Category Archives: Outfits

A day in my life, 21.01.10

07.38 Avastan, et äratuskell pidi juba kaheksa minutit tagasi helisema. Keeran voodis veel teise külje peale, kuid otsustan siiski, et on tagumine aeg ärgata.
08.20 Algab jant takso tellimisega. Viimsis elades pole kordagi tekkinud probleemi takso saamisega, ometi on just täna see päev, mil taksot ei saagi. Ajan Mareku üles, et ta mu linna viiks, sest bussiga enam ei jõuaks.
08.37 Stardime kodust. Olen mures, et jään hiljaks.
09.00 Astun minutilise täpsusega Tiina Talumehe ateljeesse viivatest treppidest üles. Seal töötav rõivakonstruktor hakkab mulle konstrueerimise aluseid lahti seletama. Ese, mille alusel ta mulle seda õpetab, on mu ema kleit, mis Vabariigi aastapäevaks valmima peab. Olen eriliselt põnevil.
10.15 Lõpetan kanga aurutamise. 4 tundi magamist annab esimest korda tunda – üks energiabuuster kuluks nüüd küll ära.
11.00 Avastan juhuslikust ajakirjast La Perla reklaami, milles kujutatud ateljee on täpselt selline, mida kunagi ise tahaksin omada.
11.20 Konstruktor hakkab lõigete põhjal kangast välja lõikama, nii et minu õppetöö hakkab läbi saama.
11.50 Sammun suure väsimusega ateljee treppidest alla ning keeran kohe seal kõrval asuvasse Populari. Aeg hommikuseks kohviks.
12.00 Kohv, arvuti ja mingisuguse teksti tõlkimine.
12.35 Räägin Populari kohvi ostma tulnud Talumehega paar sõna juttu edasistest plaanidest kleidiga ja muidu. Meel läheb rõõmsaks ja tunnen, et espresso “just kicked in”. Paigal püsida on nüüdseks võimatu, nii et tõlketöö jääb sinnapaika.
14.00 Lähen sõbrannaga Lidosse sööma. Avastan, et see on maailma kõige odavam koht lõunasöögiks – supp, pudel vett ja kaks kuklit läksid kokku maksma vaid 35 krooni. See-eest suutsin supiga peaaegu ümber kukkuda.
15.30 Tagasi Popularis, kuhu vaikselt lisanduvad kõik sõbrad. Lemmikosa päevast, sest kõik seletavad, naeravad ja n.ö “käivad maha”.
16.30 Hakkan (nüüdseks juba eilset) blogi sissekannet kirjutama, kuid avastan varsti, et pildid ei lae ära, nii et pean selle ikkagi hiljem kodus lõpetama.
17.55 Jooksen kooli. Kuna EKA vana maja läheb kohe lammutamisele, siis loengud on meil hetkel Solarise juures Estonia puiesteel.
18.05 Jõuan maalimise tundi, kus selgub, et maalime järjekordset natüürmorti. See-eest kasutame seekord hoopis akvarelle, mis on vahelduseks päris huvitav.

19.50
 Kvaliteetaeg sõprade seltsis.

20.45 Hõum sviit hõum ja õhtusöök. Tegelikult peaksin veel järgmiseks päevaks ühe peakatte valmis tegema, sest meil on hindamine, aga suure väsimuse tõttu lükkan selle järgmise päeva hommikuks, sest see on mul nii kui nii vaba. Ometi ei tule uni enne kella poolt kolme, kuid kui siis silmad kinni saan, magan end sügavalt järgmisse päeva.

Probably the most awesome mom in the history of awesome moms

Tegime emaga Eesti Naise tarvis pilti – artiklit meist saab lugeda SIIT.

I got 99 problems, but my kicks ain’t one

Võib öelda, et armastus esimesest silmapilgust. Tuleb Nike’ile aitäh öelda, et selliseid asju toodavad.

Suhteliselt sisutühi sissekanne, blame it on the vihmane pühapäev

Üldiselt meeldib mulle selline vihmane sügis (muidugi ainult siis, kui kuhugi minema ei pea). Nii mõnus on sellise ilmaga vabal päeval koos kõigi lugemist ootavate ajakirjadega, muusika ja kõrsikutega teki alla pugeda. Ja kuigi mul oleks tegelikult umbes 500 asja täna ära vaja teha, siis vihma pärast saab mõnusalt kõik asjad tulevasse nädalasse lükata. Isegi kui vihm tegelikult plaanide teostamist ei segaks, on ta hea ettekääne tubaseks laisklemiseks. Tegelikult pean ma küll ühte presentatsiooni homseks loenguks ette hakkama valmistama, aga pühapäevane viitsimatus on hetkel maksimaalselt laes.

Eile käisime Liisa ja Mariliga FIBITi moeturgu nautimas. Tohutult palju on andekaid noori disainereid ning silmailu jätkus igale stangele. Suutsin end otseloomulikult ka kahe moeturu meenega kostitada. Esiteks ReUse Republicu geniaalse ideega endisest vinüülplaadist tehtud imeilusad kõrvarõngad:

Ja teiseks ühe järjekordselt vintage välimusega ning mõnusalt pitsise pluusi disainerilt nimega Liisa Orgna.

Muidugi on see pluus tegelikult umbes 24 korda valgem, aga siin toas on mingi roosaka valguse teema.
Igatahes pooldan ma tõsiselt seesuguseid üritusi mitmel põhjusel. Esiteks ei ole kellelegi saladuseks, et moekunstiga on üsna keeruline korralikku elatist teenida (kui sa just Balenciaga peadisainer ei ole). Seega – mida rohkem on kohalikke disainerilootusi tutvustavaid üritusi, seda rohkem on neil võimalust enesele nime teha, mis omakorda mõjutab oluliselt ka rahakotti. Mida suurem on aga budget, seda enam saavad moeloojad endale lubada suurejoonelisi ja vingeid rõivadisaine palju kvaliteetsemal kangal, mis on aga igati jälle tarbija huvides, sest kõik otsivad endale selga unikaalset, kuid samal ajal vastupidavat meistritööd. Ühesõnaga on see protsess analoogne toiduahelale, kus iga osa mängib ahelas teisi mõjutavat rolli. Teiseks põhjuseks, miks ma seesuguseid üritusi jumaldan, on see, et sealt võib imelihtsalt endale leida midagi fantastilist vähese raha eest ning suuremal osal esemetest käib kaasas teadmine, et kui mina selle ostan, siis mitte kellelgi teisel seda ei ole. Nii et kõik, kes veel ei ole käinud sarnastel üritustel, minge järgmine kord kindlasti! Ja hoidke silmad lahti, sest taolisi ettevõtmisi toimub (eriti masu tingimustes) päris tihti. Ja muidugi tasub minna kohale üsna ürituse alguses, sest seda laiem on valik. Eestlaste hulgas on palju moeteadlikke inimesi ning kotkasilmsed parimate palade märkajad võivad imekergelt kogu väärtusliku eest ära noppida.
Ja nüüd sukeldun ma kiiresti tagasi kooliasjadesse.

A woman’s right to shoes

Pildistasin täna üles oma viimase aja kaks kõige paremat kingaostu. Ma jumaldan kingi rohkem kui mõnda teist riietuseset, nii et seda kurvastavam on näha, kuidas kõik kingapaarid minu jalas üksteise järel otsad annavad – seda nimelt kahtlaselt kuumaastikku meenutavate linnatänavate tõttu. Kingsepad vangutavad enamasti ikka mu katkiste kingade peale pead ning ühel juhul kümnest saab neid parandada. Muidugi on teine variant kingad ise niimoodi ära tuunida, et katkiseid kohti näha ei jääks, aga see on üks nendest asjadest, mille idee mul on olemas, aga teostuseni kuidagi ei jõua. Nii et kahjuks peavad meie kliimat ja tänavate kvaliteeti arvestades kingad enamasti vastu ainult kuskil aasta.
Esimene paar on siis ühtlasi ka kõige viimane poeost. Kuskil septembri algul vaatasid nad mulle oma läikivate neetidega Zara riiulist vastu ning lihtsalt pidid minu omaks saama (mu ärahõõrutud varbad arvavad vist teisiti). Teine, sinine kingapaar on pärit samuti Zarast ning need on ostetud millalgi juulis. Huvitaval kombel saab vahel ka Zarast tõeliselt kvaliteetseid asju. Näiteks on mul üks mantel, mis on juba mitu aastat vastu pidanud ja näeb siiani välja nagu uus. Ka mõlemad kingad on üsna tugevast materjalist, nii et saab näha, kaua nad vastu peavad. Igatahes siin nad veel üsna värskel kujul on: