Let your freak flag fly

Islamist läbi Josef Hoflehneri objektiivi

Mis puudutab arhitektuuri, looduse ja olmeelu ülespildistamist, siis mees nimega Josef Hoflehner oma läikiva kuldse käega on kindlasti üks selle ala parimaid. Minu arvutis on tema portfooliost salvestatud kuskil 100 pildifaili, aga siia postitan vaid pisikese osa, mille moodustavad fotod islamimaadest. Mind on alati tohutult huvitanud moslemite kultuur, eluolu ja tõekspidamised ning kasutan alati võimalust, et neid uurida. Tänu Egiptuses Hurghadas elavale õele olen kõigil neljal korral, mil sinna olen sattunud, ka väga palju turistidele enamasti siiski märkamatuks jääva kohaliku eluga kokku puutunud ja mida rohkem seda näen, seda enam sellest huvitun. Maailmal on enamasti tänu teatud sündmustele islamireligiooni ning seda kummardavate inimeste suhtes tugev eelarvamus, aga inimene pelgabki ju alati seda, mida ta ei tunne ja kui nii võtta, siis moslemite salapäraselt tagasihoidlik kardinatetagune elu ju eeldabki võõrrahvustelt seesugust käitumist. Tegelikkuses on aga radikaalsete ja meie mõistes normaalsete moslemite vahel üüratu erinevus ning keskmine araablane võib siiski olla maailma kõige siiram inimene. Kahjuks on aga nende tavapäraste moslemite elu laiale maailmale küllaltki kättesaamatu ja esile trügivad hoopis need, kes Allahi nimel kõigeks valmis. Kuna tänapäeva Euroopa ja Ameerika erinevad religioossete vaadete osas Araabia maadest tohutult, ei saa tõenäoliselt kultuuridevahelisest teineteisemõistmisest rääkida veel jumal teab kui kaua. Aga ka siinmail olid ju kunagi ajad, mil usk oli kõik, mille nimel elati ja see tähendas muu hulgas ka tohutuid verevalamisi (kindlasti ei püüa ma radikaalseid moslemeid keskaegse eurooplasega samastada ja väita, et nad meist nii tohutult ajast maas on). Igatahes jumaldan mina nende inimeste ehedat kultuuri ja lihtsust ning arvan, et samamoodi nagu neil on meilt palju õppida, on ka neil meile tohutult anda. Nende kultuuri süvenemine on paljuski kainestav ning annab muu hulgas ka märku, et elu ei vaja keerulisust, vaid it’s all that simple. Aga nii nagu meie neile, jäävad ka nemad meile mingil määral mõistetamatuks ja ainus, mida me teha saame, on pakkuda teineteisele vastuvõetavust.
Josef Hoflehner on islamikultuurile omase salapära, lihtsuse ja teatava vaikuse imeliselt jäädvustanud ning siin on valik tema Jeemenis ja Kairos tehtud fotodest.

Jeemen

Kairo

Marcus Ohlsson

Art of the Trench

Burberry ja the Sartorialist-i koostöös valminud social-networking lehekülg, mis on all about Burberry mantlid. See on Lookbooki ja tavaliste tänavablogide analoog, mis on ühendatud feissbuukiliku suhtlusvõrgustikuga. Lahe, eksole? Nüüd on mul vaja ainult see sügisel Helsingis proovitud Burberry mantel mingi valemiga kähku omaenda riidekappi saada, väike pilt klõpsida ning loota, et see ilusti esilehele Scott Schumani fotode kõrvale asetatakse. Kahjuks ei teeks mu rahakott antud hetkel Burberry mantli soetamise peale just maailma kõige laiemat naeratust, nii et praegu jääb vist siiski kogu lõbu ära. Ühel hetkel ma selle endale ikkagi hangin, sest kvaliteet korda ilu korda vastupidavus korda mugavus korda fakt, et see on siiski BURBERRY, on seda kõike rohkem kui kindlalt väärt. See konkreetne mantel, mida ma Soomes proovisin, ei tahtnud kohe üldse mu seljast ära tulla, sest ta istus nagu valatud. Väga tervislik ei ole vist sellele mõtlema jääda.. 

Tšilläks

Oh kuidas ma jumaldan lund. Mitte igasugust, aga sellist laia, pehmet ja paksu lund. Muidugi olin täna hommikul veidi teisel arvamusel, sest Mareku autol ei olnud sellel hetkel veel talverehve all ning kuigi oli kiiresti linna vaja saada, liikusime me umbes kiirusel 2 km/h. Hiljem koju jõudes aga avastasin, kui mõnusalt rahustav toime lumel on. Nimelt oli mul täna õhtul koolis kaks tähtsat hindamist ja päev läks seega kiirelt viimaseid maale ning muid töid lõpetades. Asutasin end “kontoritoas” molberti taha, panin Blue Scholarsi mängima ja tõmbasin rulood üles. Suure akna taga sadas tõeliselt ilusat paksu lund ja kui muidu oleksin ma tõenäoliselt paaniliselt ning rohmakalt oma maalid kiiresti ära lõpetanud, siis lumi tõi kuidagi sellise naudingu maalimisse ja tänu sellele, et aeglaselt ning rahulikult oma töid lõpetasin, olin tõenäoliselt palju efektiivsem kui rutates oleksin olnud. Nii et samal ajal kui mina oma krunditud pappi oranžiks võõpasin, maalis ilmamees kogu maa valgeks. Kusjuures – kas olete tähele pannud, et igakord kui lumi maha sajab, siis see on kuidagi puhastav ja nagu millegi uue algus? Ja samamoodi ka siis, kui ta ära sulab. Ning hoidke kõik oma varbaid ja sõrmi ristis, et ka jõulud sama valged oleksid.
Tänase päevaga oleks PEAAEGU saanud ajutiselt kiire aja lõppu tähistada, aga siiski mitte päris. Homne veel ning seejärel võin lõpuks puhata. Vaheaega küll veel ei tule, aga suurem osa aineid lõppevad ära, nii et tunniplaan jääb mugavalt kitsaks. Loodetavasti tähendab see ka seda, et mul tõesti on aega jälle pikki sissekandeid siia postitada ja ka erinevate projektidega tegeleda, mis mu ideepajas juba mõnda aega on küpsenud. Ja noh, magada tahaks ka. Kaua ma ikka nende seitsmetunniste öödega siin elan. Aga vaevalt jõuan ma unest hakata rääkima, kui juba tunnen, et voodi kutsub. Head und!