Around the globe,  New York,  USA

Miles from home, hours from sleep..

..aga õnnelikult New Yorki jõudnud. Kell oli poole kuue paiku varahommikul kui me oma suurte kohvritega maa-alusest bussijaamast mööda treppe välja üritasime ukerdada. Ainsalt studenttouri kaudu New Yorgis olevalt eestlaselt olime eelnevalt saanud infot paari hea hosteli kohta, kus ööbida. Nüüd olime jõudnud New Yorki ja alustasime hosteli otsimist. Kuna olin aga unustanud üles kirjutada hosteli aadressi (obviously), siis pidime minu mälu järgi talitama. See vedas meid muidugi aga alt ja kuidagi jõudsime oma raskete kohvritega Times Square’i lähedusse. Otsustasime minna lähimasse Starbucksi ja korra lihtsalt hinge tõmmata ning internetile ligi pääseda. Starbucksid on New Yorgis sõna otseses mõttes iga nurga peal, nii et selle leidmine erilisi raskusi ei valmistanud. Seal aga selgus, et tasuta wireless’i muidugi ei ole, sest ega see Eesti ei ole, kus kõikjal tasuta võrgud leiduvad. Helistasin siis Eestisse oma õele, et ta meie eest internetist kahe hosteli aadressid järele vaataks. Kui need teada saime, jäime oma varahommikuseid lattesid jooma.
Kella kuuene New York on võrratu. See on kiiresti tegutsevate tööinimeste linn, kus ametlikuks taustaheliks on taksode tuututamine ja mobiiltelefonide helin. Kogu linn oli kiirustavaid inimesi täis, ajalehepoisid toimetasid esimesi New York Timesi pakke kioskite ette ning Starbucksi hommikukohvi ja -croissanti kõrvalt visati oma laptopis kiire pilk viimastele uudistele. Stiilsete ja juukseotsteni viimistletud inimeste kõrval tuli mul küll halb tunne peale, sest ma olin just 34 tundi bussis veetnud ning tahtsin oma lounge pantsidest võimalikult kiirelt vabaneda. Aga ma jumaldasin seda hetke ja kohv ei ole kunagi nii hästi maitsenud kui sel hetkel selles veel õrnalt jahedas New Yorgi hommikus.
Kui me hiljem läbi saja takistuse lõpuks hostelini olime jõudnud, siis avastasime muidugi, et mu mälu oli meid kohe NII palju alt vedanud, et me olime mitmekümne blokiga alguses puusse pannud.
Hostel ise oli fantastiline. Pidime küll suurema osa ajast Marekuga erinevates tubades ööbima, sest seal olid meeste ja naiste dormid eraldi ning ainsad kaks segatuba olid suurema osa ajast välja müüdud. Sealne hind on aga asukohta arvestades ikka tohutult odav, sest ta asub Columbus Circle’i nimelise väljaku juures, mis on kõikidest põhilistest kohtadest vaid kõndimistee kaugusel. Ka Times Square’ini läksime edaspidi jalgsi. Roheline Central Park ning luksuslikku elu peegeldav Upper East Side on täpselt Columbus Circle’i kõrval ning mõningate metroopeatuste kaugusel on ka tuntud getopiirkond Harlem. Hostelis oli väga korralik köök, kus ise toitu said teha, tasuta wifi, telekaruum jmt, nii et kui keegi tahab odavalt New Yorgis ööbida, siis Columbus Circle Hostel, W 60th St.

Veel sel samal päeval otsustasime minna Times Square’i uudistama. Ei osanud ma sel hetkel kohe kindlasti arvata, et see koht jätab mulle alatiseks või vähemalt pikaks ajaks tõelise ebamugavustunde sisse. Kui olime veidi aega seal klõpsutanud ning reklaamide valgusest peaaegu pimedaks jäänud, otsustasid alustuseks mu ainsad plätud alla anda ning ühel neist tuli tald ära. Seisin seal tükk aega suu ammuli ja ei osanud midagi ette võta, sest ma olin solvunud, et mu jalanõud mind kohe esimesel New Yorgi päeval niiviisi alt vedasid. Siis välgatasid aga Marekul peas kohe erinevad ideed ja ta läks Times Square’i Police Departmenti ning küsis, kas neil neid jublakaid on, millega terroristidel käed kinni seotakse, mille peale politseinikud kohe suured silmad tegid. Seda aga ei olnud ja liimi ka ei olnud. Isegi kingapoes ei olnud liimi. Kingapoe kõrval laadisid aga ühed venelased mingeid kaste autosse ja Marek nägi, et neil on teipi. Nii siis saigi minu plätu kinni teibitud ja siin on siis ka pilt kõige kohutavamast jalanõust, mis kunagi minu jalga on puudutanud.
See suur asi, millega Times Square meid šokeerida suutis, polnud aga üldse jalanõudega seotud. Istusime siis rõõmsalt selle väljaku ääres olevas McDonaldsis ja vaatasime mööduvaid turiste ning lõppematuid reklaame (Times Square on muideks kõige kirevam koht, mida eales näinud olen, eriti öösel). Kuna vihma sadas, siis istusime seal kuskil tund aega. Kui ühel hetkel otsustasime sealt ära minna, siis avastasin, et mu käekott, mis tooli leeni küljes rippus, oli kadunud. No ja ega seal mingit erilist muud varianti ei olnudki, kui et käekott koos kogu meie raha (mida sel hetkel õnneks palju ei olnud, sellepärast oligi see kõik ühes kohas), minu passi, telefoni ja muu isiklikuga oli varastatud. Irooniline on aga see, et me istusime sellises kohas, kus meie juurde jäi ainult üks laud, mis aga oli enamuse ajast suletud, sest keegi oli seal joogi ümber ajanud ning koristaja käis seda koristamas. Võite ette kujutada, kui palju rahvast on Times Square’il asuvas mäkis ja ometi varastati käekott ära sealt, kus kogu tunni vältel oli lisaks meile viibinud umbes neli inimest. Kohale kutsuti politsei (kellele hiljem liitus veel kaks), kes oli aga vist algaja, sest ta ei teadnud täpselt, et milliseid kohti ta millisel oma paberitest täitma peab. Ajasin tükk aega politseiga asju nii seal kui ka nende office‘is ja no selge oli see, et oma asju ma tõenäoliselt enam kunagi ei näe. Sealsele politseinikule on ka seesugused olukorrad tõenäoliselt igapäevane nähtus, sest New Yorgis on üks kahest kõige suuremast varaste turistilõksust just nimelt Times Square (teine on Penn Station). Kõigest muust oli mul ükskõik, aga pass… Kujutage ette olukorda, et olete New Yorgis. Raha on läinud. Tööd ei ole. Passi ei ole. Jumal tänatud, et laptopi hostelisse kohvrisse (muidugi lukuga kohvrisse) olin jätnud.
Järgmisel päeval juhtus järgmine asi ning jälle Times Square’il. Otsisime parasjagu tööd, kuni jõudsime Times Square’ile. Mul oli vaja tualetti minna ja kasutasin selleks ära sellel väljakul asuvat teist McDonaldsit. Kui WC-st olin välja tulnud, siis avastasin, et Mareku telefon, mis oli minu käes olnud, oli sinna ununenud. Jooksin kähku tagasi ja just sel hetkel tuli sealt välja üks mustanahaline tüdruk, kes just pärast mind oli sinna läinud. Küsisin talt, et kas ta on mõnda telefoni seal näinud. Ta vastas muretult, et ei ole. WC-s aga telefoni seal, kuhu ta pannud olin, ei olnud, nii et asi oli selge. Tüdruk oli aga kähku vehkat teinud ja sinna see telefon ka läks. Kui hiljem oma USA telefonilt, mille Miamis juba olime ostnud, Mareku telefonile helistasime, lülitati see kutsumise ajal välja. Kusjuures telefon oli veel tegelikult Mareku sõbra oma. Me vist tõepoolest ei meeldinud Times Square’ile.
Et kuidas ma hiljem Eestisse ilma passita tagasi sain? Politseist öeldi mulle, et pean pöörduma selle küsimusega Eesti saatkonda (tegelikult on see seal konsulaat). Läksingi siis ülejärgmisel päeval konsulaati, kus sõbralik Eesti peakonsul Ameerikas mulle selgitas, millised on variandid. Põhimõtteliselt väljastatakse inimesele selline asi nagu tagasipöördumistunnistus, mille abil pääsed tagasi kodumaale. Kui ma aga oleksin jäänud Ameerikasse veel vähemalt kuuks ajaks, siis oleks mulle selle ajaga juba Eestist uus pass saadetud. Kuna sel hetkel me veel ei teadnud, mis meist täpselt saab, sest meil oli veel kuus päeva aega töö leidmiseks, jäid mõlemad variandid lahtiseks ja ma pidin mitme päeva pärast tagasi konsulaati minema ning talle siis ütlema, et kas on vaja väljastada see tunnistus või annan passitaotluse sisse. Etteruttavalt ja päevadest ülehüppavalt võin siis öelda, et nende kuue päeva jooksul me tööd ei leidnud, nii et selle tagasipöördumistunnistuse abil jõudsin juba nädala pärast tagasi Eestisse. Ameerikast väljumisel sellega mingit probleemi ei olnud, sest kui JFK lennujaama check-in’i töötaja seda tunnistust nägi, siis sai ta juba ise aru, et mu pass on varastatud/kaotatud (ju siis ka neil on üsna igapäevane minusuguste turistidega tegelemine). Ta tundis mulle kaasa, oli tohutult sõbralik ja jagas mulle erinevaid näpunäiteid edaspidi toimimiseks. Ka Londonis ei olnud mingit muret lennukile pääsemisega. Küll tehti aga suured silmad Helsingi arrivalsite passikontrollipunktis ning piirivalvur uuris ja puuris tükk aega seda dokumenti ning küsis isegi oma kõrval putkas olijalt, et mis selle virolaisega teha tuleks.
Kui juba sinna maale oma jutuga jõudsin, siis pean kindlasti ka ära mainima, et meie kohvrid ei saabunud sama lennuga Helsingisse ning kätte saime need alles järgmisel päeval Eestis, sest Londonis ei jõutud neid lennule peale laadida. Mu koduvõtmed olid aga kohvris, ühtegi Euroopas töötavat telefoni meil ei olnud ja läpakal oli aku kohe tühjaks saamas. Õnneks olin aga JFK lennujaamas ühte kunagistest parimates sõbrannadest kohanud (milline on tõenäosus?), kes JUHUSLIKULT täpselt samade lendudega Helsingisse tuli, nii et sain tema telefonilt kodustele helistada. Ema aga oli maal ning õde oli kuskil ära. Kuna läksime oma sõbrannast erineva laevaga Eestisse (puhtalt sel põhjusel, et Marek ei ole nõus Linda Line’iga sõitma, kuna sellel on kogu aeg mingid tehnilised rikked. Mina olen lennufoob, Marek on laevafoob), siis oli meil Tallinnasse jõudes tükk tegemist, et ühtegi taksot saada. Kell oli 12 või 1 öösel, meie laev oli sellel päeval viimane, mis sisse tuli ja kuskilt taksot saada oli raske. Dollarid olid meil selleks ajaks otsas, samasugune seis oli ka eurodega. Õnneks oli Marekul veel veidi kroone alles. Kõndisime sadamast veidi eemale (uskumatu kui KÜLM oli Eestis 2. juuli õhtul), kus nägime seismas ühte Reval taksot. Kuna see oli juba hõivatud, palusime selle juhil meile teine tellida. Selle peale läks juht kohe püha viha täis (nagu eestlased ikka, teate küll, olematutel põhjustel), aga tellitud ta selle sai. Kui me lõpuks Mareku juures maandusime, jäime sekundiga magama ja hommikul silmi lahti tehes ei uskunud, et tõepoolest Eestis oleme. Ja see ei olnud tingimata hea tunne.
Miks me siis ka New Yorgis tööd ei leidnud, te küsite. Tegelikult isegi leidsime. Ma käisin ka ühel tööintervjuul ning põhimõtteliselt oleksime mõlemad ametliku töö saanud, aga selle algusaeg oleks olnud umbes nädal aega hiljem meie tähtajast, mis viisa sponsorfirma meile oli andnud. 2. juuli oli siis ametlik kuupäev, mil pidime olema kas uue tööandjaga või Ameerikast väljas. Kui oleksime edasi sinna jäänud, siis esimesel vahele jäämisel oleksime saanud eluaegse Ameerika keelu. Ja sellega ei maksa riskida. Paljud on küsinud, et miks me siis nii kaua kasvõi kuhugi McDonaldsisse või Starbucksi tööle ei läinud. Uskumatult oli nendesse aga kõige keerulisem tööd saada, sest sinna pidi täitma applicationeid, mida vaadatakse aga üle alles mitme kuu pärast, mida täidetakse tohututes hulkades ning millest pooled visatakse hoopiski prügikasti. Oma Social Security Numberi, millest rääkisin eelmises blogis, saime täpselt kaks päeva enne Ameerikast lahkumist kätte, nii et paljuski rikkus ka selle venimine töö leidmise ära. Samuti rikkus asja ära see, et olime seal n.ö hooajaliselt, mis paljudele tööandjatele ei sobinud. J-1 viisatüübiga on veel see lugu, et näiteks lapsehoidjana töötada ei tohi, nii et ka see võimalus jäi ära. Ühel õhtul ma küll hoidsin tasu eest ühtede eestlaste lapsi, aga seda ei tohtinud ma ametlikult kohe kindlasti teha. Käisime abi otsimas ka New Yorgi Eesti Majas. Kuna samal ajal oli aga Saksamaal väliseestlaste kokkutuleku üritus ning Eestis toimusid tantsu- ja laulupeod, olid paljud Ameerikas elavad eestlased puhkama sõitnud, nii et ka sealt me abi ei saanud. Ja muidugi on süüdi ka USA majanduslik olukord, sest seal andis masu endast absoluutselt igal sammul märku.
Hoolimata sellest, et meie reis selliseks kujunes, oli see minu jaoks siiski üks parimaid ja põnevamaid reise. Saime sealt tõsise elukooli ja kuigi New York mind esimesel päeval just kõige soojemate tervitustega vastu ei võtnud, siis olen endiselt kindel oma ammuses soovis sinna elama ja õppima minna.
Nüüd ma kiirustasin New Yorgis veedetud ajast küll üle, aga ega selle sissekandega minu usa-teemaline blogi veel ei piirdu. New Yorgist on lihtsalt nii palju rääkida, et selleks on vaja eraldi sissekandeid.

You may also like:

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.