“Peaks oma tagajalgadele ka päikest võtma,”

..oli üks järjekordsetest geniaalsetest lausetest, mis mu suust ilma minult luba küsimata kuuldavale tuli.
Selles suhtes, et me oleme Miamis. Loobusime raamatumüügitööst, sest see ei olnud siiski päris see, millele end Eestis registreerisime. Seal oli nii palju miinuseid, et ei oleks ettegi kujutanud, et kogu suve nende uskumatult ebainimlike ja muidu imelike nõudmiste “alluvuses” töötama oleksime pidanud. Nashville’i saabumisest alates hakkasid ilmnema kogu selle programmi ja raamatumüügitöö miinused, mis siis neljapäevaks kõik kulmineerusid ja ütlesime managerile, et me ei tule kaasa. Muide, kui me Eestis selle sama tööga seoses erinevate  inimeste ja meie “suveülemustega” kokku saime, siis oli nende kõigi jaoks väga okei, et me Marekuga n.ö paarina sinna tööle tuleme. Saime ka aru, et põhimõtteliselt on võimalik isegi suvel koos elada. Ja igatahes olime algusest peale samas tiimis ja seega pidime ka samas linnas töötama. Kohapeal aga otsustati, et lisaks sellele, et me ei tohi koos elada, pannakse meid ka erinevatesse osariikidesse tööle, sest me olevat liiga suureks distractioniks teineteisele ja et me ei saa tööle keskenduda. Põhimõttest saan isegi aru, aga oleks siis võinud vähemalt Eestiski meile seda ütelda, me poleks tõenäoliselt sellele tööle registreerunudki. Igatahes oleksin mina läinud tööle Salt Lake City’sse ja Marek Montana osariiki.
Selgus, et kui tulla siia selle J-1 tudengi tööviisaga ja katkestada leping tööandjaga, siis peab endale kümne päeva jooksul uue tööandja leidma, vastasel korral peab USAst lahkuma. No ja siis hakkasimegi paaniliselt uusi töökohti otsima. Õnneks on sellises organisatsioonis nagu Studenttour väga abivalmis inimesed ning tänu neile saime infot selle kohta, kuhu me peaksime minema. Samuti saime vastavas kohas olevate eestlaste telefoninumbrid ja meiliaadressid. Need eestlased on ka siin freestyleritena ja otsivad endale suveks tööd samasuguse viisaga nagu meie. Ja selliseid eestlasi leiab Hawaiist New Yorgini. Ja siis otsustasimegi tänu kõikidele soovitustele Miamisse tulla. Saatsin reedel siinsetele inimestele meilid ära ja jooksime veel samal päeval kiiresti bussi peale, mis meid 22 tunniga Nashville’ist Miamisse tooks. Viimase hetke lennupiletid on teatavasti liiga kallid, samuti ei leidnud me autorendifirmat, kus selle eest, et me autot samasse linna tagasi ei too, ei nõutaks hingehinda.
Bussidega on Ameerikas naljakas lugu. Sisuliselt keegi ei sõida siin maal bussiga. Kõigil on autod. Ja kui sa ütled kellelegi, et jah, me lähme bussiga nüüd siit peaaegu Kesk-Ameerikast Florida poolsaare tippu, siis selle peale tehakse sõõrikusuurused silmad. Bussidele müüakse lugematu hulk pileteid, ilma kindlate istekohtadeta. Süsteem toimib nii, et paar tundi enne bussi väljumist tekib vastava gate‘i ette elav järjekord ja need, kes bussile mahuvad, on õnnelikud. Kes ostsid pileti, aga tulid liiga hilja järjekorda seisma, need kahjuks peale ei saa ja paigutatakse kunagi hiljem väljuvate busside peale. Kusjuures bussid EI VÄLJU iga natukese aja järel nagu meil Eestis. Bussijuhid on väga lahedad. Enamasti on nad mustanahalised, teevad kogu aeg nalja ja suhtlevad reisijatega. Vot nii saab inimeste gruppi ohjata – tuleb suhelda. Ja muide, veerand tunniga sai pool bussi omavahel sõpradeks ja suurema osa reisist saatis meid inimeste tihe jutusumin, sest Ameerikas on kõigil oma stoori.
Bussiga liikus VÄGA erinevaid inimesi. Nt nägime bussijaamas Lords of the Ringist tuntud võlur Gandalfi peaaegu identset teisikut. Valgete juuste asemel olid tal punakaspruunid pikad juuksed, valge rüü asemel aga musta värvi üle põlvede ulatuv kleidilõikeline ürp. Vöö peal oli tal suur sarv või sellekujuline pasun, ei saanudki aru. Teate küll, selline ehtne Euroopas mäe otsas elava loodust kummardava inimese muusikainstrument. Ja käes 2,5-meetrine puidust vai. Ja nii ta seal istus. Lisaks temale nägi bussijaamades ja bussi peal selliseid pooleldi vangide moodi inimesi, lihtsalt hulle, ära põlenud inimesi.. you name it. Aga oli ka täiesti tavalisi ja toredaid ameeriklasi. Pluss maailma kõige armsamad mustanahalised väikesed lapsed, kes kogu bussisõidu vältel omaette ainult kõkutasid.
Reis kestis 22 tundi. Peatusime korraks ka Atlantas, nii et sain veel sellele linnale ka korralikult “tsau” öelda. Igatahes nägi bussisõidu jooksul palju rohkem kui viie lennureisi jooksul kokku näeks, sest see on see vaesema Ameerika igapäevaelu, millest tavaline turist üldjuhul pimesi mööda kõnnib. Nii et see 22 tundi ei tundunud üldse nii pikk aeg, sest kogu aeg oli põnev ja ei teadnud, et millised inimesed järgmine linn, kus peatume, meile siia kaaslasteks toob.
Miamisse jõudes võtsime hotelli, sest siinsed eestlased ei olnud meile veel vastanud, nii et meil ei olnud muud ööbimisvõimalust. Väikeste seiklustega jõudsime siis lõpuks ka ühte lennujaama juures asuvasse Red Roof Inn’i. Selgus aga, et lennukite maandumisrada kulgeb täpselt meie hotelli juurest, nii et nad maandusid sõna otseses mõttes meie akna kõrval. Osa maandus ka nii, et lendasid täpselt meie pea kohalt mürisedes üle. Ja Miamis on tihe lennuliiklus. Võttis aega, kuni sellega ära harjusime. Ma tegelikult olin veidi hirmul lõpuni välja, sest need lennukid olid meile ikka liiga lähedal (maksimaalselt sada meetrit meie hotellitoast kõrgemal). Hommikusöögiks pakuti ainult mahla ja moosisaiu. Nii et see hotell oli paras ebaõnnestumine. Lõpuks saime ka eestlastega ühendust ja vähemalt pool tänast päeva rändasime lennujaamast nende korterisse (nad nimelt lubavad meil siin ööbida seni, kuni töö ja oma elamise leiame), sest Miamis on üsna ajuvaba bussisüsteem ja metroo eksisteerib vaid ühes osas Miamist. Linn on ka väga suur ja lai, nii et tulime lõpuks lennujaamast Miami Beachini kokku kahe bussi ja ühe taksoga. Ja mitme tunniga.
Ja siin me nüüd oleme. Kaheksakesti kahetoalises korteris. Aga ma ei kurda, sest see on üks ilusamaid kohti Miamis. Linn ise on natukene geto ning mitte päris see, mida filmidest näinud olen, aga siiski on siin maailma kõige soojem ilm, inimesed on kõik ikka sama mõnusad ja naeratavad, see kortermaja on superilus (basseinid, palmid ja muu taoline; allpool olevad pildid on sellest) ning toanaabrid on ka toredad. Nüüd on vaid vaja töö leida. Kohapeal muidugi selgus, et Miamis ei ole praeguseks enam hooaeg, mistõttu töökohti on kärbitud, kohvikuid suletud ja üleüldiselt pidavat siin korralikult MASU tunda saama. We’ll see. Basseini ääres igatahes saime juba tuttavaks mingisuguse makedoonlasest ärimehega, kes küsis meilt, kas me Hans Luike ja Rein Kilki teame. Need on tema äripartnerid. Kahel poisil meie korterist läks temaga siis jutt ka tööpakkumistele, nii et nii nad seal all basseini ääres välismaa ärimeestega õlle joovadki.
Everything is possible – this is America.

Let’s slow down for a little fast food

Atlanta. Kroomveljed, räpp ja southern accent. Sama tavaline nähtus kui turukottidega memmed Nõmme turu bussipeatuses on Atlantas Escalade’iga ringi kruiisivad my-chain-hangs-much-lower-than-yours tüüpi mustanahalised, aknad alla keeratud, T.I. muusika põhjas ja kirjeldamatult blingivad rimsid all. Mööduvatele igatpidi licious naistele hüüavad nad lauseid stiilis “Man, look at that booty, man, iz huuuuge, man!”. Turistil pole seal üldiselt midagi teha. Vaatamisväärsusi eriti ei ole ja see on selline linn, kus võib pigem olla põnev elada. Aga juhul, kui oled mustanahaline. Valgeid leidus seal muidugi ka, aga nende vähemus oli lihtsalt niivõrd silmaga märgatav. Uurisin järele ja selgus, et 60% elanikkonnast on mustad, 40% valged. Üldiselt tundus (vähemalt esmapilgul), et valgetel ja mustadel ei ole seal omavahel erilist vaenu. Muidugi ei ole ma selles sada protsenti kindel. Küll aga on mingisugune everlasting ja neverending mustade-valgete võitlus kõigil ikkagi hinges. Näiteks: Atlantas on metroorongi nimi MARTA, mis on siis lühend Metropolitan Atlanta Rapid Transit Authority-st. Üks valge kuuekümnendates meesterahvas ütles aga meile “You know what MARTA means? It stands for Moving Africans Rapidly Through Atlanta.”.
Mina, kes ma armastan alati kohalikes getodes ringi rännata, et seda ÕIGET elu näha, pidin seekord pettuma, sest Atlantas lihtsalt EI TOHI kõrvaltänavatele rändama minna. Liikuda tuleb kesklinnas. Teine variant on sõita metrooga äärelinna suuremate keskuste juurde (kusjuures kõik peamised shoppingu centerid asuvad seal just äärelinnas, mitte kesklinnas). Aga kuna Atlantas on siiski üks Ameerika kõrgeimad kuritegevusreitinguid, siis selleks, et vältida võimalikku sinu poole suunatud kuuli, ei tasu ikka igale poole kondama minna. Kuulsaim Atlanta geto on Bankhead. See on the Hood. Koht, kust on pärit näiteks T.I. ja Shawty Lo, kusjuures T.I.-l on isegi sellenimeline lugu olemas. Muidugi oli meeletu kiusatus, sest oleks tahtnud näha seda kohalike elu seal, aga kuskil tuleb vist uudishimu ja mõistlikkuse vahele piir tõmmata.
Ameerikas on kõik extralarge ja toit ohmylord kui rasvane. Näiteks kõige väiksem smuutitops on meie Boost Juice Bar-i kõige suurema topsi suurune. Brainfreeze guaranteed. Kusjuures topsi peale on kirjutatud ameeriklaste ülekaalulisusprobleemi “lahendamiseks” lause Chewing is over-rated. Toidud on tohutult rasvased ja esimese kahe päeva järel tekkis meeletu tahtmine kolm kilo salatit ära süüa. Oleme nüüdseks ka mitmel korral kohalikes Babybackides peatunud (nt Waffle House’is). Iseenesest on sellised dinerid eriti lahedad, täpselt nagu Quentin Tarantino filmidest pärit. Toiduvalik nendes aga eriti ei varieeru, nii et burgerid, vahvlid ja steaksandwichid on enamasti need, millest menüüd koosnevad. Walmartist hüppasime ka teel Nashville’i läbi. See on kõikide asjade pood, mille ühest servast teise kõndides tundub nagu läbiksid kolme kilomeetrit. Ühe pudeli Sprite’i leidmiseks pidin terve poe läbi kammima, sest ameeriklastele on iseloomulik meeletu tarbimine, mis tähendab, et kõiki asju müüakse heal juhul six-packis, enamasti aga vähemalt kümnekaupa. Isegi hotellivoodid on igal pool nii suured, et vähemalt kolm inimest mahub ühele inimesele mõeldud voodisse. Kõik siin riigis on XXL. But we love it here.
Ameeriklastele meeldib mingil põhjusel see, kui õues on meeletult palav (siin southeastis on tohutult kuiv kuumus) ja kui toas on eriti külm. Kõikjal on nii, et kui tuled õuest tuppa, siis hakkad külmast tihtipeale lõdisema, sest kõik konditsioneerid töötavad ja tundub, et liikusid vahepeal mingisugusesse teise, palju jahedamasse kliimavööndisse. Näiteks eile õhtul Waffle House’i minnes oli sama lugu. Aga ameeriklased naudivad seda.
Marek hängib hetkel voodis (ja loobib mind patjadega) ja on rahuolematu, et kõik uudised, mis telekast tulevad, nii negatiivsed on. Et Dallases on üleujutused ja et auto tappis kolm last ja et terroristid kasutavad Google Mapi oma järgmiste sihtkohtade paikapanemiseks. Ja liiga palju on kõhnumisele kaasa aitavate toodete reklaame.
It’s all America, baby. :)

Reporting live from Atlanta, Georgia

26 tundi reisimist on seljataga ja Atlanta it is! Või noh, tegelikult jõudsime siia juba eile õhtul. Hetkel on kell 8 hommikul. Ja ma kirjutan blogi. Talk about a jet lag.

Helsingis saime ilusti ära ööbida (kuni lõpuks mingi töötaja mind üles tuli ajama, sest “piinlik, kui keegi magab tema kohvikus kellaajal, mil kogu lennujaam on rahvast täis”) ja lendasime Londonisse. Heathrow on päris vinge lennujaam. Maailmasuur muidugi ja täis lõputuid kinga- ja kotipoode. Kohustuslik Starbucks tuli seal muidugi ära ja pärast kuuetunnist ootamist saime lennuki peale. Ma ei olnud üle ookeani lendava lennukiga varem lennanud, nii et üllatus oli ikka päris korralik, sest lennuk oli SUUR-suur. No ja meie kõrval hängisid muidugi ka Boeing 747 (millega me muide siit tagasi lendame kunagi) ja Airbus 380, mis ei ole just maailma kõige väiksemad tüübid. Lend sujus ilusti, aga jube tüütu oli. Hetkest, kui me USA kohale jõudsime (nähtavus oli mõnda aega väga hea), tuli mul mingisugune eufooria peale ja sattusin ekstaasi igast majast, mida ma allpool nägin, sest need on ju “USA majad”. New Yorgi juurest lendasime ka läbi, aga sel hetkel oli kõik nii pilvine, et võisin kahjuks ainult aimata, kus mu lemmiklinn on.
Nii. Atlanta. Oh god. Esiteks oli lennujaamas maailma kõige keerulisem ja tüütum turvakontroll, kus sa umbes viis korda pidid oma pagasit ära andma ja viis korda sellel kuskil järel käima ja siis kontrolliti veel mingit jubedat hulka pabereid ja ühesõnaga oli hea meel sealt ära saada. Siis läksime mingisuguse metroo peale ja enne küsisime ühelt rongijaamatöötajalt kesklinnas asuvate odavate hotellide kohta. Mingid juhtnöörid ta meile siis andis ja sõitsime kesklinna. Paduvihma ja hunniku raske pagasiga hängisime ühe maja eest teise ette ning püüdsime leida kohta, kus ööbida. Ja mis ei oleks Marriott või Ritz. Lõpuks saime mingisuguse Quality Inn-i kuskil “three blocks from the station” ja olime tüdinud ning läbimärjad, aga õnnelikud, sest sõna “voodi” omab pärast kahtkümmend kuut tundi reisimist päris suurt tähendust.
Atlanta on räpilinn. Iga inimene, kes vastu tuleb, on räppar. Iga inimene, kellelt midagi küsid, on räppar. Vähemalt öösel. Nii huvitavad kui nad ka pole, siis silma inimestele ei tohi vaadata. Eile õhtul, kui me kõndisime rongijaamast hotellini, tuli juba üks must tüüp kolme dollarit küsima. Sõbralikult küll, aga selline tunne on, et kui ei anna, saad kuuli. Linna “vibe” on selline, et iga nurga taga kuuled püstolilasku ja et kõik on cracki mõju all. Päris hirmutav oli õhtul igatahes.
Täna aga lähme linna hängima ja kella seitsmeks õhtul peame tagasi lennujaama minema, et teistega grupist kokku saada ja Nashville’i minna.

Lähtöaulat/Departure Halls

Nagu ma juba enne ütlesin – lennujaam ongi maailmakülm, istmed ongi maailma kõige ebamugavamad ja ühed Hollandist pärit “geelküünelised” tüdrukud kuulavad meie kõrval oma roosast laptopist mingisugust kohutavat muusikat.

Marek magab (poole kohaga). Me leppisime temaga kokku, et mõlemad saavad kolm tundi magada. Kell 6AM algab check in lennule ja kell 8 lendame välja. Nii et hetkeseisuga (1:38AM) on tal veel poolteist tundi aega magada. Ja mul poolteisttundi aega, et need hollandlased siit kõrvalt kuidagi ära ajada. Suutsin nendega juba ka tülli minna, sest terve lennujaam on tühi ja ikkagi oli neil tarvis täpselt meie kõrvale Scooterit tulla kuulama. Aga üsna tark on vähemalt pool ööd üleval istuda, sest siis magan kogu lennureisi vältel – minusugusele lennufoobile ainult kasulik.

America for dummies