Category Archives: Outfits

Do Re (and a few words about Me)

Kas mäletate kui paar aastat tagasi DIY-teema väga suureks trendiks tõusis? Peamiselt oli asi MASU’s, mis sundis inimesi rohkem ise meisterdama, kuna lihtsalt puudus raha uute rõivaste ostmiseks. Nüüd, kus majandus on hakanud vaikselt jälle ülesmäge sammuma (muidugi ei tea, et kui kauaks, sest euro on ju veel tulemas, aga sel teemal ma parem siin üldse arvamust avaldama ei hakka, sest päris majanduseksperdi mõõtu ma välja ei anna), on ka DIY-projektidega blogisissekanded ja ajakirjaartiklid areenilt kaduma hakanud. Muidugi tean inimesi, kes jätkuvalt selle teemaga tegelevad ning minul on nende vastu väga suur respekt, sest neil on midagi, mida paljudel teistel mitte – oskust, viitsimist ning eelkõige TAHET.

Lisaks sellele, et isetehtud asjad tõepoolest isikupärased ning lahedad on, on DIY-teema ka igati keskkonnasõbralik – oma vanale, juba tõenäoliselt räämas esemele uue elu andmine säästab ju uue kraami kokkuostmisest ning lisaks sellele on see ka rahakotisõbralik (kui inimene just oma t-särki teemantitega kaunistama ei hakka). Ka mina olen teinud mõningaid DIY-projekte, neist kõige hiljutisem oli näiteks seotud minu armastusega Kinder Surprise šokolaadide vastu, millega teatavasti rohkelt plastmassi ehk väikeseid lelusid kaasa saab. Otsustasin ühel hetkel nimelt need mänguasjad eheteks muuta, eelkõige siis ripatsiteks kaelakeede otsa (minu vana, aastaid kestnud kõrvarõngaste obsessioon on asendunud armastusega kaelakeede vastu). Näiteks kleepisin ühe kaamlit meenutava lelu peale hulgaliselt väikeseid litreid, et seda siis hiljem kaelas kanda. Nagu suur osa projekte, jäi ka see mul paraku pooleli, aga õnneks on mul rahulikult aega selle lõpetamine ühel hetkel ette võtta, sest selliste ehete puhul kehtib reegel, et need ei lähe kunagi moest välja, kuna nad on isikupärased, ja kui vastav ehe vingena välja kukub, siis kannad seda hoolimata parasjagu maailma vallutavast trendist. Oma sõbranna Liisaga võtsime aga ükskord kätte ja planeerisime teha terve seeria DIY-esemeid. Kuna ajad läksid ootamatult kiireks ning varsti tuligi peale aeg, mil tema Londonisse kolis, ei jõudnud me just palju teha, aga vähemalt on mul kogu materjal nende projektide kohta alles ning parasjagu ka piisavalt tahet end kokku võtta ja midagi valmis meisterdada.

Millest ma aga tegelikult kirjutada tahtsin, ei olnud ainult DIY-projektid, vaid üleüldiselt keskkonnasõbralikkus ning taaskasutus (DIY on lihtsalt üks selle väljundeid). Mitmed minu tuttavad on andnud mõista, et nende jaoks on see taaskasutus nii äraleierdatud teema, et nad lihtsalt ei viitsi sellele tähelepanu pöörata. See on küllaltki tobe “vabandus” loodusest ja keskkonnast mitte hoolimiseks, aga paraku ei saa kedagi sundida teisiti elama, on võimalik vaid suunata. Ega see taaskasutus tegelikult otseselt sinu elu ei muudagi, sest ainus, mida ise saab teha, on pisikeste sammude astumine keskkonnasõbralikkuse poole – jäätmete sorteerimine, tarbimise läbimõtlemine ja muu selline. Minu jaoks on taaskasutus ning keskkonna säästmine lihtsalt nii üllas tegevus, et ei näe probleemi selle heaks “töötamises”. Ma ei loe eriti ajakirju (ainus, mida loen, on ajakiri Mood, lisaks kogun septembrikuus ilmuvaid Prantsuse ja Ameerika Vogue’e), sest internetist on kõik kättesaadav. Oma vanad riided müün alati maha või annetan heategevusorganisatsioonidele. Ma olen väga valiv shoppaja, mistõttu säästan sellega end mõttetu kraami kokkuostmisest (rõhku panen esemete kvaliteedile ning sellele, et iga omadus neis tõesti mind end ostma kutsuks), ja uskuge mind – ma kannan esemed, mida armastan, sõna otseses mõttes ribadeks. Jäätmeid sorteerin võimaluse korral alati ja otsustasin nüüd sellele veel rohkem rõhku panema hakata, sest lugesin kampaania Prügihunt 2010 kodulehelt enda jaoks päris šokeerivat lauset – “Tea, et kõik see prügi, mis satub “kraanikausialusesse” prügikasti, läheb otse prügimäele ning mitte kunagi taaskasutusse, samas kõik see prügi, mis on sorteeritud (vanapaber, ohtlikud jäätmed, elektroonikaromud, riided jm) ja viiakse jäätmejaama, pakendikonteinerisse või mujale avalikku kogumispunkti, läheb valdavalt taaskasutusse.”. Ma olen alati arvanud, et ka see prügi, mille n.ö kraanikausi alla kogun, sorteeritakse ära. Ja täna järjekordset plastkarpi ära visates käis küll jõnks südame alt läbi, et see siin on ju ainult minu prügikast. Ja eestlasi on palju.. ligi poolteist miljonit. Korrutasin mõttes kõik need plastkarbid ja tulemus ei olnud just kõige rõõmustavam. Olen siiani arvanud, et elan küllaltki keskkonnasõbralikku elu, aga tuleb välja, et tegelikult on palju, mida saaksin oma olmetarbimises ja igapäevaelus muuta. Mul on näiteks üks töökaaslane, kes oli vanasti täiesti tavaline inimene ehk ta ei pööranud keskkonnasõbralikkusele erilist tähelepanu. Ühel hetkel käis tal aga mingisugune kiiks peast läbi, mistõttu sai temast sajaprotsendiline taimetoitlane ja keskkonnasäästlikkuse ekstreemnäide. Nüüd on tema loodussõbralikkus läinud lausa nii kaugele, et lisaks sellele, et ta endale ise riideid õmbeb, ehitab ta ka ise mööblit ja seda ei millestki muust kui neist miljonist pappkastist, mille sees Populari uus kaup saabub (näiteks mahla- ja pudelikastid). Ta ei raiska vett, väldib papptopse ja -pakendeid, ei kasuta plastikust nuge ega kahvleid, käib poes alati riidest kotiga jne. Tänu nendele sadadele tundidele, mis ma temaga koos tööl veedan, olen ka ise hakanud märkama pisiasju, millele tema rõhku paneb. Ja nii olen veidi ka omaenda elustiili muutnud.

Sidudes keskkonnasõbralikkust ja taaskasutust moega – Eestis on ju terve hulk moeloojaid, kes just sellele rõhku panevad (see n.ö redisain või ka reducing). Kindlasti on teile kõigile tuttav nimi Reet Aus, kes minu jaoks on Eesti redisaini etalon. Tema eesmärgiks on just massdisainist midagi uut välja nuputada ja ta teeb seda suurepäraselt. Olles ise olnud praktikal Tiina Talumehe moestuudios, olen aga näinud, et kuidas ühes selles mõttes täiesti tavalises moeateljees elu käib. Tema ei tegele redisainiga ning tellib kangad välismaalt. See-eest ei telli ta neid aga üldjuhul oma ateljeesse niisama seisma, kuna tema kangad on küllalt ajatud nagu ka tema püsiklientide maitse, mistõttu leiab iga kangas endale tavaliselt kasutust. Need, mis ei leia, lähevad tema usinatele õmblejatele, kes meisterdavad neist endile või oma perele uued riided. Lisaks sellele iseloomustab tema disaini vastupidavus, mis tähendab, et rõivad, mis on tema loodud, peavad vastu aastaid. Ükskord juhtus aga nii, et kaks paksu kangarulli, mis juba päris pikalt tema ateljees niisama olid seisnud ning mida ka õmblejad endale ei soovinud, oleks peaaegu läinud äraviskamisele. Siis sain aga Tiina nõusse, et need hoopis EKA moedisaini osakonnale annetada ning nii viisimegi need Marekuga ise sinna ära – for a good cause ja vältimaks mõttetu prügi tekkimist. Kindlasti mõjutab kangaste tellimist ka nende küllalt kõrge hind, aga jumal tänatud, et need päris leivahinda ei maksa, sest muidu võiks disainerina ju täiesti segi minna ja hakata neid tellima kasvõi ainult seepärast, et need lihtsalt nii ilusad on.

Üldiselt võib öelda, et taaskasutusele ja keskkonnasõbralikkusele tuleb jätkuvalt rõhku panna. See on n.ö “äraleierdatud teema” põhjusega. Kui kõiki eluvaldkondi ei saagi mõjutada ega igat inimest oma tarbimist jälgima sundida, siis loodetavasti suudavad aeg-ajalt käimasolevad kampaaniad ning ehk ka see blogipostituski veidi inimeste silmaringi laiendada. Ja ega ma sunnigi teid kõiki nüüd järsku üleni roheliseks hakkama, sest ma isegi ei ole täielikult seda teed läinud. See-eest kuulaksin hea meelega, et kes teist taaskasutusega tegeleb, DIY-projektidele meeleldi aega kulutab või lihtsalt keskkonnasõbraliku eluviisiga on.

Just as we cannot blame others for destroying the environment, so we cannot look to others to protect the environment. Responsibility for both begins at home.” Paul Griss

TEADAANNE!

SHOP ON AVATUD! Palun lugege kindlasti enne ostu sooritamist läbi sissejuhatav tekst. SHOP UUENEB PIDEVALT ning sellest annan siin ka märku (praegusel hetkel näiteks on mul veel suurem osa kraamist lisamata). Edaspidi saate sealt osta moeraamatuid, riideid, jalanõusid, aksessuaare jmt.

Ja kallid lugejad – ärge unustage minu Twitterit (mille link on SIIN) aeg-ajalt tsekkida, sest ka seda täiendan päris tihti. Kui blogimiseks mul paraku alati aega ei jätku, siis Twitterit kasutan küll igapäevaselt. :)

Ahjaa. Shopi avamise puhul kavatsen korraldada pisikese giveaway, aga sellega läheb tsipa veel aega. Luban teid kursis hoida.

Komplimendiks sissekandele paar avaldamata pilti ühest viimastest outfiti-sissekannetest.

Price and prejudice

Pärast kuu aega kestnud lootusetuid otsinguid avastasin täna üllatusega, et ajakirja Vogue erinevate riikide septembrikuised numbrid on lõpuks ka Eesti poodide müügilettidele ilmunud ning ohkasin kergendusega, sest olin juba hirmul, et Condé Nast on Eesti mõnda “kahtlaste riikide” nimekirja lisanud ning kartsin, et õige pea juhtub nende ajakirjadega sama asi nagu mõningate MTV või Youtube’i videotega – ootamatult ilmuv silt “this (magazine) is not available in your country” (tavaliselt kerkib sarnane kiri videote ette täpselt siis, kui oled jõudnud end ilusasti ja täpselt teki sisse mässida – kusjuures oled isegi selle ära kontrollinud, et teki ja lina vahel ei oleks ühtegi õhuauku, mille kaudu mõni kummitus, mõrvar või lihtsalt bandiit sind salaja pimedas ründama saaks tulla -, helitugevuse täpselt paika kruttida ning valmistud just võtma seda esimest mahlast ampsu oma vastvalminud ning SPETSIAALSELT selle episoodi tarvis meisterdatud võileivast). Ja millest siis selline paanika? Ärge küsige isegi miks, aga ma kogun Ameerika ja Prantsuse Vogue’ide septembrinumbreid. Ma ei vaevu neid ajakirju päris igal kuul ostma, sest.. ma isegi ei tea, miks. Rahakulu? Võimalus saada läbi interneti ülevaade moeseeriatest ja seda high quality kujul? Fakt, et ma eelistaks pigem ajakirju nagu Numero jt? Ma ei tea. Ühesõnaga – ma ostan neid pisteliselt, aga septembrinumbreid ei jäta kunagi vahele. Mis mind aga täna tõeliselt šokeeris oli see, et Vogue US, mis on umbes kaks korda paksem kui Prantsuse oma, maksis 89 krooni, aga Prantsuse Vogue, mis USA omaga võrreldes radikaalsel Atkinsi dieedil tundub olevat, maksis 200 krooni. Mhmh. Ma ei tea, miks ma seda hinnavahet kunagi tähele ei ole pannud, aga täna pani see mind reaalselt mõtlema, et kas ma ikka tõesti tahan seda Prantsuse Vogue’i. Ja ma lihtsalt ei saa aru – millest selline juurdehindlus? Lõppude lõpuks väljusin ikkagi R-Kioskist mõlemad ajakirjad kaenlas, aga seda ainult sellepärast, et kogun neid. Kui see oleks olnud mõne minu jaoks suvalise kuu number, oleks ma 200-kroonise ajakirja viisakalt riiulile tagasi asetanud ning minema kõndinud. Kas teie arvates peakski seesugune ajakiri kuuluma sellisesse hinnaklassi või on see ilmselge juurdehindlus? Ja kes suudab mulle ilusti ära põhjendada, et millest see kõik tuleneb, siis kümme kniksu ja kraapsu, sest järelikult vajan sel teemal veel kõvasti harimist.

For some reason the latest issues of magazines like Vogue and ELLE hit the shelves of Estonian stores about a month later than they’re published (not to mention that they don’t sell ID, Numero, Love or other amazing magazines here in Estonia). This situation is already pretty upsetting, but today I discovered something worse than not having the ability to read those magazines when they’re still relevant – they are seriously overpriced! So when I finally went to get my copies of Vogue US and Vogue Paris today, I was shocked by the fact that Vogue US (that is at least twice as thick as French Vogue) costs about $7.80 and at the same time the much thinner Vogue Paris costs almost twice as much as the chubby Vogue US – $17.50! Now that’s just insane. Of course I had to buy both of them, because I’ve been collecting the september issues of these magazines for a few years now (don’t even ask me why), but the price was obviously too high and on any other occasion I would’ve just walked away and left my copy of French Vogue on the shelf. Would you guys ever spend so much money on a one single magazine?

What else? Täna toimus Viru keskuse teisel korrusel FIBIT’i raames moe- ja disainiturg (õigupoolest kestab see homse õhtuni välja, s.o laupäev, 12.00-20.00). Sellest on paari aastaga saanud üks minu eelistatumaid moeteemalisi üritusi Tallinnas, sest ega meil ju eriti ei ole neid kohti/üritusi, kus nii paljude kodumaisete disainerite loomingut korraga saaks uudistada. Nii et mad props to FIBIT sellise ürituse jätkuva korraldamise eest. Nagu igal aastal, siis olid ka seekord esindatud kõik põhilised noored disainerid, nende ühendused, brändid jmt, nii et kel vähegi võimalus, minge ikka kohale – ja kui mitte ostma, siis lihtsalt vaatama, et mis siis Eesti disaini- ja moemaastikul uut on. Mina ostsin sealt endale seekord ainult ühe kaelakee, mis oma üleküllusega koheselt mulle silma jäi – selles ehtes on kõike nii palju, et kee ise on peaaegu juba kohutav fopaa, aga just see teebki ta imeliseks, see ilusa ja inetu vahel mängimine. Ahjaa, selle autoriks on Helen Valk.

I also bought this amazing necklace today. Contrarily to spending money on magazines I never feel guilty purchasing clothes or accessories made by Estonian designers. This necklace for example is designed by Helen Valk and I love how it has soooo many details that it’s almost ugly (yep, that’s what makes it pretty).

Ja nii ma siis täna hängingi – hoolimata faktist, et täna on reede õhtu, mõnulen hoopis kodus Mareku pusa sees.


Complete casualness

Wearing: trench from Zara, scarf from Monton, leather pants from NewYorker, booties from ASOS

Muideks – eilne Talumehe show oli fan-tas-ti-line! Ma broneerisin mõttes umbes miljon kleiti ära ning võrreldes eelmise aasta moeetendusega, mis oli flamenko-teemaline, oli sel aastal märksa rohkem kantavaid ning isssand-mul-on-seda-kindlasti-vaja efekti tekitavaid rõivaid. Selle aasta teemaks olid eelmise sajandi algusdekaadid, mis on juba iseenesest äärmiselt paeluv aeg. Lisage nüüd mõttes sinna Talumehe käekiri (maksimaalne naiselikkus ehk pihasse töödeldud rõivad, drapeering ning efektsed õlad), tema ateljee töötajate imeline õmblemisoskus (perfektsuseni lihvitud detailid), imeilusad modellid, taustal ekraanil jooksvad must-valged arhiividest pärinevad videosalvestused 20. sajandi eluolust ja meeleolu üleval hoidev orkester ning saate võimatult hea kompoti, mis on päris kindlasti Eesti moeelu creme de la creme. Ainus, mis oleks võinud tugevam olla, oli finale-kleit. Lõpukleidil on ju oma kindel funktsioon ja paraku too seda ei täitnud. Aga see selleks.

Seasonal sophistication

It was official. A new season had begun.
After all, seasons change, so do cities. People come into your life and people go, but it’s comforting to know – the ones you love are always in your heart and if you’re very lucky, a plane ride away.