enamat kui highly anticipated Jude Law oma parukatega. Muide, Lily Cole, teada-tuntud modell, kes end vaikselt filmimaailma kitsa ukse vahelt sisse püüab pressida, oli minu silmis üllatavalt hea, kuid kuidagi jube häiriv näitleja. Aga igatahes suur aplaus neile kõigile, sest ma kujutan ette (või no tegelt ei kujuta), KUI raske võib olla niimoodi minimaalsete abivahenditega enda tegelaskuju usutavaks teha. Kuigi olen kuulnud ka väga vastakaid arvamusi selle filmi kohta, olen mina siiski seisukohal, et tegemist oli täieliku kunstiteosega ning see läheb kindlasti kirja ühena selle aasta PÖFFi parimatest filmidest. Ja kui ma juba tsitaadiga alustasin, siis lõpetan samamoodi. Moekriitiku tegelaskuju arvamus moe kohta:
If anything, it’s like pornography towards millions are addicted. Hopelessly addicted. Take a look at a woman’s eyes when she’s shopping – it’s a crazed lust of a desperate junkie who can’t afford the real things, who’ll settle for any rubbish they sell on the street. It’s much worse than heroin.”

The man with the rainbow suit

PÖFFi Montoni moefilmi “Vincent – elu värvides” arvustus

“When you first see him you think he’s dressed up for Halloween,” on kõige tabavam kirjeldus, mis antud filmis Vincenti kohta kõlas. Dokumentaali peategelane Vincent P. Falk, keda hellitavalt Chicago moekeisriks hüütakse, on ligi kuuekümne aastane ameeriklane, kelle elu saadab täiesti omanäoline rutiin. Nimelt jumaldab ta kanda kõiksugustes värvides ülikondi ning nendega Chicago linna jõel sõitvate riverboatide reisijaile “moeshowsid” etendada. Just nimelt etendada, sest show näeb välja nii, et Vincent veedab pool päeva ühel sillal paate oodates, kusjuures ise alati eelmisest päevast erinevat ülikonda kandes, ja paatide ilmumisel neile end nartsissistlikult keerutades, et kõik tema riiete värvigammat imetleda saaksid. Asi ei piirdu aga sugugi vaid turistipaatidega – tema “tööülesannete” hulka käib ka raadios, teles ning kõikvõimalikel publikurohketel üritustel käimine ja kõik, mis ta seal teeb, on keerutamine ning aplausi teenimine. Ja seda kokku juba pea kümme aastat. Tema riidekappi täidab ebatavapäraselt suur hulk värvikirevaid rõivaid, millest kõige tähelepanuväärsema kogu moodustavadki need samad ülikonnad, tänu millele Vincent elavaks legendiks on saanud. Sama märkimisväärne on ka tema oskus värve kombineerida. Lisaks sellele, et Vincent sobitab omavahel kokku värvused, mida suur osa inimkonnast isegi eraldi ei julgeks kanda, näeb ta värvikombos ka fantastiline välja. Kuigi jah, tõsi, ka mina sain šoki kui ta tugeva leopardimustrilise pintsakuga oma ametlikku palgatööd läks tegema. Et miks ta siis kõike seda teeb? Filmiski tõstatati pidevalt küsimus – dude, what’s the deal?
Kogu Vincenti särava isiksuse ning esinemisvajaduse taga peitub tegelikult suur ja lai puudulikkus. Kas on selle ilmselge tähelepanuvajaduse taga orbudekodust alanud armastusevaene lapsepõlv, Vincenti sünnist saati saatnud ääretult kehv silmanägemine või lihtsalt keerulisest elust tingitud ja vanaduses välja löönud lihtlabane seniilsus? Ilmselt kõik neist. Vincent elas lastekodus kaheksanda eluaastani, mis tähendab, et põhilised inimese väljakujunemise aastad jäid temal ilma korralikust armastusest. Kooliajal teda aga kiusati, mille üle ta tol ajal küll naeris, aga iialgi ju ei tea, mis toimub inimese südames. Ja kui mitte nooruses, siis võib-olla lõi sellest tulenenud hingevalu välja vanemas eas. Kui Vincenti filmis jälgida, hakkab kohe silma tema lapselikkus, mis ilmneb lisaks tähelepanu otsimisel ka tema jutus. Inimene, kes sellises eas just nagu lapsepõlve taga otsiks, on ilmselge trauma ohver. Väga raskelt elas ta üle ka oma kasuema surma, kuigi oli juba selleks ajaks paar aastat oma “huvialaga” tegelenud. Miks ma sellest kõigest nii psühholoogiselt kirjutan on põhjusel, et nägin, et Vincent ei olnud ilmselgelt täie mõistuse juures. See, mis ta teeb, on muidugi ääretult tore ja teistele lõbus ning ma jumaldan tohutult inimesi, kes esiteks suudavad massist eralduda ja teiseks teevad seda nii stiilselt ning värviliselt, kuid tekib siiski küsimus, et kust maalt algab meelelahutus ja kust lõppeb vaimne puue? Kuigi inimesed teevad tema üle kõigest hoolimata nalja, ei arvestata tihtipeale ajalooga sellise käitumise taga. See-eest pean siiski ära mainima, et vaimselt korrast ära inimesi on palju, aga vähe on neid, kes on seda niivõrd stiilselt. Kui aga olla hoopis miss Positiivne, siis võib ka mõelda, et võib-olla ei ole tal üldse midagi viga ning ta on täie mõistuse juures inimene, kes lihtsalt oskab olla Õnnelik ja elada tavainimese jaoks šokeerivalt lihtsatel põhimõtetel. Tasub siis juba ära märkida, et lisaks imelisele värvitunnetusele on tal ka tugev tehnikasoon, mis võimaldab tal töötada täiesti tavalises asutuses ja annab alust arvata, et võib-olla on siiski tegu igati normaalse inimesega.
Seega küsimus, mis filmi lõpuks siiski õhku jääb, on et what’s the story behind the story? Ja küllap oligi kogu linateose mõte selles, et kõige lihtsa taga võib peituda suur teadus.. ja sama hästi võib see olla aga hoopis all that simple. Või kas selleks, et ühiskond meile seesuguseid geeniuseid annaks, on tõepoolest vaja traumaatilist elu ning vaimset ebastabiilsust?

Kes ise seda filmi ei jõudnud vaatama minna, siis PÖFF annab teile kindlasti vastused, et kuidas seda filmi võimalik näha on (laenutamine jmt). 

Cinemania

Kuidagi saavutasingi lõpuks selle, et minu nädalavahetus on täielikult vaba ja otsustasin, et lähen laupäeval hoopis maale. Ma ei jõua seda ära oodata, sest ma tunnen, et isegi mu varbad karjuvad juba puhkuse järele. Või no tegelikult karjuvad nemad vist kõige esimesena, sest nad ei kannata enam seda kontsadel sõelumist ära ja oleksid kindlasti rõõmsad kui neid kaks päeva tossudega hellitaksin.
Muide, kandideerisin PÖFFi raames taaskord toimuva Montoni moefilmiseeria blogijaks. Kolm tüdrukut, seal hulgas ka mina, osutusime valituks, nii et uuest nädalast võite siit siis lugeda ka paari sissekannet moedokumentaalidest. Eelmine aasta oli see moefilmide nädal tõeline piece of candy kõrvadele, silmadele ja kõigele muule, nii et ei jõua ma ka sel aastal neid ära oodata. Kel vähegi võimalik, siis minge ikka vaatama, sest moemaailma backstage on kõrvuni üllatusi täis ja mul on kinosaalist väljudes korduvalt seda I-had-NO-idea tunnet olnud.
Dokumentaal kui filmižanr on mulle alati kõige rohkem meeldinud. Paljud elust-olust rääkivad dokfilmid on kainestavad ja tänu neile sa saad aru olukordade tõsidusest või lihtsalt sellest, kuidas miski toimib. Palju on muidugi ka neid dokumentaale, kus spekuleeritakse ilmselgelt üle, aga palju on ka väga väärtuslikke dokfilme. Sellepärast on ka see moefilmide nädal üks mu lemmikaegu aastast. Other than that, pean tunnistama, et ma ei ole eriline filmiinimene. Mulle meeldib aeg-ajalt neid ikka vaadata ja kino vastugi ei ole mul midagi, aga millegipärast eelistan rohkem nii muusikat, raamatuid kui ka telesarju. Filmifriigid seda ei usu, aga isegi näiteks Pulp Fictionit vaatasin ma esimest korda alles poolteist aastat tagasi. Ja näiteks Fight Clubi ei ole ma siiani näinud. Aga olgem ausad – filmimaailmas on ikka tohutult palju saasta ja küllap liigne kogus mittearvestatavate filmide vaatamist ongi minust sellise inimese teinud. See-eest leidub filmiklassikas jällegi tõelisi pärle, nii et eks ole see kõik minu jaoks üks nokk-kinni-saba-lahti situatsioon.

Illustratsiooniks ägedat suurlinna vaibi.