Lihtsalt

Pikale nädalavahetusele sai tänase hommikuga lõpuks kriips peale tõmmatud. Oleks juba eilsegagi saanud, sest teadagi algab ju esmaspäevaga uus nädal. Minul olid aga magamata ööd veel kuklas kinni ning jäin rekordiliselt juba kell seitse eile õhtul magama, nii et tänaseks hommikuks võib öelda, et kõik magamata tunnid on järele tehtud ning et tänasega algas minu jaoks ametlikult uus nädal. Bring on the kohustuslikud töised asjad ning ärategemist vajavad koolitööd.
Nädalavahetuse lemmikosa oli see, kui käisime nüüdseks siis “vanemate kodus” Nõmmel maailma kõige paremat kodutoitu söömas ja kust ma suure osa oma raamatuid ära tõin. Raamatute kappiladumine ristib Viimsi korteri lõplikult uueks koduks, sest need on kolimisel enamasti kõige viimased asjad, mis ma ära toon (puhtalt sel põhjusel, et need ei ole kõige hädavajalikumad, sest öökapiraamat on ju niikuinii kogu aeg käekotis). Nii et nüüd saab mõnusatel vihmastel/lumistel sügis- ja talvepäevadel kodus rahulikult diivani peal end kössi tõmmata ning kõik maailma raamatud läbi lugeda. Ei tea, kas asi on minus või ühiskonnas või selles, et mind on sellises vaimus üles kasvatatud, aga minu jaoks ei teki kuskil kodutunnet enne kui raamatuid pole paigas. Ma kohanen kiiresti, aga see tunne, et nüüd olen koju jõudnud, on hoopis teine asi.

Graffi-couture

Vogue Paris, november 2009, fotograaf Mario Sorrenti, stilist Emmanuelle Alt. Võimatult super!

Veidi feimi kohalikule fotograafile

Lihtsalt lugejatele uudistamiseks:
On üks Eesti mees nimega Martin Lazarev, kes teeb fantastilisi pilte. Ma jumaldan tema Brasiilias tehtud fotosid, sest see, kuidas ta emotsioonid pildile suudab tuua, on lihtsalt võrratu. Kes viimase paari kuu jooksul on Populari sattunud, need teadku, et ka seal seinal olevad fotod on Martini käte- ja kaameratöö tulemus. Ja olgu siinkohal siis ka mainitud, et Popularist saab osta tema Brasiilia fotode postkaarte. Ehk pakk koosneb kümnest postkaardist ning maksab 149 krooni, aga tegemist on siiski igati väärt kraamiga. Siin siis paar näidet tema jumalikust andest ja ühtlasi ka facebooki fanpage’i link, kust saate siis rohkem näha, millega mees tegeleb.

Excitement

Õnnekombel olen suutnud tänase päeva kuidagi ruttu õhtusse lükata, sest ei suuda homset ära oodata. Küllap aitasid kaheksatunnine tööpäev ning tunnipikkune David Vseviovi eriliselt huvitav islamiteemaline loeng päeva kiirele möödumisele suures osas kaasa. Igatahes ootab homme mind ja Marekut ees asjade pakkimine, sest laupäeval, tõntõntõõ, drumroll, toimub kolimine! Nimelt mainisin Popularis oma sõbrale kuskil poolteist nädalat tagasi, et otsime korterit. Ja juhuslikult oli tal parasjagu just üks pakkuda. Seega olemegi käinud vaid üht korterit vaatamas ning selgus, et see on ideaalne. Ja kuna mul on kombeks pidevalt ühest linna otsast teise kolida, siis ei saakski uus elukoht olla mujal kui Viimsis (nii palju siis sellest, et kolime kesklinna). Mul on Meriväljal elamise aegadest jäänud kogu seal pool olev osa Tallinnast südamelähedaseks ning kui päris aus olla, siis teadsin, et ühel hetkel sinna kanti ka tagasi kolin. Kuigi Pirita tee ummikute järele ma küll erilist igatsust ei tunne.

Suur osa inimesi vihkab väga tõsiselt kolimist ja peavad seda kohutavalt tüütuks. Minu arvates on see eriti mõnus, sest esiteks toimub selle käigus tõeline suurpuhastus – esemed, mille äraviskamiseks vanas kodus piisavalt südant ei olnud, lendavad nüüd suure kaarega Ragn-Sellsi valdustesse. Teiseks tekib uues kohas kaste lahtiteipides täielik jõulukinkide avamise tunne – avastad kastide põhjast asju, mis mööda minnes eelmises kodus sinna visatud said, kuid mida nüüd on võimalik täiesti uutmoodi kuhugi paigutada. See toob kolimise juurde põnevuse. Siis on veel umbes sada miljonit põhjust kuni selleni, et lõppude lõpuks on tegemist ikkagi täiesti omaette elamisega ning et uues kodus oled iseenda peremees. Ja noh, ma olen harjunud kolima, sest ei või ju jumala eest üle paari aasta ühes kohas elada.
Lõpetuseks ka üks imekaunis inspiratsioonipilt.

I want Lanvin… not flowers (ehk t-särkidest)

Ei saa ma üle ega ümber nendest uutest Jeremy Scotti poolt Adidasele disainitud ketsidest. Teate küll, see sama disainer, kelle endanimelise brändi viimane kollektsioon oma Flintstonesi teemaga kõiki nii positiivselt kui ka negatiivselt erutas. Kuigi need ketsid on moehuvilistele mitte enam oh-so-yesterday, vaid juba hoopiski üleeilne päev, hakkasid nad mulle alles hiljaaegu meeldima. See on nagu mõne laulugagi, et alguses ei meeldi, siis hakkad vaikselt sulama ja lõpuks oled hull selle järele. Ju vist sarnasel põhjusel mõtlesid inglased/ameeriklased välja väljendi “Starting to grow on me“. Igatahes sain ma teada, et Jeremy on Adidasega koostööd teinud juba alates 2003. aastast, nii et peaksin vist tihemini oma silma lisaks kingadele ka ketsidel hoidma. Jeremy viimasest koostööst Adidasega valmis ka superlahe reklaam, mida näete siit.
Mida ma aga kõige enam tahan, on hea sloganiga t-särk. Mulle meeldib see idee, et annad näiteks puhta valge särgi peal oleva kirjaga mingi sõnumi edasi (änd mis EI oleks “Sexy summer chick” või “FBI: Female Body Inspector”). Mul endal on elu jooksul olnud vaid üks arvestatava sloganiga t-särk, sest paraku leiab suuremast osast Eesti poodidest just imelike kirjadega särke ning välismaal ei ole lihtsalt lahedatele peale sattunud. Aga kuna see üks on esiteks suhteliselt kulunud ja kõigile on ammu selge, mida selle sloganiga öelda tahan, siis oleks aeg mõni uus leida. Siin siis paar näidet 2009 aastal juba klassikaks saanud t-särkidest ning lihtsalt mõnest muust vinge ideega sloganist.

PS – Päris lahedaid t-särke leidsin ka selliselt aadressilt nagu threadless.com, aga see ei keskendunud mitte nii palju sloganitele, kui lihtsalt vingele disainile.