Put a ring on it

Moenädalate aeg aastast on täies hoos, aga pean tunnistama, et pärast NYC moenädala lõppu olen mina nende jälgimisega küllalt jänni jäänud, sest kogu aeg on vaja midagi teha, kuskil olla, midagi edendada, mistõttu on ajapuudus maksimaalne. Tagasi New Yorgi moenädalale vaadates hakkasin aga mina, kes ma hetkel ajaplaneerimise oskusega eriliselt ei hiilga, mõtlema, et mis pagana imeväel sellised disainerid nagu Max Azria, kellel KOLM suurt kollektsiooni (Hervé Léger, Max Azria ja BCBG Max Azria) iga poole aasta järel moenädalal publiku silme ette tuuakse, oma ajajaotusega hakkama saavad. Ilmselgelt on nende kollektsioonide taga suured meeskonnad, aga siiski – sul on aastas kuus suurt põhikollektsiooni, pluss väiksemad lisakollektsioonid nagu Resort või Pre-Fall, mõningatel disaineritel ka meeste-, laste- ja kiirmoebrändide collabod. Olgu sul meeskond või mitte, aga fakt on, et ise pead kõigi loomise juures olema, sest sinu nimi on ju kõigel küljes, isegi kui mõne lisakollektsiooni kujundab peamiselt keegi abidisainer. See on muidugi teada-tuntud fakt, et halastamatus moemaailmas disaineritel oma elu sisuliselt puudub, sest ka üritused, millel käiakse, on peamiselt tööga seotud. Tõsi, kui inimene oma tööd armastab, peaks ta olema kõigeks suuteline, aga hallata kogu seda koormat tundub minu jaoks pisut ulmeline. Sõna “töönarkomaan” on tegelikult ju halvamaiguline, aga mina ei pea seda tööhullude arvustamist õigeks, sest väljundid on inimestel ju kõigil erisugused – kõik ei taotlegi seda puhkamise aega ja ootused võivad inimestel olla kardinaalselt erinevad. Igatahes kummardan mina väga sügavalt selliste ees, kes suudavad nii järjekindlalt oma rida ajada, sest see on üks nendest omadustest, mida minu puhul laiskusepisik aeg-ajalt naksata tahab.

Siin see-eest minu hiljuti leid ASOS-est. Nii väga meeldib selle sõrmuse õrnalt kitš välimus.

That’s game and we ready for that

Ilma pikema sissejuhatuseta pean teile tutvustama oma tänase päeva VÄGA võrratut leidu ehk lehekülge, millele sattusin tänu lookbookile. Mustanahaline tüüp, kes alustas blogiga alles umbes kuu aega tagasi ning kes pildistab väga hea käega oma põnevat getoelu ning inimeste uskumatult ägedat stiilitaju. Link tema blogile on SIIN.

(all pictures via kjohnlasoul.wordpress.com)

God bless the fashion weeks

Iris

Praegune aeg aastast on minu jaoks nagu puhkus – põhimõtteliselt veedan suurema osa oma ajast NYC moenädala runwaysid vaadates ning nende arvustusi lugedes. Paljud mõtlevad kindlasti, et kuidas ma suudan, aga this is my candy, seda enam, et sügistrendide moeshowd on alati märksa põnevamad kui kevadtrendide omad, sest kihilisus teeb riietuse palju huvitavamaks kui kevadele iseloomulik rõivaste mahakiskumine. Seniste kollektsioonide põhjal võin öelda, et nahksed esemed ja karusnahk tunduvad olevat tulevase sesooni põhilised märksõnad (näiteks Altuzarra kollektsioon põhimõtteliselt vaid neist kahest koosneski ning juhiks tähelepanu sellele, et need kaks elementi on olulisel kohal ka meesterõivastel), värvitoonidest on hetkel enim silma jäänud elektrisinine, erinevad rohelise variatsioonid, pruun, kollane, pronks, lilla, roosa, punane ning muidugi aegumatud must ja hall. Kõik, mis sädeleb, on endiselt teemas ning kõige enam on mind seni mõjutanud Prabal Gurungi, Custo Barcelona, Ohne Titeli ja oma alatise lemmiku Christian Siriano kollektsioonid.
Igatahes on moenädalate sari suuremas osas õnneks veel ees, nii et vaatamisväärsust jätkub märtsini välja. Lisaks tuliuutele kollektsioonidele pakub alati põnevust ka front row-publiku riietus, seda enam, et Tommy Ton oma võimatult hea andega kõik väga ägedalt taaskord üles pildistab. Olen kuulnud, et moenädala aegu pidavat newyorkerite igapäevariietus tugeva moebuusti saama ja hoolimata sellest, kas inimene on Bryant Parki šõusid vaatama kutsutud või ei, riietub ta tavapärasest erilisemalt terve nädala vältel. Võib-olla on see alateadlik üle-newyorgiline austusavaldus moele? Selle kõigega seoses on lisaks noortele-vanadele moebisnessi-inimestele minu huviorbiiti sattunud ka üks ülejäänust tugevalt erinev tegelane. Nimelt Iris Apfeli nimeline proua, kes on lähenemas oma 90. eluaastale. See on naine, kelle võrratu stiili auks NYC kurikuulus Metropolitan Museum of Art mõni aasta tagasi lausa nii suure väljapaneku organiseeris, et see kogu moemaailma kihisema pani. Iris Apfel sai kuulsaks kui oma abikaasaga 1950. aastal tekstiilitöötlusfirma Old World Weavers-i lõi, mille klientideks said paljud tollased Tegijad, nende hulgas ka Greta Garbo, Estée Lauder ja Marjorie Merriweather Post. Sellest kujunes üks mainekamaid tekstiilifirmasid, mille kõrgkvaliteetsed handmade tooted küllalt kiiresti väga hinda läksid. Muuhulgas viis ta ka läbi palju sisekujunduslikke projekte Valges Majas, mis leidsid aset Trumani valitsemisajast Clintonini välja. Tänapäeval on aga Iris tuntud rohkem oma ääretult värvikireva riietumisstiili poolest, kuigi väidab ise, et ta ei ole mingi fashionista, vaid jääb alati bisnessnaiseks. Ta miksib kõrgmoodi täikalt ostetud kraamiga, ei kannata plätusid ning väidab, et Chaneli rõivad ei ole tema jaoks. Iris ei karda omavahel segada kõikvõimalikke erinevaid materjale ning mustreid, kuid kõige rohkem armastab ta hoopis aksessuaare, mis koos suurte ümmarguste prillidega tema kirjutamata signatuuriks ongi saanud. Öeldakse, et oma teksasõltuvusele on ta andnud aga põhjenduseks väite, et tema näol on tegemist vanima elava teenageriga.
Põhjus, miks ma Iris Apfelist üldse räägin, on see, et ka tema on hoolimata oma kõrgest vanusest alati NYC moenädala front row-publiku hulgas figureerinud ning ma olen teda jumaldanud viimased 2-3 aastat. Kuna aga tema stiil räägib pigem enda eest, siis teksti lõpetangi piltidega sellest. Lisaks veel paar tsitaati ja üks link videoga Iris Apfelist, mis kõigele muule lisaks sisaldab äärmiselt väärtuslikku pildimaterjali tema varasemast elust, mis tänapäeva avalikkusele üldiselt küllaltki tundmatu on.

“I think all young women should be exposed and not just given unlimited charge accounts and told, “This is how much you can spend, go out and buy an outfit”. Today, with places like H&M and all the discount stores, there’s really no reason not to be well dressed.”

“I never bought to collect, I bought to wear.”

“I’m a hopeless romantic. I buy things because I fall in love with them. I never buy anything just because it’s valuable. My husband used to say I look at a piece of fabric and listen to the threads. It tells me a story. It sings me a song. I have to get a physical reaction when I buy something. A coup de foudre – a bold of lightning. It’s fun to get knocked out that way!”

“You only have one trip – you might as well enjoy it!”

Go crazy

Camilla & Marc