Category Archives: Thoughts

B 29

Veidi enam kui nädal tagasi ehk 5. novembril sain 29 ja nagu juba kombeks, siis teen ka seekord väikese tagasivaatava postituse. Tegelikult on novembrikuus melanhoolseteks tagasivaadeteks põhjuseid veelgi, sest lisaks minule tähistab sel kuul sünnipäeva ka mu blogi, mis saab sel aastal lausa 11. Küll see aeg alles lendab. :)

28 oli minu jaoks väga huvitav ja ääretult oluline aasta. Kes mäletab, siis kirjutasin aastake tagasi sellest, kuidas vanusenumber 27 osutus minu jaoks kohutavalt keeruliseks ning sestap oli 28. eluaasta puhul tähtsaim end kenasti rajal hoida. Kuna teadupärast kipub üks aasta olema kohati väga pikk ja samal ajal ääretult lühike aeg ning mahutab juhtumisi täpselt 365, teinekord ka 366 päeva, siis õnnestus mul end selle aja jooksul mõistagi mitu korda kaotada ja seejärel uuesti leida, sest olgem ausad, mis elu see oleks, kui kõik läheks ainult ühtviisi?! Üldjoontes suutsin aga kenasti rajal püsida, elus pisemaid kannapöördeid teha ning tagatipuks korraliku enesearenguga tegeleda, tänu millele võin praegu öelda, et olen küll silmapiiril terendavast 30st veidi hirmul, kuid igapäevaselt rõõmus ja õnnelik.

Kahekümnendate lõpp on aga huvitav aeg, sest peas ja ka tutvusringkonnas käib pidev arutelu, et kuidas nüüd täpselt edasi minna. Kas tuleks võtta kätte ja hakata järeltulijatele mõtlema, keskenduda mõned head aastad veel karjäärile ja eesmärkidele või visata hoopis seljakott selga ning minna laia ilma õnne otsima? Kui palju peab oma elu elama enne, kui hakata seda kellegi teise jaoks elama, ning kui palju peab olema kogutud tarkust selleks, et tunda, et oled valmis seda ühele pisikesele inimesele edasi andma? Kui palju aastaid oled nõus oma karjäärist loovutama ja mida sa tegelikult oma karjäärilt üldse ootad? Mida sa õigupoolest tööalaselt teha tahad ja kas sa oled 29selt saavutanud selle, mis sa tahtsid? Ning üldsegi, kas poleks mitte mõistlik kõik sinnapaika jätta ja minna vaadata, et mida maailmal veel pakkuda on? Aastad on pikad, aga samas läheb aeg nii kiiresti, et ülehomsed otsused tuleks justkui vastu võtta täna, samal ajal ignoreerides vanusega kaasnevat survet ja elades nagu oleksid 21, kuid seejuures unustamata reaalsust, tervist, tööd, silmapiiril laiuvat 30ndat. Küsimusi on palju ning ühtset vastust neile kindlasti mitte – selge see, et toimida tuleb nii, nagu sisetunne ütleb. Sarnaselt minule küsib praegu aga küsimusi ka minu sisetunne ning olles rääkinud mitmete inimeste, eeskätt naistega, siis tundub, et sarnaste valikute ja otsuste ees seisame sellises vanuses paratamatult, igaüks omal viisil ja moel.

Kuna sügis on teadupärast alati hirmus kiire aeg, ei jõua ma sedalaadi analüüsimist praegusel ajal väga süvitsi ette võtta ning keskendun sügiseti sellele, et alustuseks saaks tehtud moenädal (mis on selleks aastaks juba läbi) ning seejärel PÖFF. Lisaks tuleb siin-seal muude projektiga tegeleda ning lõppude lõpuks tahaks ma hirmsasti ka oma blogilt tolmu pühkida ja siia märksa tihemini postitada. Eks ole ka sellega oma lood, sest blogitud on ju tervelt 11 aastat ning selle aja jooksul on ka internet mitmeid kordi nägu vahetanud, mis tõstatab omakorda küsimuse, et kuidas, mis kanalis ja mismoodi blogimisega jätkata. Olen mõelnud YouTube’i peale, kuid samas armastan pildistamist ja ei kujuta ettegi, et elaksin maailmas, kus mul ei ole blogi. Paralleelsena neid pidada tundub ammugi too much, nii et küsimusi ja ideid on ühtaegu mitmeid. :)

Pistes rinda kõikide selliste mõtetega, sammun edasi oma igapäevast rõõmsameelset rada ning püüan mitte üle mõelda ja keskenduda hoopis sellele, mis üldjoontes või parasjagu oluline tundub. Esimesel poolaastal panin fookuse uutele väljakutsetele, seejärel suvistele rännakutele ning siis juba sügisele ehk moenädalale, PÖFFile ja oma tervisele, mis tihedast graafikust hirmsasti räsitud sai. Novembri lõpus, kui PÖFFi Moekino läbi saab, plaanin aga kindlasti leida aja iseendale, mõelda veidi sellele, et mida ma päriselt tahan, ning loodetavasti ka algavaks aastaks mõned plaanid paika saada. Seejuures oma elu aga mitte raamidesse seades, sest neis ma olla ei suuda ning üllatused ja spontaansus on need, mis üht põnevat elu alati juhtima peavad.

Kes aga sarnaselt minule oluliste küsimuste ees seisab või kellel selline eluperiood juba läbi on tehtud või kes mingilgi viisil kaasa tahab rääkida, siis rääkige kaasa, sest tahan kindlasti kuulata, mismoodi teie tähtsaid otsuseid langetate ja uutele eluetappidele vastu sammute!

PAGE 1 OF 365

TERE 2017!! Tere uued algused ja tere uued mälestused! Kuigi 2016 polnud ei minul ega ka paljudel teistel sugugi lemmikaasta ning uue aastanumbri ootus oli üleüldiselt väga kõrge, kuhjus möödunud aastasse ka hulk toredust (ei ole ju halba ilma heata, eks). Läbi sai loetud terve posu mõnusaid raamatuid, mis juba ammu to-read listis kükitasid, ning kuulatud palju tohutult head muusikat (2016 oli imeline muusika-aasta!); minu ellu sigines uus kaamera ja seeläbi ka meeletu hulk fotomälestusi; avastasin enda jaoks Snapchati ning uue lemmikseriaali Silicon Valley; arendasin end fototöötluse vallas ja võtsin tööalaselt vastu mitu uut väljakutset; nägin lähedasi keeramas elus uut lehekülge ning rõõmustasin koos sõpradega väikeste ilmakodanike sündimise üle; käisin mitmel toredal väljasõidul ning kogusin vahvaid mälestusi näiteks Prangli saarelt ja Pärnust; leidsin endale maailma kõige ideaalsema teksajaki ning pidasin koos Bloggersmarketi neidudega maha kaks eriti toredat kirbuturgu; tegin isiklikul ja vaimsel tasandil läbi suure arengu ning, juhhei juhhei, tähistasin koos teiega oma blogi kümnendat sünnipäeva!

2017 saab aga olema põnev uus lehekülg ning siinkohal soovin teile kõigile, kes te mu blogisse ikka aeg-ajalt satute, võrratut ja tõeliselt õnnelikku aastat! Ning suure kummarduse teen nende ees, kes aktiivselt uusaastalubaduste täitmisega tegelevad ja sellega reaalselt ka hakkama saavad – jagage nippe palun, sest mul läks kogu see ettevõtmine juba esimese päevaga aia taha. :)

B 28

b28-1

HELLO BLOG! REMEMBER ME? Selle sügise hullumeelne graafik hakkab tasapisi vaibuma, sest TFW on läbi ning Moekino filmid kenasti kinosaalides, nii et on aeg oma blogilt tolm pühkida ning taaskord postitustega alustada. Lisaks tihedale graafikule toob sügis alati minu ellu hunniku sünnipäevapidusid, mille sekka mahub ka minu enda oma – skorpionid, ahoi!

5. novembril sain 28. Kuigi lähenev 30 mulle sugugi rõõmu ei valmista, ootasin seekordset sünnipäeva väga, põhjuseks tegelikult lihtsalt soov keerata sellele 27ndale lõpuks selg. Palju on räägitud sellest, et kahekümnendate teises pooles tabab naisi n-ö esimene “keskeakriis” ning siinkohal ütlen, et minu 27. eluaastal läks just täpselt nii. Olen tegelikult sellest ümber nurga siin ka varem juttu teinud, aga hirmus keeruliseks osutus see aasta igal võimalikul viisil ning mida päev edasi, seda raskemaks läks seljas koorem. Katsumused saatsid mind nii era- kui ka tööelus ning nii mõnelgi korral olin sunnitud endalt peegli ees küsima, et kas nüüd ongi nii. Pikk ja raske aasta seljataga, keerasin lõpuks, üsna sügise hakul elukogenuma, targema ja lootusrikkama inimesena uue lehekülje ning leidsin endas värske motivatsiooni, et sammuda uute väljakutsete poole.

b28-2

Ma usun väga tugevalt sellesse, et elu ei saagi alati olla üks suur toredus ning katsumused satuvad inimeste eludesse põhjusega. Inimese loomus on juba kord selline, et harjumused, mugavus ja suutmatus olemasolevat õiglaselt hinnata kipuvad hirmus kiiresti võimust võtma, mistõttu muutud kohati laisaks ega tea enam, mis omab päriselt väärtust. Sa pürgid alati uue poole ning januned selle järele, mida sul ei ole, ning kuigi see on tegelikult igati okei, tuleb osata hinnata seda, mille nimel sa oma elus seni tööd oled teinud ja mis sul parasjagu “käes” on. Keegi meist ei ole selles vallas ekspert ning kuigi teoorias oleme kõik targad, siis praktikas kipub ikka teisiti minema. Sestap usun, et elu madalseisud on tohutult olulised ja neid peab suutma vastu võtta – kuigi see valmistab sulle mõnda aega segadust, valu ning raskust, siis mõne aja pärast pead õppima olukorda aktsepteerima ja arutlema, et mis küll on nüüd see, millest elu sulle praegu märku tahab anda. Kõik juhtub elus selleks, et sellest õppida ning järgmine kord juba natukenegi targem olla, väärtused paika saada ning ühel hetkel elukogenud inimesena need õppetunnid ka järgnevatele põlvedele tarkuselaekas edasi anda. Lootes, et lapsed sellest õpivad, kuid tegelikult teades, et kuigi see info püsib neil loodetavasti kuklas kogu elu, peavad nad sellest päriselt aru saamiseks kõik ise läbi tegema ja elu kadalippu omal nahal tunda saama.
Minul oli selleks tarvis tervet aastat, et aru saada, mida ei tohi enesestmõistetavalt võtta, mida endas parandama pean ning mille poole pürgida tuleb. See oli tõsine reality check, mida oli vaja, et õppida taaskord päriselt hindama seda, mida ma teoorias alati hinnanud olen, kuid mille väärtus praktikas kaduma kippus.

b28-3Hetk enne seda, kui sünnipäev kohale jõudis, istusin köögis kummuti peal, veiniklaas käes ning analüüsisin mõttes möödunud aastat. Pärast kõiki neid õppetunde, mis elu mulle eelmisel aastal andis, tunnen, et just see hetk oli neist kõige vajalikum – mõtestasin möödunud aasta enda jaoks lahti, ütlesin head aega ja panin ukse kinni. Järgmisel hommikul ärkasin igati rõõmsas meeleolus, valmis uue eluaastaga algust tegema ning jõudmata ära oodata kõike seda head ja halba, mis uuel aastanumbril varuks on.

28. Täpselt kümme aastat ametlikku täiskasvanuelu (kuigi poemüüjad seda jätkuvalt uskuda ei taha), lugematul hulgal võrratuid emotsioone, mälestusi ja kogemusi ning lõbusat skorpionielu. Kaks suuremat madalseisu ning mitu väga rasket kaotust, kuid pea jätkuvalt püsti, sest just nii pööraselt kihvt see elu ongi ning mõelda vaid, kui igav oleks see, kui kõik läheks ainult hästi!

On to the next one!
b28-4

EN NOIR ET BLANC

Mind on viimasel ajal kimbutanud hirmus suur igatsus Pariisi järele. Montmartre’i väikesed tänavad, hommikused järjekorrad boulangerie’de ees, õhtud restoranide ja kohvikute esistel terrassidel, külluslikud juustuvaagnad, maailma kõige ilusam keel, suurlinnale omased tuled, mis öö jooksul kordagi ei uinu.. ja vein, vein, vein. Küllap on selles “süüdi” ka see, et seal kaks aastat tagasi just pimedal sügishooajal käisin, ning seetõttu kipun juba teist sügist järjest muudkui punase veini järele haarama. Et ikka oleks “nagu Pariisis”. Ja nii jõuab sellise meeleoluga postitus ka siia blogisse, kus teevad kaasa nii Prantsuse disainerid, Pariisi Vogue’i kaanefotode kogumik, “veiniudused” pildid kui ka pisike mõte, et äkki on aeg üheks lennureisiks jälle küps.

I’ve been seriously missing Paris lately. The small streets of Montmartre, these long queues in front of the boulangeries, the evenings on the restaurant terraces, the amazing cheese platters, the most beautiful language in the world, the city lights that never sleep… and wine, wine, wine. I probably have autumn to blame here, because my last visit to Paris was exactly two years ago in autumn, and so for the second year in a row, as soon as the nights get a little darker, I immediately feel the need to drink some red wine.. so that it would be at least a little like Paris. And so I put together a blog post that perfectly captures my current mood, together with French designers, the covers of Paris Vogue, “wine blurry” photos, and a little thought that perhaps it’s time to step on a plane again.

bgbg2 bg3bg9 bg5bg1 bg6 bg7

Wearing: jacket – Balmain x H&M / scarf – Isabel Marant pour H&M / earrings – H&M / boots – ASOS

Wine: Barton & Guestier

CLOSE THE DAMN LOOP

closetheloop2

Mis saab sinu riietest pärast nende kandmist? Kas sa poetad need annetuspunkti, mõnda kogumiskasti, õmbled need ümber või viskad hoopis ära? Olles suur taaskasutuse pooldaja, pean nende kandmisjärgset elu vaat et veel olulisemaks, kui seda aega, mis nad minuga veedavad. Mul on ääretult hea meel, et rõivatööstus pöörab taaskasutusele, ümbertöötlusele, keskkonnasõbralikkusele ja oma ökoloogilisele jalajäljele aasta aastalt üha enam tähelepanu, tänu millele poetub meie riidekappi aina rohkem n-ö sõbralikke tooteid. Kuid oluline roll on tarbimisahela sulgemisel ning brändide keskkonnasõbraliku käitumise juures ka tarbijal endal.

Olen nüüdseks juba paar head aastat olnud väga usin H&Mi kogumiskastide kasutaja. Kui sa veel ei tea, millega täpselt tegu on, siis kõikides H&Mi kauplustes paikneb müügilettide kõrval kastike, kuhu iga klient saab viia oma vanu riideid ja kodutekstiile, mis kappi seisma on jäänud, kirbuturul müümiseks ei kõlba või millest on lihtsalt tarvis “lahti saada”. H&Mi kogumiskastidesse kogunenud rõivajäägid suunatakse annetusse ja ümbertöötlusesse ning tänu nendele kastidele jõuab sel aastal müügile juba kolmas H&Mi “Close the Loop” kollektsioon, mille loomise juures on kasutatud just neid samu kogumiskastidesse toodud rõivaid.

Peaasjalikult keskendub kollektsioon denimitrendidele, kuid sisaldab ka trikotaažist, fliisist ja villakangast valmistatud esemeid. Olles selle kollektsiooniseeria kulgemist juba aastaid kõrvalt ja ka üsna lähedalt jälginud, on mul väga hea meel nii selle üle, et iga aastaga sisaldab see oluliselt rohkem ümbertöödeldud tekstiilikiude, kui ka selle üle, et see näeb aasta aasta järel üha parem välja! Denimi puhul on tore see, et see trend on püsiv ehk ükski neist esemetest ei ole kevadeks moest väljas. Siin on aga valik minu lemmikuid sellest kollektsioonist – tegelikult on seal esemeid veelgi. Ja ära siis unusta, et prügikasti sinu vanad riided kohe kindlasti ei kuulu!

“Close the Loop” kollektsioon jõuab H&Mi veebipoodi müügile homme, 29. septembril.

What happens to your clothes after you’re done wearing them? Will you donate them, sell them or just throw them away? I’m very happy that clothing brands are working hard towards more sustainable fashion and many of them really do care about their ecological footprints. But when it comes to closing the loop, there’s a lot that the consumer, the person who wears these clothes, can do.
I’ve been using H&M’s garment collecting boxes for a few years now and it makes me more than happy to hear that H&M will launch it’s third Close the Loop collection tomorrow, made out of all these donated garments which have been turned into a brand new denim (actually, mostly denim) collection. And as I’ve been watching this collection evolve for a few years now, it’s really great to see how they are able to use more and more recycled fibres in it and how the design of the collection gets more awesome each year!
Anyway, here are some of my favourite items from this year’s collection. It will hit H&M’s online store tomorrow, on 29th of September.

closetheloop closetheloop3closetheloop11 closetheloop5 closetheloop6 closetheloop7 closetheloop8 closetheloop9 closetheloop10closetheloop4

Wearing: tops, jackets, shirts, sweaters – H&M Close the Loop / jeans, boots – other

Photos: Johanna Eenma