Rojo Negro

Kas tõesti on juba käes see aeg aastast? Avastasin hetk tagasi, et erinevad netileheküljed ja blogid postitavad üksteise võidu pildimaterjali teemadel a la “10 ideed, mida jõuluks kinkida” ning ma ei tea, kas rõõmustada või mitte. Ma ei kuulu nende inimeste sekka, kellele ei meeldi teha kingitusi ja kohe kindlasti ei kuulu ma nende sekka, kes lihtsalt mingil põhjusel ei salli jõuluaega. Enamasti on inimestel see viimane siiski vist seotud rahakuluga, pluss viitsimatusega kingituste otsimise osas, sest ma ei usu, et keegi reaalselt ei salli paari vaba päeva või rahulikku püha nautimist pere seltsis. Igatahes on jõuluaeg imeline osa aastast, aga see ühendub mõtteis kohe külma ilmaga, mis on viimane, mille järele hetkel igatsus on. Põhjus selge – olin eile kutsutud Tiina Talumehe moeshowle, mis oma Hispaania teemaga mu üles küttis ning igatsuse Sevilla, flamenkotantsijate, imeliste oliiviistanduste ja eelkõige paitavalt sooja päikese järele igati aktuaalseks muutis. Aga jätan nüüd eestlasliku jonni külma ilma üle kõrvale ning räägin Talumehest. Volangide, drapeeringu, satside, pitside, lehvikute ja karismaatiliste naistega andis ta edasi tõelise Andaluusia temperamendi ning eluvaimu. Saal oli muidugi puupüsti täis, aga ma ei oleks ealeski arvanud, et sinna ligi 1000 inimest tuleb. See on Eesti mastaabis ikka väga suur näitaja. Nii et ärge unustage Eesti disainile tähelepanu pööramast ja tänu tihedale juurdekasvule disainerite osas võib üsna pea kümnest sõrmest väheks jääda, et lugeda üles maailmatasemel loominguga eestlasi.
Paar näidet (pildid aadressilt femme.ee):

Let your freak flag fly

Islamist läbi Josef Hoflehneri objektiivi

Mis puudutab arhitektuuri, looduse ja olmeelu ülespildistamist, siis mees nimega Josef Hoflehner oma läikiva kuldse käega on kindlasti üks selle ala parimaid. Minu arvutis on tema portfooliost salvestatud kuskil 100 pildifaili, aga siia postitan vaid pisikese osa, mille moodustavad fotod islamimaadest. Mind on alati tohutult huvitanud moslemite kultuur, eluolu ja tõekspidamised ning kasutan alati võimalust, et neid uurida. Tänu Egiptuses Hurghadas elavale õele olen kõigil neljal korral, mil sinna olen sattunud, ka väga palju turistidele enamasti siiski märkamatuks jääva kohaliku eluga kokku puutunud ja mida rohkem seda näen, seda enam sellest huvitun. Maailmal on enamasti tänu teatud sündmustele islamireligiooni ning seda kummardavate inimeste suhtes tugev eelarvamus, aga inimene pelgabki ju alati seda, mida ta ei tunne ja kui nii võtta, siis moslemite salapäraselt tagasihoidlik kardinatetagune elu ju eeldabki võõrrahvustelt seesugust käitumist. Tegelikkuses on aga radikaalsete ja meie mõistes normaalsete moslemite vahel üüratu erinevus ning keskmine araablane võib siiski olla maailma kõige siiram inimene. Kahjuks on aga nende tavapäraste moslemite elu laiale maailmale küllaltki kättesaamatu ja esile trügivad hoopis need, kes Allahi nimel kõigeks valmis. Kuna tänapäeva Euroopa ja Ameerika erinevad religioossete vaadete osas Araabia maadest tohutult, ei saa tõenäoliselt kultuuridevahelisest teineteisemõistmisest rääkida veel jumal teab kui kaua. Aga ka siinmail olid ju kunagi ajad, mil usk oli kõik, mille nimel elati ja see tähendas muu hulgas ka tohutuid verevalamisi (kindlasti ei püüa ma radikaalseid moslemeid keskaegse eurooplasega samastada ja väita, et nad meist nii tohutult ajast maas on). Igatahes jumaldan mina nende inimeste ehedat kultuuri ja lihtsust ning arvan, et samamoodi nagu neil on meilt palju õppida, on ka neil meile tohutult anda. Nende kultuuri süvenemine on paljuski kainestav ning annab muu hulgas ka märku, et elu ei vaja keerulisust, vaid it’s all that simple. Aga nii nagu meie neile, jäävad ka nemad meile mingil määral mõistetamatuks ja ainus, mida me teha saame, on pakkuda teineteisele vastuvõetavust.
Josef Hoflehner on islamikultuurile omase salapära, lihtsuse ja teatava vaikuse imeliselt jäädvustanud ning siin on valik tema Jeemenis ja Kairos tehtud fotodest.

Jeemen

Kairo

Marcus Ohlsson

Art of the Trench

Burberry ja the Sartorialist-i koostöös valminud social-networking lehekülg, mis on all about Burberry mantlid. See on Lookbooki ja tavaliste tänavablogide analoog, mis on ühendatud feissbuukiliku suhtlusvõrgustikuga. Lahe, eksole? Nüüd on mul vaja ainult see sügisel Helsingis proovitud Burberry mantel mingi valemiga kähku omaenda riidekappi saada, väike pilt klõpsida ning loota, et see ilusti esilehele Scott Schumani fotode kõrvale asetatakse. Kahjuks ei teeks mu rahakott antud hetkel Burberry mantli soetamise peale just maailma kõige laiemat naeratust, nii et praegu jääb vist siiski kogu lõbu ära. Ühel hetkel ma selle endale ikkagi hangin, sest kvaliteet korda ilu korda vastupidavus korda mugavus korda fakt, et see on siiski BURBERRY, on seda kõike rohkem kui kindlalt väärt. See konkreetne mantel, mida ma Soomes proovisin, ei tahtnud kohe üldse mu seljast ära tulla, sest ta istus nagu valatud. Väga tervislik ei ole vist sellele mõtlema jääda..