Around the globe,  New York,  USA

MIA to NY

Sissejuhatuseks ütlen, et me ei ole küll enam mitu kuud Ameerikas, aga kuna teatavatel põhjustel (millest saate uuematest sissekannetest lugeda) ei jõudnud ma vahepeal blogi uuendada, siis otsustasin, et kirjutan nüüd oma reisikogemusest lõpuni. Ja uskuge mind, seiklusi tuli veel igal sammul.

—————————-
Saime veel kümme päeva pikendust uue töökoha leidmiseks. Olime Miamis veetnud kokku üheksa päeva kuni olime otsustanud, et seal on absoluutselt võimatu mingitki tööotsa leida. Teised eestlased, kelle juures elasime, olid selles osas sama õnnetud. Nad olid Miamis olnud juba üle kahe nädala ning neist vaid üks oli saanud endale töö. Seda olukorda mõjutasid kaks suurt tegurit: üleüldine Ameerikat laastav recession ehk meiekeeli masu ning low season ehk igapäevane üle 40 kraadi olev kuumus, tänu millele ei olnud Miamis sisuliselt ühtegi turisti. Seal on turismi kõrghooaeg nagu Egiptuseski hilissügisest hiliskevadeni. Muidugi mõjutas olukorda ka Social Security Numberi puudumine, ilma milleta keegi sind Ameerikas ametlikult tööle ei võta. Olime selle taotluse küll juba ligi kaks nädalat tagasi Nashville’is olles ära täitnud, aga seesugused asjad võtavad apparently pikalt aega. Rahad olid meil täiesti otsas ja mõtlesime paaniliselt, et mis nüüd siis edasi saab, sest tööd ei leia ja aeg tiksub. Rääkisin ka oma vanematele, et kahetseme Miamisse tulemise otsust ja tahaksime esimesel võimalusel ikkagi New Yorki minna. Nad otsustasid meid abistada ja enne kui aru saime, olime selles samas Greyhoundi bussijaamas, kuhu kümme päeva tagasi oma raskete kohvritega lootusrikkana saabusime. Greyhound on siis üle kogu Ameerika tegutsev kaugliinifirma, millega turvaliselt sihtpunktist sihtpunkti saab liigelda. Olime bussile lootusetult hiljaks jäämas, sest transport bussijaama (või õigem oleks öelda “bussiputka” juurde) võttis oodatust kauem aega, sest ka sinna tuli seigelda kahe erineva linnaliini bussiga ning üks neist otsustas sõita korra tunni jooksul. Taksod on aga mõttetult kallid ja investeering sellesse oleks sel hetkel kohe väga vale tegu olnud. Kui jõudsime lõpuks bussi peale, olime nii kohutavalt õnnelikud, sest olime Miamist tohutult tüdinud, tahtsime mõlemad kangesti New Yorki minna ning samas ei jõudnud me ka ära imestada, et meie Ameerika reis nii seiklusterohke on ja et nii paljudel kordadel suudame nii suure riski peale välja minna. Kusjuures nii mõnelgi korral olime otsustanud sekundi pealt midagi kategooriliselt teist ette võtta. Ja peab tõdema, et ainult tänu sellisele strateegiale oli üldse võimalik seal kuhugi omadega edeneda.

Niisiis ootas meid ees 34tunnine bussisõit Florida poolsaare lõunapoolseimast tipust mööda idakallast üles New Yorki. Nagu eelmisel bussireisilgi oli ka sellel mitmeid peatuseid. Enamasti olid need osariikide suuremad linnad, mis trajektoorile jäid, seal hulgas ka Washington (kuna teekond kulges läbi peaaegu kogu idakalda, siis jäi teele terve trobikond osariike). Need peatused on selles mõttes eriti tüütud, et sa ei saa pikalt magada, sest iga mõne tunni järel pead bussist väljuma. Enamasti tuleb bussijaamades kuskil tund aega olla, ühes kohas pidime aga ka kaks tundi istuma. Õnneks on bussijaamades ka söögikohad, aga huvitav on see, et tee peal tehti tunniajaline peatus ka ühes teeäärde jäävas “söögikeskuses”, kus olid koos PizzaHut, PopEyes jmt kiirtoidurestoranid, nii et lõunasöögi kohale sai ilusa linnukese teha. Ameerikas on vinge see, et ükskõik, millisel maanteel sa ka ei sõidaks, kõikjal on tee ääres hulgaliselt söögikohti ja veel rohkem nende reklaame. Kuna sealsed vahemaad on tohutu pikad ja kuna ameeriklased armastavad tohutult süüa (kellele ei meeldiks?), käib selliste teeäärsete söögikohtade vahel väga tõsine omavaheline võistlus ja konkurents on paratamtult suur. Palju on filmidest tuttava välimusega dinereid, kus pakutakse väga rasvaseid toite. Samuti leidub kõikjal teede ääres suuri supermarketeid nagu Walmart, aga need jäävad pigem linnade vahetusse lähedusse.

Sellisel bussireisil näeb, kuuleb ja kogeb palju. Ühes esimestest vahepeatustest tuli bussile vaesema väljanägemisega naine, kelle mõistus tundus õrnalt segi olevat ja kes juba bussijaamas inimeste seas ärevust tekitas, sest tahtis järjekorrast ette trügida väitega, et ta on nii tohutult kaua seal oodanud (nagu me kõik). Kui ta lõpuks bussi sai, istus ta kõige tagumisele pingile (meie istusime seal samas lähedal, vaid paar pinki eespool) ja kui olime peatusest väljunud ning veidi aega sõitnud, hiilis naine vetsu ja hakkas seal suitsetama. Ühel hetkel hakkasid kõik suitsuhaisu tundma ja pisteti üle bussi karjuma, et keegi suitsetab. Bussijuht (need, muideks, vahetuvad paljudes peatustes) pidas bussi kohe kinni ja tuli bussi tagumisse ossa, et uurida, mis toimub. Naine oli muidugi juba jõudnud oma kohale tagasi hiilida. Ta nuttis ja hädaldas ja vingus, et tema see jumala eest ei olnud, aga see oli loomulikult kõigile selge, et just tema oli suitsetanud. Seejärel läks bussijuht tagasi rooli, keeras bussi ringi, sõitis tagasi peatusesse (millest me olime juba tükk maad eemal) ning sundis naise bussilt maha minema. Mustanahalised emad ei saanud muidugi sellest sündmusest kogu reisi vältel üle ning kuskil 25 tundi, mis New Yorki sõitmiseks kulus, räägiti ja kommenteeriti kõva häälega ning kohati ka omaette, et kui nõme see nüüd oli ja et see naine tuleks vangi panna.
Mustanahalised on üldse huvitavad inimesed. Lisaks sellele, et nad nii mõnusalt vabameelsed on, kipuvad nad tihtipeale omaette rääkima. Miamis oli näiteks üks mees, kes õiendas prügikastiga. Ja tõsimeeli oli prügikasti peale mingil arusaamatul põhjusel pahane. Bussireisi ühes bensiinijaama vahepeatuses seisis üks mustanahaline mees aga kõnnitee serval, tegi suitsu ja arutas südamerahuga kõval häälel enesega midagi. Ja no selliseid leidub seal igal nurgal. Erilised on ka nende mamad, kes reageerivad iga asja peale tsipa liiga palju ning juttu jätkub iga väiksemagi sündmuse peale. Nendega tülli minna ei maksa (mina sain VÄGA tõsiselt õiendada, kui kogemata põlvega eesoleva mustanahalise naise tooli seljatoe vastu läksin) ning neil on kohe kindlasti iga asja kohta oma kindel ja vankumatu arvamus.
Teine omanäoline nähtus Ameerikas on paksud valged naised. See rasv, mis neil keha küljes ripub, on ausalt öeldes õõvastav ja mitte üldse ilus vaatepilt. Nende juuksed on tihtipeale rasvased ja väga õhukesed ning britneylikku krunni seotud. Ometi söövad nad nii muretult nagu arvaksid, et neil on veel liiga väike kehakaal. Ameerika on nendega aga nii harjunud, et sellist eestlaslikku “mina sinuga ei räägi, sest sa oled imelik”-olukorda näeb harva. Bussireisi vältel saavad seesugused parimateks sõpradeks ka kõige tavalisemate inimestega kõiksugustes nahavärvides.
Ühes pikemas peatuses oli üks imelik vahejuhtum. Istusime Marekuga rahulikult (pooleldi nokkides) pingi peal kui meie juurde tuli äkki piirivalvuri riietuses mees. Alustas ta nagu iga teinegi ameeriklane meiega vestlust lausega “How are you”, nii et me mõtlesime, et see on järjekordne small talk, mida seal igalpool praktiseerida tuleb. Muidugi küsis ta ka, et kuhu me läheme ja ühel hetkel palus ta meil talle oma passe näidata. Kõigepealt vaatas ta minu oma ja uuris, et kus asub Eesti. Ütlesime, et Euroopas. Selle peale küsis ta, et kas see on ka üks neist sotsialistlikest riikidest, mille peale minul kõrvad kohe auru hakkasid välja ajama, aga õnneks suutsin end vaos hoida ja rahulikult talle selgitada, et sovietiajad on juba ammu möödas ning et uskugu ta või ei, aga me oleme päris tsiviliseeritud inimesed ja mitte rumalad metslastest joodikud. Siis märkas ta mu passis Egiptuse viisat. Jumal tänatud, et mul oli uus pass, sest ülejäänud kolm viisat on kõik eelmistes passides. Kohe hakkas ta uurima, et kas me käisime seal koos ja mis me seal tegime, lootes eeldatavasti saada vastust stiilis “Me käime seal armastusest terrorismi vastu”, sest sinnapoole tema küsimused sihtisid. Ameeriklasi muidugi ei huvita fakt, et egiptlased erinevad juba kasvõi oma usu poolest teispool Punast merd elavatest radikaalsetest moslemitest tohutult, sest nende jaoks on see kõik üks ja see sama osamaland. Muidugi ei hakanud ma talle rääkima, et tegelikult mu õde just abiellus seal, vastasel korral oleks ta meid vististi kohe riigist välja visanud. Siis küsis ta ka, et kaua me Ameerikas oleme ja kui kaua meie viisa kehtib ja mis me siin üldse tegelikult teeme. Mareku pass oli aga bussis, mille peale sir pahaseks sai ja ütles, et kuna tegu on välisriigiga, peab pass alati taskus olema. Kusjuures see väide on muidugi täiesti õige. Sel ajal, kui Marek oma passil järel käis, läks härra piirivalvur ühe arvatavasti vene päritolu mehe juurde ning hakkas ka tema passi sirvima. Sealt avastas ta aga, et noormees on 30 päeva üle oma viisa lõppemise aja Ameerikas olnud. Seejärel sõitis kohale piirivalve auto, poiss toimetati sinna sisse ning tõenäoliselt visati ta riigist välja ja ta sai eluaegse USA keelu.
Sellised seiklused saavad juhtuda ainult reisidel, kus sa valid teekonna läbimiseks midagi muud kui lennuki. Kuna see kõik on tegelikult nii põnev ja sedasi näeb kõige rohkem õiget Ameerika elu, soovitan kõigil taoline retk ette võtta.
Kui kella nelja-viie paiku öösel New Yorgi tuled Manhattani saarelt pimedas helendama hakkasid, teadsin, et olen jõudnud kohta, kuhu kuulub mu süda. Suurest ärevusest togisin Marekut ja püüdsin teda üles ajada, aga ta nautis niivõrd magusat und, et tal ei olnud sellest sooja ega külma. Mina aga olin joovastuses. Neid tulesid oli nii palju ja ma teadsin, et loetud minutite pärast olen seal, kuhu alati olen tahtnud.. ja me keerasime tunnelisse.

You may also like:

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.