When suddenly it became a decade..

Reedel toimus Rocca al Mare Kooli kümnenda sünnipäeva suur vilistlaspidu. Ka mina olen RAMi vilistlane ning käisin selles koolis tervelt 7 aastat (6-12 klass, 2000-2007 a, kooli 7. lend). See on maja, mis on minu jaoks täidetud nii lõputute mälestustega, et iga jumala kord sinna tagasi minnes muutun üliemotsionaalseks. Igatahes ei suuda ma uskuda, et JUBA kolm aastat kooli lõpetamisest möödas on ning kooliaeg RAMis on just see, mida kõige enam oma möödunud eluaastatest igatsen. Tundub nagu oleks see eile, mil me uhiuue kooli kuuendasse A-klassi astusime.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg..

Back like that

Nii. Mõtlemisaega on nüüdseks olnud küllaga, nii et tagasi kirjutamise juurde. Alustuseks tahan tänada kõiki, kes võtsid vaevaks ning aitasid mul otsustada, kuidas oma blogi uuendada. See ei ole alati kerge ülesanne, sest kuigi blogiga 2006 aastal alustades kirjutasin ma eelkõige iseendale, siis nüüdseks on tänu lugejaskonna kiirele kasvule vaja silmas pidada nii ennast kui ka teisi, nii et oma visiooni ja lugejate ootuste klappimine võib vahel osutuda küllalt keeruliseks. Teie ideid ning mõtteid ootan seega ka edasi, sest perfektsionistina tahan, et mu blogi oleks kakskümmend punkti kümnest.
Kirjutamisest rääkides – selle nädala Ekspressis ilmus siis lõpuks minu artikkel Ameerika getodest ja sealsest hiphopi kultuurist. Õnnetunne on muidugi suur ja kellel vähegi võimalik, siis lugege!
Viimased päevad (isegi nädalad) on täiesti segased olnud, sest lisaks koolis toimuvatele hindamistele aitasin ma ka Talumehel tema ateljeed Rotermanni kolida ning tegelesin käed rakkus erinevate projektidega, mis sel aastal aktuaalsed on. Uus ateljee on muideks ebanormaalselt äge ja eriliselt innustav. Vanalinna majade raskus on asendatud õhuliste ning modernsete ruumidega ja Rotermanni kvartal on muidugi ideaalne koht ühele moeateljeele. Vanas kohas hakkaski lõpuks nendest imelistest kleitidest kahju, sest nad ei saanud seal hingata ning täies hiilguses laiuda. Uues kohas lähevad mõned neist aga lausa vaateakendele, nii et window shopping, let’s go. Ja selle koha võimest motiveerida ei hakka ma isegi rääkima, sest iga seal uues ateljees veedetud päev on praegu minu jaoks nagu täiesti uus värskuse süst. Viimase aja highlightiks oli aga see, et ma suutsin oma arvuti klaviatuurile (VAHETULT ENNE tohutu Wordi teksti kirjutamist ühe projekti jaoks) hunniku kohvi ajada, mistõttu ei tööta mul ei kustutamisnupp ega ka õ-täht (jah, ma kirjutan blogi hetkel Wordis ja kasutan copy/paste süsteemi; Wordis blogi kirjutamine ei ole muideks eriti motiveeriv), mistõttu on blogi sissekannete tegemised raskendatud. Aga elame üle.
Järgmiste sissekanneteni siis!

One hand in the air for the big city

Got this New York fever thing going on again..

Street lights, big dreams.. all looking pretty. 

The it-name

Lisaks Anna Dello Russole ja Anna Wintourile on moemaailmas veel üks Anna, keda ma tõeliselt imetlen. Tegemist on siis Vene päritolu 19-aastase modelli Anna Seleznevaga, kes võitis minu poolehoiu juba eelmise aasta moenädalate käigus. Poole aastaga on temast saanud aga moemaailma uus it-girl ning lisaks Abbey Lee’le, Anja Rubikule ja teistele praeguste photoshootide põhinägudele figureerib ka tema igal võimalikul fotosessioonil või ajakirja esikaanel. See loomulik ilu ning imelised näojooned (fantastilised silmad, pout ja omapärane lõuajoon) on temast teinud minu täieliku, kõikide aegade lemmikmodelli.

Put a ring on it

Moenädalate aeg aastast on täies hoos, aga pean tunnistama, et pärast NYC moenädala lõppu olen mina nende jälgimisega küllalt jänni jäänud, sest kogu aeg on vaja midagi teha, kuskil olla, midagi edendada, mistõttu on ajapuudus maksimaalne. Tagasi New Yorgi moenädalale vaadates hakkasin aga mina, kes ma hetkel ajaplaneerimise oskusega eriliselt ei hiilga, mõtlema, et mis pagana imeväel sellised disainerid nagu Max Azria, kellel KOLM suurt kollektsiooni (Hervé Léger, Max Azria ja BCBG Max Azria) iga poole aasta järel moenädalal publiku silme ette tuuakse, oma ajajaotusega hakkama saavad. Ilmselgelt on nende kollektsioonide taga suured meeskonnad, aga siiski – sul on aastas kuus suurt põhikollektsiooni, pluss väiksemad lisakollektsioonid nagu Resort või Pre-Fall, mõningatel disaineritel ka meeste-, laste- ja kiirmoebrändide collabod. Olgu sul meeskond või mitte, aga fakt on, et ise pead kõigi loomise juures olema, sest sinu nimi on ju kõigel küljes, isegi kui mõne lisakollektsiooni kujundab peamiselt keegi abidisainer. See on muidugi teada-tuntud fakt, et halastamatus moemaailmas disaineritel oma elu sisuliselt puudub, sest ka üritused, millel käiakse, on peamiselt tööga seotud. Tõsi, kui inimene oma tööd armastab, peaks ta olema kõigeks suuteline, aga hallata kogu seda koormat tundub minu jaoks pisut ulmeline. Sõna “töönarkomaan” on tegelikult ju halvamaiguline, aga mina ei pea seda tööhullude arvustamist õigeks, sest väljundid on inimestel ju kõigil erisugused – kõik ei taotlegi seda puhkamise aega ja ootused võivad inimestel olla kardinaalselt erinevad. Igatahes kummardan mina väga sügavalt selliste ees, kes suudavad nii järjekindlalt oma rida ajada, sest see on üks nendest omadustest, mida minu puhul laiskusepisik aeg-ajalt naksata tahab.

Siin see-eest minu hiljuti leid ASOS-est. Nii väga meeldib selle sõrmuse õrnalt kitš välimus.