• STAY TRUE TO YOUR PATH

    “Walk with the dreamers, the believers, the courageous, the cheerful, the planners, the doers, the successful people with their heads in the clouds and their feet on the ground. Let their spirit ignite a fire within you to leave this world better than when you found it.” 

    Wilferd Peterson

    Path1Path2Path3Path4Path5Path7Path8Path9Path10Wearing: sunglasses – Mango / everything else – H&M

    Follow me on: INSTAGRAM / FACEBOOK / TWITTER / TUMBLR

  • Iris

    Praegune aeg aastast on minu jaoks nagu puhkus – põhimõtteliselt veedan suurema osa oma ajast NYC moenädala runwaysid vaadates ning nende arvustusi lugedes. Paljud mõtlevad kindlasti, et kuidas ma suudan, aga this is my candy, seda enam, et sügistrendide moeshowd on alati märksa põnevamad kui kevadtrendide omad, sest kihilisus teeb riietuse palju huvitavamaks kui kevadele iseloomulik rõivaste mahakiskumine. Seniste kollektsioonide põhjal võin öelda, et nahksed esemed ja karusnahk tunduvad olevat tulevase sesooni põhilised märksõnad (näiteks Altuzarra kollektsioon põhimõtteliselt vaid neist kahest koosneski ning juhiks tähelepanu sellele, et need kaks elementi on olulisel kohal ka meesterõivastel), värvitoonidest on hetkel enim silma jäänud elektrisinine, erinevad rohelise variatsioonid, pruun, kollane, pronks, lilla, roosa, punane ning muidugi aegumatud must ja hall. Kõik, mis sädeleb, on endiselt teemas ning kõige enam on mind seni mõjutanud Prabal Gurungi, Custo Barcelona, Ohne Titeli ja oma alatise lemmiku Christian Siriano kollektsioonid.
    Igatahes on moenädalate sari suuremas osas õnneks veel ees, nii et vaatamisväärsust jätkub märtsini välja. Lisaks tuliuutele kollektsioonidele pakub alati põnevust ka front row-publiku riietus, seda enam, et Tommy Ton oma võimatult hea andega kõik väga ägedalt taaskord üles pildistab. Olen kuulnud, et moenädala aegu pidavat newyorkerite igapäevariietus tugeva moebuusti saama ja hoolimata sellest, kas inimene on Bryant Parki šõusid vaatama kutsutud või ei, riietub ta tavapärasest erilisemalt terve nädala vältel. Võib-olla on see alateadlik üle-newyorgiline austusavaldus moele? Selle kõigega seoses on lisaks noortele-vanadele moebisnessi-inimestele minu huviorbiiti sattunud ka üks ülejäänust tugevalt erinev tegelane. Nimelt Iris Apfeli nimeline proua, kes on lähenemas oma 90. eluaastale. See on naine, kelle võrratu stiili auks NYC kurikuulus Metropolitan Museum of Art mõni aasta tagasi lausa nii suure väljapaneku organiseeris, et see kogu moemaailma kihisema pani. Iris Apfel sai kuulsaks kui oma abikaasaga 1950. aastal tekstiilitöötlusfirma Old World Weavers-i lõi, mille klientideks said paljud tollased Tegijad, nende hulgas ka Greta Garbo, Estée Lauder ja Marjorie Merriweather Post. Sellest kujunes üks mainekamaid tekstiilifirmasid, mille kõrgkvaliteetsed handmade tooted küllalt kiiresti väga hinda läksid. Muuhulgas viis ta ka läbi palju sisekujunduslikke projekte Valges Majas, mis leidsid aset Trumani valitsemisajast Clintonini välja. Tänapäeval on aga Iris tuntud rohkem oma ääretult värvikireva riietumisstiili poolest, kuigi väidab ise, et ta ei ole mingi fashionista, vaid jääb alati bisnessnaiseks. Ta miksib kõrgmoodi täikalt ostetud kraamiga, ei kannata plätusid ning väidab, et Chaneli rõivad ei ole tema jaoks. Iris ei karda omavahel segada kõikvõimalikke erinevaid materjale ning mustreid, kuid kõige rohkem armastab ta hoopis aksessuaare, mis koos suurte ümmarguste prillidega tema kirjutamata signatuuriks ongi saanud. Öeldakse, et oma teksasõltuvusele on ta andnud aga põhjenduseks väite, et tema näol on tegemist vanima elava teenageriga.
    Põhjus, miks ma Iris Apfelist üldse räägin, on see, et ka tema on hoolimata oma kõrgest vanusest alati NYC moenädala front row-publiku hulgas figureerinud ning ma olen teda jumaldanud viimased 2-3 aastat. Kuna aga tema stiil räägib pigem enda eest, siis teksti lõpetangi piltidega sellest. Lisaks veel paar tsitaati ja üks link videoga Iris Apfelist, mis kõigele muule lisaks sisaldab äärmiselt väärtuslikku pildimaterjali tema varasemast elust, mis tänapäeva avalikkusele üldiselt küllaltki tundmatu on.

    “I think all young women should be exposed and not just given unlimited charge accounts and told, “This is how much you can spend, go out and buy an outfit”. Today, with places like H&M and all the discount stores, there’s really no reason not to be well dressed.”

    “I never bought to collect, I bought to wear.”

    “I’m a hopeless romantic. I buy things because I fall in love with them. I never buy anything just because it’s valuable. My husband used to say I look at a piece of fabric and listen to the threads. It tells me a story. It sings me a song. I have to get a physical reaction when I buy something. A coup de foudre – a bold of lightning. It’s fun to get knocked out that way!”

    “You only have one trip – you might as well enjoy it!”

  • There’s blood on your hands, Michelangelo

    PÖFF’i Montoni moefilmi “Rage” arvustus

    Designers all think they’re doing something new, but nothing’s new in this game. If you think you’re in.. you’re already out.”
    Esimene mõte, mis mul pärast filmi vaatamist peast läbi jooksis, oli see, et isver kui lihtsalt on võimalik midagi niivõrd intrigeerivat filmirullile panna. Ometi andis kerge teostus mulle nii keerulisi mõtteid, et nende ühendamiseks ning kirjapanemiseks pidin selle filmi uuesti üle vaatama. Süžee keerles moebrändi kulissidetaguse maailma ümber, hõlmates inimesi, kes ühe brändi nime heaolu taga seisavad, alates omaniku turvamehest disainerini välja, ning nende inimeste mõtteid. Michelangelo nimega poiss oli internetiblogija, kes siis oma telefoniga inimeste emotsioone ja mõtteid salvestas ning selle kõik ka internetilehele üles laadis. Kõige magusama materjali kardinatetagusest moemaailmast sai ta aga siis, kui kolmel brändi järjestikusel moeshowl modellide mõrvad toimusid – kes keda kahtlustas, kes mida fashion industry‘st arvama hakkas, millised emotsioonid seoses kadunutega tekkisid. Kogu film koosnes vaid monoloogidest. Üleüldiselt võib öelda, et linateos põhines inimeste näoilmetel ning üks paljudest mõtetest, mille mina filmist kinni püüdsin, oli see, et emotsioon on see, mis teeb filmi kvaliteetseks, mitte action. See tähendab ka näitlejate üliprofessionaalset oskust emotsioon tõetruult ekraanile tuua, sest kui film koosneb vaid ühevärvilisest taustast ning vööst peani kaadris olevat näitlejat, siis ei piisa vaid kuulsast nimest, huvitavast riietusest või kaadrist endast, et vaatajat ekraani ette naelutada. Ja jumal tänatud, kõik said ideaalselt ning oodatust isegi paremini oma näitlemistööga hakkama. Kui kaader koosneb nii vähestest elementidest, siis on ka iga rõivadetail ääretult olulisel kohal – kuna inimesel on palju aega kaadris olevat tegelast jälgida, kondab silm ka tavaliselt täiesti märkamata jäävatele detailidele. Mulle see muidugi istub, sest see tähendab, et tegelaskujude riietamisega on eriliselt palju vaeva nähtud, mida võis ka selles filmis näha. Lisaks emotsioonidele, riietusele ja juhtumiste käigule oli põnev jälgida ka erinevaid täiesti süžeeväliseid mõtteid, mis filmi sisse olid paigutatud. See tähendab siis otseselt tegelaskujude jutus leiduvaid lauseid, mis minu jaoks kohe tagamõttega tsitaatideks muutusid. Bondi filmidest tuntud näitlejanna Judi Denchi poolt kehastatud moekriitik, kellest kujunes minu totaalne lemmiktegelane, rääkis ainult lausetes, mis väärisid kõik üles kirjutamist. Kui ma juba lemmiktegelaste juurde peatuma jäin, siis disainer, keda mängis näitleja Simon Abkarian, oli lisaks gallianolikule välimusele täpselt piisavalt liiga temperamentne ehk selline nagu õige disainer olema peab. Mulle kuidagi ei mahu pähe, et disainer ehk inimene, kelle loovus lendab enamasti kõrgemal kui harilik Boeing, saaks olla vaga ja täielikus tasakaalus inimene. Disainer peabki olema totaalselt kreisi ning kõiges tsipa too much. Nii et selles filmis oli nii palju enamat kui highly anticipated Jude Law oma parukatega. Muide, Lily Cole, teada-tuntud modell, kes end vaikselt filmimaailma kitsa ukse vahelt sisse püüab pressida, oli minu silmis üllatavalt hea, kuid kuidagi jube häiriv näitleja. Aga igatahes suur aplaus neile kõigile, sest ma kujutan ette (või no tegelt ei kujuta), KUI raske võib olla niimoodi minimaalsete abivahenditega enda tegelaskuju usutavaks teha. Kuigi olen kuulnud ka väga vastakaid arvamusi selle filmi kohta, olen mina siiski seisukohal, et tegemist oli täieliku kunstiteosega ning see läheb kindlasti kirja ühena selle aasta PÖFFi parimatest filmidest. Ja kui ma juba tsitaadiga alustasin, siis lõpetan samamoodi. Moekriitiku tegelaskuju arvamus moe kohta:
    If anything, it’s like pornography towards millions are addicted. Hopelessly addicted. Take a look at a woman’s eyes when she’s shopping – it’s a crazed lust of a desperate junkie who can’t afford the real things, who’ll settle for any rubbish they sell on the street. It’s much worse than heroin.”