Category Archives: Quotes

Elegantne geniaalsus

Pärast suhteliselt intensiivset päeva on hea lasta silmal puhata fantastilistel fotodel, milles ilu, revolutsioonilisus, radikaalsus ja kunst kõik suurepäraselt ühendatud on. Ja just sellistest fotodest koosneb kaks päeva tagasi surnud Irving Penni portfoolio. Mees, kelle haridus oli pärit hoopis maalivaldkonnast, kuid kes küllalt ruttu oma fotograafiahuvi elukutseks pööras, jõudes üsna pea juba koostööni Vogue’iga. Suuremal osal kuulsaks saanud portreedest kasutas ta looduslikku valgust ehk aknaid ja muud taolist ning sai eriliselt tuntuks tänu oma moefotodele. 1950. a abiellus ta oma lemmikmodelliga, imeilusa Lisa Fonssagrivesiga ning nende abielu kestis 1992. aastani, mil Lisa 80selt suri (enamus allpool olevatest Irvingu piltidest on Lisast). Irving elas aga 92 eluaastani ja läks ajalukku ääretult konkreetsete fotodega ning 20. sajandi ühe mõjukaima piltnikuna.

“I myself have always stood in the awe of the camera. I recognize it for the instrument it is, part Stradivarius, part scalpel.” (Irving Penn)

Tagasi materiaalsesse maailma

Tegin eile südame kõvaks ja viskasin ära kahed kingad, mida enam parandada polnud võimalik. Sügise tulek on mitmes mõttes kasulik, näiteks sellepärast, et kui peab nii kui nii talveriietele ja -saabastele üle minema, saab kapis teha korralikku suurpuhastuse. Arvestades eilset ja tänast ilma, siis ei tohiks vist enam enivei paljaste varvastega käia (reegel, mida eile mõnuga rikkusin ja karistuseks ka vihma kätte jäin). Teadmine, et nüüd on üle poole aasta aega uusi kingi otsida/osta, leevendab paljuski südamevalu ning aitab pigem mõelda uue paari peale kui sellele, et EHK oleks saanud neid äravisatud kingi siiski kuidagi parandada. Siin mõned nillimise kategooriast, mõned vanemad ja teised uuemad.

Alexander McQueen

Louboutin

Gucci ja Emilio Pucci

Kurt Geiger ja Pollini

Christian Louboutin ütles ükskord: “I’m always astonished by how much men misunderstand women. For one, men don’t understand how a woman can own 300 pairs of shoes. For a woman, it’s the most natural thing in the world.” And damn he’s right. Kuigi õnneks olen mina õnnistatud hoopis vastupidiselt mõtleva kaaslasega, kes jumaldab jalanõusid sama palju kui mina ning ütles eile selle peale, et need kahed kingad ära viskasin, lause, et issand, sul on nüüd ju nii vähe kingi.

Embrace the sweatpants + Burberry

Eile oli sõbranna imetore sünnipäev, mistõttu kavatsen suurema osa tänasest oma svetpääntsides veeta. Kauaks mulle seda rõõmu muidugi ei jätku, sest töö ootab. Tõotab küll väga tore tööpäev tulla, aga mida rohkem mulle meenub, et mul pole umbes sada aastat ühtegi n.ö kodupäeva olnud, seda raskem on teki alt välja saada.
Sweatpantsidest rääkides – ka need ilmuvad nüüd tänavamoodi, kuigi veidi teistsugusel ning moodsamal kujul kui ametlikud kodupüksid. Meestele see uudis küll tõenäoliselt eriliselt rõõmu ei valmista, sest suurem osa neist hea meelega joont naise ja sweatpantside vahele ei ühendaks, aga tähelepanelikud moejälgijad ja -järgijad on kindlasti tähele pannud, et tänapäeva mood ei arene enamasti üldse meeste ideaalide põhjal ning läheb tihtipeale sellest hoopis kaarega mööda. Point on aga taaskord selles, KUIDAS asja välja kanda. Näiteks käib pool Ameerikat sweatpantsid jalas, britneylik krunn peas ja UGG’id varba otsas ringi ning paiskab sellise stiiliga laiemasse ühiskonda paratamatu eelarvamuse sweatpantside suhtes. Vahe ongi selles, kas minna välja mugavuse peale või ühendada mugavad riided stiili ja moega. Seriaalis Seinfeld oli kunagi selline tsitaat: “You know the message you’re sending out to the world with these sweatpants? You’re telling the world: I give up. I can’t compete in normal society. I’m miserable, so I might as well be comfortable.” 

Tänane pildimaterjal on aga eelneva teemaga üldse mitte seotud, kuid kuna tahtsin sellest juba mitu päeva tagasi kirjutada, siis teen selle täna ikkagi ära. Ja ma olen ka päris kindel, et kõik inimesed fashion weekide šõusid üksipulgi läbi vaadata ei viitsi (või selleks aega ei leia).
Burberry Prorsum spring 2010 RTW Londoni moenädalalt. Ja see tähendab mantleid, mida iseloomustab kvaliteet kahekordse underlininguga. Alati, kui keegi kasutab sõna trench coat, siis esimese asjana tuleb mulle meelde Burberry. Mulle meeldib konkreetsus, kvaliteet, naiselikkus ja eklektilisus, mida peadisainer Cristopher Bailey oma loominguga ideaalselt edasi annab. Ka kriitikutelt on Burberry viimane kollektsioon väga sooja vastuvõtu saanud. Enjoy:

Off to the States!

Nii. Ma nüüd otsustasin uuesti alustada üle saja aasta. Põhjus siis selge – stardin homme USA poole raamatumüümise tööd tegema. Kes sellest veel kuulnud ei ole, siis http://www.southwesternsummer.com/Default.aspx on infot täis. Ja Eestist läheb sel suvel ka seda sama tööd selle sama kompanii kaudu tegema umbkaudselt 300 (või rohkemgi) üliõpilast. Päris paljud inimesed on ka palunud, et ma oma tegemistest kirjutama hakkaksin, nii et here you go. Suvi tõotab igatahes tulla põnev ja kõike muud kui sarnane iga-aastastele eesti suvedele (mis iseenesest on ka muidugi maailmamõnusad).

Homme stardime kell 21.00 laevaga Soome. Helsingis ööbime tõenäoliselt lennujaamas, sest tuleb välja, et alla 150€ ei ole võimalik saada sisuliselt ühtegi hotelli, mis oleks mõistlikus kohas ja kust saaks hommikul kiiresti lennuki peale minna. Nii et homme öösel ma siis tõenäoliselt blogin siia sellest, KUI nõmedad ikka kõik lennujaamad on ja kui ebamugavad need pingid seal on. Neljapäeva hommikul lendame Helsingist Londonisse, kus peame Heathrow lennujaamas veetma järgmised 6 tundi, sest täpselt nii palju on aega lennuni Atlantasse. Atlantasse jõuame neljapäeval kohaliku aja järgi kell 7 õhtul. Nüüd tuleb mu lemmikosa. Nimelt on meil täpselt ei rohkem ega vähem kui üks päev aega Atlantas hängida, sest me jõuame Marekuga sinna linna esimestena. Teised meie grupist (grupis on 14 inimest ja meil on kõigil üks mänedžer ja töötame kõik ühes linnas) tulevad Atlantasse alles järgmise päeva lennuga. Nii et ATL, baby, here I come. Plaanitud on juba poed ja Starbucksid ja muu taoline. Kui meie ülejäänud grupp Atlantasse jõuab, hakkame sealt põhjapoole sõitma. Nimelt läheme Nashville’i, mis on Atlantast kuskil 360 km põhjapool. Sõidame sinna rendiautoga ja vahepeal ööbime somewhere teele jäävas hotellis. Nashville’is toimub nädalane treening, kus me saame veel terve uue portsu teksti, mis tuleb pähe õppida (müümine ei ole lihtsalt see, et koputad uksele ja küsid, kas keegi raamatut tahab osta. Päris suur hulk tekste tuleb pähe õppida ja end ette valmistada igasugusteks vastusteks, mis inimesed sulle võivad anda selle põhjenduseks, et miks nad raamatut osta ei taha. Pluss ka erinevateks olukordadeks, millega kokku võid puutuda.). Nashville’is ööbime tõenäoliselt kuskil motellis. Pärast nädalast treeningut ja tohutut hulka päheõpitud tekste lendame läänekaldale, kus me mingisuguses salapärases linnas raamatuid müüma hakkamegi. Me veel ei tea linna, kuhu meid müüma “pannakse”, seda öeldakse meile Nashville’is. Pidavat olema mingisugune süprais süprais. Vähemalt niigi on vedanud, et mu mänedžer, kes on mul ka varasem tuttav, ütles nii palju, et linn asub läänekaldal, mägises piirkonnas, pidavat olema soojem kui Eestis ja asub ookeanist natuke eemal. Pluss pidi ka tuntud linn olema. Mõtted lähevad kohe tahtmatult California peale. Aga nii palju, kui ma teistest gruppidest inimestega suhelnud olen, siis ei tea nad mitte midagi sellest, kuhu linna nad lähevad. Nad isegi ei tea seda, kummal kaldal linn asub. Või on äkki hoopis keskel, põhjas või lõunas. No ja siis ongi pärast see, et pead Alaskal suvi läbi raamatuid müüma. 
Nii palju siis üleüldist ja sissejuhatavat juttu. Nüüd võiks minna ja pakkima hakata, sest võite neli korda arvata, kas ma olen seda juba teinud või ei. Endal on homme ärasõit pooleks aastaks. Muidugi on mul homme ka vereanalüüside andmine ja arstivisiit, sest suutsin endale mingisuguse pikaajalise köha kuskilt soetada ja seagripihirmus värisevasse Ameerikasse sellega väga minna ei tasu.