Category Archives: Thoughts

Do Re (and a few words about Me)

Kas mäletate kui paar aastat tagasi DIY-teema väga suureks trendiks tõusis? Peamiselt oli asi MASU’s, mis sundis inimesi rohkem ise meisterdama, kuna lihtsalt puudus raha uute rõivaste ostmiseks. Nüüd, kus majandus on hakanud vaikselt jälle ülesmäge sammuma (muidugi ei tea, et kui kauaks, sest euro on ju veel tulemas, aga sel teemal ma parem siin üldse arvamust avaldama ei hakka, sest päris majanduseksperdi mõõtu ma välja ei anna), on ka DIY-projektidega blogisissekanded ja ajakirjaartiklid areenilt kaduma hakanud. Muidugi tean inimesi, kes jätkuvalt selle teemaga tegelevad ning minul on nende vastu väga suur respekt, sest neil on midagi, mida paljudel teistel mitte – oskust, viitsimist ning eelkõige TAHET.

Lisaks sellele, et isetehtud asjad tõepoolest isikupärased ning lahedad on, on DIY-teema ka igati keskkonnasõbralik – oma vanale, juba tõenäoliselt räämas esemele uue elu andmine säästab ju uue kraami kokkuostmisest ning lisaks sellele on see ka rahakotisõbralik (kui inimene just oma t-särki teemantitega kaunistama ei hakka). Ka mina olen teinud mõningaid DIY-projekte, neist kõige hiljutisem oli näiteks seotud minu armastusega Kinder Surprise šokolaadide vastu, millega teatavasti rohkelt plastmassi ehk väikeseid lelusid kaasa saab. Otsustasin ühel hetkel nimelt need mänguasjad eheteks muuta, eelkõige siis ripatsiteks kaelakeede otsa (minu vana, aastaid kestnud kõrvarõngaste obsessioon on asendunud armastusega kaelakeede vastu). Näiteks kleepisin ühe kaamlit meenutava lelu peale hulgaliselt väikeseid litreid, et seda siis hiljem kaelas kanda. Nagu suur osa projekte, jäi ka see mul paraku pooleli, aga õnneks on mul rahulikult aega selle lõpetamine ühel hetkel ette võtta, sest selliste ehete puhul kehtib reegel, et need ei lähe kunagi moest välja, kuna nad on isikupärased, ja kui vastav ehe vingena välja kukub, siis kannad seda hoolimata parasjagu maailma vallutavast trendist. Oma sõbranna Liisaga võtsime aga ükskord kätte ja planeerisime teha terve seeria DIY-esemeid. Kuna ajad läksid ootamatult kiireks ning varsti tuligi peale aeg, mil tema Londonisse kolis, ei jõudnud me just palju teha, aga vähemalt on mul kogu materjal nende projektide kohta alles ning parasjagu ka piisavalt tahet end kokku võtta ja midagi valmis meisterdada.

Millest ma aga tegelikult kirjutada tahtsin, ei olnud ainult DIY-projektid, vaid üleüldiselt keskkonnasõbralikkus ning taaskasutus (DIY on lihtsalt üks selle väljundeid). Mitmed minu tuttavad on andnud mõista, et nende jaoks on see taaskasutus nii äraleierdatud teema, et nad lihtsalt ei viitsi sellele tähelepanu pöörata. See on küllaltki tobe “vabandus” loodusest ja keskkonnast mitte hoolimiseks, aga paraku ei saa kedagi sundida teisiti elama, on võimalik vaid suunata. Ega see taaskasutus tegelikult otseselt sinu elu ei muudagi, sest ainus, mida ise saab teha, on pisikeste sammude astumine keskkonnasõbralikkuse poole – jäätmete sorteerimine, tarbimise läbimõtlemine ja muu selline. Minu jaoks on taaskasutus ning keskkonna säästmine lihtsalt nii üllas tegevus, et ei näe probleemi selle heaks “töötamises”. Ma ei loe eriti ajakirju (ainus, mida loen, on ajakiri Mood, lisaks kogun septembrikuus ilmuvaid Prantsuse ja Ameerika Vogue’e), sest internetist on kõik kättesaadav. Oma vanad riided müün alati maha või annetan heategevusorganisatsioonidele. Ma olen väga valiv shoppaja, mistõttu säästan sellega end mõttetu kraami kokkuostmisest (rõhku panen esemete kvaliteedile ning sellele, et iga omadus neis tõesti mind end ostma kutsuks), ja uskuge mind – ma kannan esemed, mida armastan, sõna otseses mõttes ribadeks. Jäätmeid sorteerin võimaluse korral alati ja otsustasin nüüd sellele veel rohkem rõhku panema hakata, sest lugesin kampaania Prügihunt 2010 kodulehelt enda jaoks päris šokeerivat lauset – “Tea, et kõik see prügi, mis satub “kraanikausialusesse” prügikasti, läheb otse prügimäele ning mitte kunagi taaskasutusse, samas kõik see prügi, mis on sorteeritud (vanapaber, ohtlikud jäätmed, elektroonikaromud, riided jm) ja viiakse jäätmejaama, pakendikonteinerisse või mujale avalikku kogumispunkti, läheb valdavalt taaskasutusse.”. Ma olen alati arvanud, et ka see prügi, mille n.ö kraanikausi alla kogun, sorteeritakse ära. Ja täna järjekordset plastkarpi ära visates käis küll jõnks südame alt läbi, et see siin on ju ainult minu prügikast. Ja eestlasi on palju.. ligi poolteist miljonit. Korrutasin mõttes kõik need plastkarbid ja tulemus ei olnud just kõige rõõmustavam. Olen siiani arvanud, et elan küllaltki keskkonnasõbralikku elu, aga tuleb välja, et tegelikult on palju, mida saaksin oma olmetarbimises ja igapäevaelus muuta. Mul on näiteks üks töökaaslane, kes oli vanasti täiesti tavaline inimene ehk ta ei pööranud keskkonnasõbralikkusele erilist tähelepanu. Ühel hetkel käis tal aga mingisugune kiiks peast läbi, mistõttu sai temast sajaprotsendiline taimetoitlane ja keskkonnasäästlikkuse ekstreemnäide. Nüüd on tema loodussõbralikkus läinud lausa nii kaugele, et lisaks sellele, et ta endale ise riideid õmbeb, ehitab ta ka ise mööblit ja seda ei millestki muust kui neist miljonist pappkastist, mille sees Populari uus kaup saabub (näiteks mahla- ja pudelikastid). Ta ei raiska vett, väldib papptopse ja -pakendeid, ei kasuta plastikust nuge ega kahvleid, käib poes alati riidest kotiga jne. Tänu nendele sadadele tundidele, mis ma temaga koos tööl veedan, olen ka ise hakanud märkama pisiasju, millele tema rõhku paneb. Ja nii olen veidi ka omaenda elustiili muutnud.

Sidudes keskkonnasõbralikkust ja taaskasutust moega – Eestis on ju terve hulk moeloojaid, kes just sellele rõhku panevad (see n.ö redisain või ka reducing). Kindlasti on teile kõigile tuttav nimi Reet Aus, kes minu jaoks on Eesti redisaini etalon. Tema eesmärgiks on just massdisainist midagi uut välja nuputada ja ta teeb seda suurepäraselt. Olles ise olnud praktikal Tiina Talumehe moestuudios, olen aga näinud, et kuidas ühes selles mõttes täiesti tavalises moeateljees elu käib. Tema ei tegele redisainiga ning tellib kangad välismaalt. See-eest ei telli ta neid aga üldjuhul oma ateljeesse niisama seisma, kuna tema kangad on küllalt ajatud nagu ka tema püsiklientide maitse, mistõttu leiab iga kangas endale tavaliselt kasutust. Need, mis ei leia, lähevad tema usinatele õmblejatele, kes meisterdavad neist endile või oma perele uued riided. Lisaks sellele iseloomustab tema disaini vastupidavus, mis tähendab, et rõivad, mis on tema loodud, peavad vastu aastaid. Ükskord juhtus aga nii, et kaks paksu kangarulli, mis juba päris pikalt tema ateljees niisama olid seisnud ning mida ka õmblejad endale ei soovinud, oleks peaaegu läinud äraviskamisele. Siis sain aga Tiina nõusse, et need hoopis EKA moedisaini osakonnale annetada ning nii viisimegi need Marekuga ise sinna ära – for a good cause ja vältimaks mõttetu prügi tekkimist. Kindlasti mõjutab kangaste tellimist ka nende küllalt kõrge hind, aga jumal tänatud, et need päris leivahinda ei maksa, sest muidu võiks disainerina ju täiesti segi minna ja hakata neid tellima kasvõi ainult seepärast, et need lihtsalt nii ilusad on.

Üldiselt võib öelda, et taaskasutusele ja keskkonnasõbralikkusele tuleb jätkuvalt rõhku panna. See on n.ö “äraleierdatud teema” põhjusega. Kui kõiki eluvaldkondi ei saagi mõjutada ega igat inimest oma tarbimist jälgima sundida, siis loodetavasti suudavad aeg-ajalt käimasolevad kampaaniad ning ehk ka see blogipostituski veidi inimeste silmaringi laiendada. Ja ega ma sunnigi teid kõiki nüüd järsku üleni roheliseks hakkama, sest ma isegi ei ole täielikult seda teed läinud. See-eest kuulaksin hea meelega, et kes teist taaskasutusega tegeleb, DIY-projektidele meeleldi aega kulutab või lihtsalt keskkonnasõbraliku eluviisiga on.

Just as we cannot blame others for destroying the environment, so we cannot look to others to protect the environment. Responsibility for both begins at home.” Paul Griss

Islamist läbi Josef Hoflehneri objektiivi

Mis puudutab arhitektuuri, looduse ja olmeelu ülespildistamist, siis mees nimega Josef Hoflehner oma läikiva kuldse käega on kindlasti üks selle ala parimaid. Minu arvutis on tema portfooliost salvestatud kuskil 100 pildifaili, aga siia postitan vaid pisikese osa, mille moodustavad fotod islamimaadest. Mind on alati tohutult huvitanud moslemite kultuur, eluolu ja tõekspidamised ning kasutan alati võimalust, et neid uurida. Tänu Egiptuses Hurghadas elavale õele olen kõigil neljal korral, mil sinna olen sattunud, ka väga palju turistidele enamasti siiski märkamatuks jääva kohaliku eluga kokku puutunud ja mida rohkem seda näen, seda enam sellest huvitun. Maailmal on enamasti tänu teatud sündmustele islamireligiooni ning seda kummardavate inimeste suhtes tugev eelarvamus, aga inimene pelgabki ju alati seda, mida ta ei tunne ja kui nii võtta, siis moslemite salapäraselt tagasihoidlik kardinatetagune elu ju eeldabki võõrrahvustelt seesugust käitumist. Tegelikkuses on aga radikaalsete ja meie mõistes normaalsete moslemite vahel üüratu erinevus ning keskmine araablane võib siiski olla maailma kõige siiram inimene. Kahjuks on aga nende tavapäraste moslemite elu laiale maailmale küllaltki kättesaamatu ja esile trügivad hoopis need, kes Allahi nimel kõigeks valmis. Kuna tänapäeva Euroopa ja Ameerika erinevad religioossete vaadete osas Araabia maadest tohutult, ei saa tõenäoliselt kultuuridevahelisest teineteisemõistmisest rääkida veel jumal teab kui kaua. Aga ka siinmail olid ju kunagi ajad, mil usk oli kõik, mille nimel elati ja see tähendas muu hulgas ka tohutuid verevalamisi (kindlasti ei püüa ma radikaalseid moslemeid keskaegse eurooplasega samastada ja väita, et nad meist nii tohutult ajast maas on). Igatahes jumaldan mina nende inimeste ehedat kultuuri ja lihtsust ning arvan, et samamoodi nagu neil on meilt palju õppida, on ka neil meile tohutult anda. Nende kultuuri süvenemine on paljuski kainestav ning annab muu hulgas ka märku, et elu ei vaja keerulisust, vaid it’s all that simple. Aga nii nagu meie neile, jäävad ka nemad meile mingil määral mõistetamatuks ja ainus, mida me teha saame, on pakkuda teineteisele vastuvõetavust.
Josef Hoflehner on islamikultuurile omase salapära, lihtsuse ja teatava vaikuse imeliselt jäädvustanud ning siin on valik tema Jeemenis ja Kairos tehtud fotodest.

Jeemen

Kairo

Empire state of mind

Nägin täna öösel unes, et elasime Marekuga New Yorgis ja ma töötasin Anna Wintouri assistendina. Unenägudele kohaselt olid muidugi mõned elemendid kategooriliselt paigast ära. Esiteks asus Vogue’i peakontor Teletornis, mis oli siis hoopis keset New Yorki. Teiseks nägi see office kohutavalt halb välja, näiteks olid seinad kohutavalt koledat tumerohelist värvi ning kogu kontor oli eriti kahtlaselt sisustatud. Küll aga piisas sellest unest, et NYC igatsus minus jälle maksimumi saavutaks. Seetõttu otsustasin oma viimase (või eelviimase?) New Yorki puudutava sissekande lõpuni kirjutada ehk mitte midagi käekottidest, kingadest ega moest – seekord kirjutan hoopis kultuurist ja inimestele, kel on plaanis üle lombi lennata.

Sõnal “kultuuripealinn” on New Yorgi kontekstis hoopis teistsugune tähendus kui näiteks Tokyol, Pariisil või Rio de Janeirol. Kui viimased kolm on pigem puhta kultuuri näited, siis New York on koht, kus üks kultuur ristub teisega ning seal kohtab pigem erisuguste kultuuride elemente, mis kokku moodustavadki need New Yorgile omased tunnused. Põhjus on loomulikult lihtne ja loogiline – New Yorgi elanikkonna moodustavad inimesed kõikjalt maailmast, tuues kõik endaga midagi oma kodukultuurist kaasa. Aga see teebki selle linna nii huvitavaks ja mitmekesiseks ning see on koht, kuhu igaüks saab kergelt sulanduda. Ameeriklased suhtuvad erinevatesse kultuuridesse rahulikult ja ei jää eestlaste kombel “teistsuguseid” ammulisui jõllitama. Ja New York on koht, kus kohtab kõiksuguseid veidrikke, nii et keskmine elus kibestunud Tallinna tädikene saaks seal tõenäoliselt esimese viie päeva jooksul südamerabanduse.
NYC võidab kiiresti inimeste südamed just tänu sellele, et on kõigile ja kõigele kohandatud. Näiteks korraldatakse palju erinevaid ülelinnalisi festivale, siin neist mõningad näited:

  • Moeinimestele toimub kahel korral aastas, septembris ja veebruaris, Mercedes-Benz Fashion Week, millest on saanud üks olulisemaid üritusi moemaailmas. Sissepääs moeshowdele küll tavainimestele puudub, aga see-eest on linn “sisustatud” universumi kõige stiilsemate inimestega ning moenädala lähenemist on tänavapildis väga selgelt märgata.
  • Filmifriikidele on kaks üritust. Igal aastal toimub maikuus Tribeca filmifestival, mis sai alguse pärast 9/11 terrorirünnakut, mil osa TriBeCa linnaosa elanikest elu kaotas. Tribeca festival on kuulus oma filmivaliku poolest ning sarnaneb selles osas meie PÖFFiga, kus näidatakse peamiselt selliseid filme, mis tavakinodesse ei jõua (lühifilmid, dokumentaalid, independent movies jne)
  • Teine filmihoolikute üritus kannab nime HBO Summer Film Series. Igal esmaspäeva õhtul alates juuni keskpaigast kuni augustini toimub Bryant Parkis üritus, kus suurel väliekraanil näidatakse kõiksuguseid klassikalisi filme. Tekk kaasa, piknikukorv näpuotsa ja nautima!
  • Toidugurmaanidele toimub kahel korral aastal, jaanuaris ja juulis, Restaurant Week, mil 200 high-profile restorani üle kogu New Yorgi pakuvad kolmekäigulisi lõuna- ja õhtusööke vaid 20-30 dollari eest. Tõeliselt budget-friendly nädal, mis aitab järjekordseid põnevaid söögikohti avastada.
  • Kultuuri- ja kunstihuviliste jaoks korraldatakse igal aastal augusti keskpaigas kunstilises East Village’i linnaosas Howl! Festivali. See on festival visual art-i, teatri, tantsu, filmide ja kirjanduse elushoidmiseks.
  • Arhitektuuri- ja disainifännidele toimub oktoobris Ameerika suurim selle valdkonna event, mis sisaldab endas disainiteemalisi loenguid ja tuure, samuti disaini workshope, võimalust külastada erinevaid stuudioid ning näha kõiksuguseid perfoormanseid.
  • Geide ning nende austajate jaoks toimub aga juunikuus suurejooneline rongkäik koos hulga üritustega, nimeks festivalil siis NYC Pride.

New Yorgis leiab seega ALATI ja igapäevaselt tegevust ning väljendi “mul ei ole kuhugi minna” kasutamiseks pole lihtsalt põhjust. Ja kui tõesti mitte ükski üritus ei kutsu, siis tasub lihtsalt linna jalutama minna, sest isegi põlised newyorklased avastavad iga päev selles linnas midagi uut, sest New Yorgis on kõik pidevas liikumises. Ja muidugi leiab ringi jalutades lihtsalt totaalselt enneolematuid tänavaid. Näiteks leidsime meie Marekuga ainult klaveripoodidest koosneva tänava. Ja mida rohkem linna avastada, seda rohkem on võimalust newyorklase staatust saada, sest nagu keegi hiljuti kuskil artiklis mainis, siis õige newyorklane mäletab, mis mingi konkreetse restorani asemel three-restaurants-ago oli.

Street mentality

You can’t say you know hip hop when you don’t know where it comes from,” ütles mustanahaline noor poiss Brooklyn-Manhattan suunal sõitva metroorongi pingil istudes oma kaaslasele, kellega nad lootusetult tülli olid läinud.
New Yorki, kus tekkis ja arenes mõnikümmend aastat tagasi cultural movement nimega hip hop, kutsutakse rhythm cityks. Muusika on seal äärmiselt tundlik teema, seda eriti muidugi getodes. Seal võib vale artisti kummardamine tähendada kuuli saamist, sest see, mis meeldib ühele, võib teisele tunduda kultuurilõhestamisena. Ja siin ei ole pelgalt asi lihtsalt selles, et laulu viis ei meeldi, vaid need on need sõnad ja mõttesuund, mida räpiga edastada püütakse ning mis teinekord mõne arvates õigelt rajalt kõrvale juhivad.
Hip hop kuulub mustanahalistele. Tõenäoliselt kaitsevad nad seda nii tugevalt just oma mineviku ja sotsiaalse positsiooni tõttu. Selleks, et tumedanahalisi vähegi ühiskonnas arvestama hakataks, on läinud aastasadu, kusjuures alles viimastel aastakümnetel on sinna sulandumine arvestatavaid tulemusi andma hakanud. Valgete võimumaailmas elades on hip hop koos kogu oma kultuuriga miski, mis on täielikult nende oma, sest see on nende loodud, nende arendatud ning nende endi verega pitserdatud. See kultuur on revolutsiooniline, sest suur osa maailma erivärvi rahvaste uutest generatsioonidest elab ja hingab hip hopi samas rütmis mustanahalistega. See on esimene kord, kui maailm võtab vastu midagi, mida nemad pakuvad. Ja mis saaks neile nende ajalugu arvestades olla suuremaks auks? See on nii mõneski mõttes come-on-board märk.
New York jaguneb viieks suuremaks osaks (kohalikus keeles nimetatakse neid borough-deks) – esimesed kaks on tihedalt asustatud ilusa elu saar ja pilvelõhkujate paradiis Manhattan ning eraldiseisev ja Manhattanilt vaid laevaga ligipääsetav Staten Island. Suurema osa New Yorgist moodustavad nii pindalalt kui rahvaarvult aga kolm kurikuulsat getot: NYC kõige elanikerohkem linnaosa ja tõeline kultuuriväärtus Brooklyn; New Yorgi suurim borough ja keskklassi elurajoon Queens; ning hip hopi sünnipiirkond ja jänkimeeskonna kodukoht the Bronx.
Kuna meie USA reis oli pigem tööotsimisreis ja seda püüdsime leida Manhattanilt, siis getodes me väga ringi uitada ei saanud. Pluss “New York-virginitena ei julgenud me ilma põhjalikumate teadmisteta ohtlike ja vähemohtlike piirkondade kohta ise neid rajoone väga avastama minna ning seda mitte ainult oma nahavärvi tõttu, vaid ka seesuguseid piirkondi iseloomustava tõeliselt suure kuritegevusreitingu tõttu. Midagi neist kolmest me siiski aga nägime. Veidi rohkem saime uurida Manhattani saare getot Harlemit ja kuna agulite üleüldine ilme on New Yorgis sarnane, siis võib nende kõigi põhjal ühe jutu kokku voltida küll.
Getoelu vastab sellele, mida filmides näed ja võib kohati olla veel palju hullemgi. Elatakse tihedalt teineteise kõrval asuvates majades, kust viib tänavale käsipuudega trepp, millel noored päevad läbi istuvad, suitsetavad, muusikat naudivad ja naeravad. Elatakse ka suurtes kortermajades, mille tänavakorrused on jagunenud väikesteks poodideks. Paljud poed on pankrotistunud ning nende metalluksed släsh turvakardinad on täis gräffiteid, Run-DMC mälestustahvlit meenutavaid joonistusi ning arvamusavaldusi poliitika, politsei ja vaenlasteleeri kohta. Getod on New Yorgi kõige mustem (ja siin ma ei mõtle nahavärvi, vaid prügi) osa, kuigi kogu linn on tegelikult üsna räpane. Kui valgetel inimestel toimub elu peamiselt kuskil seinte vahel, siis getoelu leiab aset tänaval. Trepipealsed, poeesised, kivimüürid – kõikjal istuvad inimesed. Neile lisanduvad veel ringiuitajad (see on see bisness, mida mustanahalised ajavad), autodes tšillijad jms. Ja enamasti ollakse grupeerunult: lapsed vanemate, vanavanematega ning kõiksuguste onu- ja nõbulaadsete sugulastega (see on see perekultuur, mis neile nii tohutult oluline on), noored sõpradega ning mamad omavahel. Ja teisi üle trumbata ning poosetada üritatakse siis igal võimalikul viisil. Kui kellelgi on näiteks mingi tsikkel, siis sellega sõidetakse tänavatpidi edasi-tagasi vähemalt 30 korda. Peamiselt püütakse tähelepanu aga autode, riiete ja, mis kõige olulisem, ketsidega.

Kuna mustanahalised on väga elavad ja kirglikud inimesed ning kuna nende kõige suuremaks passioniks on usk, siis usulevitajaid, piiblitõlgendajaid ja muid taolisi arvamusavaldajaid leidub nii tänavanurkadel kui ka metroorongides. Ja nad teevad seda nii tohutu entusiasmiga, et mina näiteks ei tea, kas üldse olen võimeline nii elavalt ja palavalt midagi austama. Tänavanurga piiblitõlgendajal on käes the Book ning ta väljendab erinevate lõikude ja mõtete abil ikka seda ühte mõtet, et God is Great. Möödujad tulevad temaga kergesti kaasa – omavahel jagatakse tõekspidamisi, koos nutetakse, koos elatakse välja, koos usutakse. Ja just nimelt see usk oma usku ajendab neid sinna tänavale rääkima minema, mitte tingimata raha. See on nende elustiil. Kuigi rääkimine on siin tegelikult vale sõna, sest piiblitõlgendajad kasutavad kõnelemiseks mingisugust laulmise ja karjumise vahele jäävat kõnetooni.
See-eest need, kes metroos usku käivad levitamas, teevad seda tihtipeale raha pärast ning enamasti ühendatakse religioonijutt mingisuguste help-needed juttudega. Kellel on vaja raha kooliminekuks, kellel arstiabiks, kellel maailma parandamiseks. Metroosid kasutatakse raha küsimiseks just seepärast, et getos ei annaks omasuguste seas sulle keegi midagi, aga metroos liigub erinevaid inimesi (mustad, valged, kollased, rikkad, vaesed, turistid) ja lihtsalt tõenäosus raha saamiseks on palju suurem, sest ameeriklased on üldjuhul väga abivalmis inimesed.
Getodes on inimesed muidugi nahavärvide järgi paigutunud, st siis, et mustanahalised, latiinod, aasia päritolu inimesed ning valged elavad kõik eraldi n.ö kommuunides. Teineteist tihtilugu peljatakse ja rassidevaheline võitlus on nähtus, mis kohe kindlasti veel maailmast kuhugi pole kadunud. Ja isegi kui Manhattanil võid elada kõiksuguste rahvastega külg külje vastas, siis geto on kuidagi isiklikum piirkond, kus maadejagamine on igapäevane bisness.
Turistina getosse minnes tuleb kindlasti näida rahuliku inimesena, kes oleks seal just nagu varemgi korduvalt käinud ning kes ei erista kedagi nahavärvi järgi. Siinkohal tuleb kindlasti olla ettevaatlik n-wordi (ka eesti keeles) ja samuti sõna black kasutamisel. Kui sa küsid kohvikus (ja seda nüüd siis ka mujal Ameerikas, mitte ainult getodes) black kohvi, siis on see rassism. Tuleb öelda plain coffee. Ja mustanahalised on african americans, mitte n-tähega algava sõna esindajad. Omavahel küll, aga mitte teist nahavärvi inimese jaoks. Kindlasti ei ole soovitatav neile ka otse silma jõllitada või suu ammuli kellegi suurt nina vaatama jääda. Ning suureks komplimendiks neile on see, kui sa nende lapsi jumaldama lähed, kuigi selleks tuleb siiski valida ikka õige aeg ja koht. Kui sa ei ole just aastaid seesuguses piirkonnas elanud, siis peab igal sammul ettevaatlik olema, sest tihtilugu võib ootamatut käitumist esineda.
Getodes on palju tohutult sõbralikke piirkondi, aga on ka selliseid, kus püssilasuhelid on sama tihedad kui Saks Fifth Avenuel ummikus seisvate taksode tuututamised. Vägivald ja vaesus on sealse ühiskonna paratamatu osa ning kahjuks annavad paljud selles, mida nad ise nimetavad ikka sõnapaariga the game, oma elu. Kurb on see, et tihtipeale ei ole see nende noorte endi valik, aga tühi kõht ning peaaegu olematu varjualune panevad narkootikume müüma, mis on aga juba saatanale käe andmine. Everybody’s got to make a living. Getoelu on rough ning suurem osa Eestit sellist elu ka ette ei kujuta. See-eest suudavad nad hoida nii imelist ühtsust ja see on see hip hopi kultuur koos usuga jumalasse, mis neid hoolimata raskustest edasi viib. Ja kuigi hip hopi kui elustiili lahutamatud osad on relvad, dope ja vaesus, siis on ta ka tohutuid masse ühendav osa kultuurist, mille järgimine võib teinekord osutuda hoopis pääseteeks getoelu paratamatustest.

If a man tests my stye
I promise he won’t like my reply
Boom boom bye bye