Sõna otseses mõttes “killer heels”

Karl Lagerfeld ja tema geniaalne looming.

Oh snap!

Street mentality

You can’t say you know hip hop when you don’t know where it comes from,” ütles mustanahaline noor poiss Brooklyn-Manhattan suunal sõitva metroorongi pingil istudes oma kaaslasele, kellega nad lootusetult tülli olid läinud.
New Yorki, kus tekkis ja arenes mõnikümmend aastat tagasi cultural movement nimega hip hop, kutsutakse rhythm cityks. Muusika on seal äärmiselt tundlik teema, seda eriti muidugi getodes. Seal võib vale artisti kummardamine tähendada kuuli saamist, sest see, mis meeldib ühele, võib teisele tunduda kultuurilõhestamisena. Ja siin ei ole pelgalt asi lihtsalt selles, et laulu viis ei meeldi, vaid need on need sõnad ja mõttesuund, mida räpiga edastada püütakse ning mis teinekord mõne arvates õigelt rajalt kõrvale juhivad.
Hip hop kuulub mustanahalistele. Tõenäoliselt kaitsevad nad seda nii tugevalt just oma mineviku ja sotsiaalse positsiooni tõttu. Selleks, et tumedanahalisi vähegi ühiskonnas arvestama hakataks, on läinud aastasadu, kusjuures alles viimastel aastakümnetel on sinna sulandumine arvestatavaid tulemusi andma hakanud. Valgete võimumaailmas elades on hip hop koos kogu oma kultuuriga miski, mis on täielikult nende oma, sest see on nende loodud, nende arendatud ning nende endi verega pitserdatud. See kultuur on revolutsiooniline, sest suur osa maailma erivärvi rahvaste uutest generatsioonidest elab ja hingab hip hopi samas rütmis mustanahalistega. See on esimene kord, kui maailm võtab vastu midagi, mida nemad pakuvad. Ja mis saaks neile nende ajalugu arvestades olla suuremaks auks? See on nii mõneski mõttes come-on-board märk.
New York jaguneb viieks suuremaks osaks (kohalikus keeles nimetatakse neid borough-deks) – esimesed kaks on tihedalt asustatud ilusa elu saar ja pilvelõhkujate paradiis Manhattan ning eraldiseisev ja Manhattanilt vaid laevaga ligipääsetav Staten Island. Suurema osa New Yorgist moodustavad nii pindalalt kui rahvaarvult aga kolm kurikuulsat getot: NYC kõige elanikerohkem linnaosa ja tõeline kultuuriväärtus Brooklyn; New Yorgi suurim borough ja keskklassi elurajoon Queens; ning hip hopi sünnipiirkond ja jänkimeeskonna kodukoht the Bronx.
Kuna meie USA reis oli pigem tööotsimisreis ja seda püüdsime leida Manhattanilt, siis getodes me väga ringi uitada ei saanud. Pluss “New York-virginitena ei julgenud me ilma põhjalikumate teadmisteta ohtlike ja vähemohtlike piirkondade kohta ise neid rajoone väga avastama minna ning seda mitte ainult oma nahavärvi tõttu, vaid ka seesuguseid piirkondi iseloomustava tõeliselt suure kuritegevusreitingu tõttu. Midagi neist kolmest me siiski aga nägime. Veidi rohkem saime uurida Manhattani saare getot Harlemit ja kuna agulite üleüldine ilme on New Yorgis sarnane, siis võib nende kõigi põhjal ühe jutu kokku voltida küll.
Getoelu vastab sellele, mida filmides näed ja võib kohati olla veel palju hullemgi. Elatakse tihedalt teineteise kõrval asuvates majades, kust viib tänavale käsipuudega trepp, millel noored päevad läbi istuvad, suitsetavad, muusikat naudivad ja naeravad. Elatakse ka suurtes kortermajades, mille tänavakorrused on jagunenud väikesteks poodideks. Paljud poed on pankrotistunud ning nende metalluksed släsh turvakardinad on täis gräffiteid, Run-DMC mälestustahvlit meenutavaid joonistusi ning arvamusavaldusi poliitika, politsei ja vaenlasteleeri kohta. Getod on New Yorgi kõige mustem (ja siin ma ei mõtle nahavärvi, vaid prügi) osa, kuigi kogu linn on tegelikult üsna räpane. Kui valgetel inimestel toimub elu peamiselt kuskil seinte vahel, siis getoelu leiab aset tänaval. Trepipealsed, poeesised, kivimüürid – kõikjal istuvad inimesed. Neile lisanduvad veel ringiuitajad (see on see bisness, mida mustanahalised ajavad), autodes tšillijad jms. Ja enamasti ollakse grupeerunult: lapsed vanemate, vanavanematega ning kõiksuguste onu- ja nõbulaadsete sugulastega (see on see perekultuur, mis neile nii tohutult oluline on), noored sõpradega ning mamad omavahel. Ja teisi üle trumbata ning poosetada üritatakse siis igal võimalikul viisil. Kui kellelgi on näiteks mingi tsikkel, siis sellega sõidetakse tänavatpidi edasi-tagasi vähemalt 30 korda. Peamiselt püütakse tähelepanu aga autode, riiete ja, mis kõige olulisem, ketsidega.

Kuna mustanahalised on väga elavad ja kirglikud inimesed ning kuna nende kõige suuremaks passioniks on usk, siis usulevitajaid, piiblitõlgendajaid ja muid taolisi arvamusavaldajaid leidub nii tänavanurkadel kui ka metroorongides. Ja nad teevad seda nii tohutu entusiasmiga, et mina näiteks ei tea, kas üldse olen võimeline nii elavalt ja palavalt midagi austama. Tänavanurga piiblitõlgendajal on käes the Book ning ta väljendab erinevate lõikude ja mõtete abil ikka seda ühte mõtet, et God is Great. Möödujad tulevad temaga kergesti kaasa – omavahel jagatakse tõekspidamisi, koos nutetakse, koos elatakse välja, koos usutakse. Ja just nimelt see usk oma usku ajendab neid sinna tänavale rääkima minema, mitte tingimata raha. See on nende elustiil. Kuigi rääkimine on siin tegelikult vale sõna, sest piiblitõlgendajad kasutavad kõnelemiseks mingisugust laulmise ja karjumise vahele jäävat kõnetooni.
See-eest need, kes metroos usku käivad levitamas, teevad seda tihtipeale raha pärast ning enamasti ühendatakse religioonijutt mingisuguste help-needed juttudega. Kellel on vaja raha kooliminekuks, kellel arstiabiks, kellel maailma parandamiseks. Metroosid kasutatakse raha küsimiseks just seepärast, et getos ei annaks omasuguste seas sulle keegi midagi, aga metroos liigub erinevaid inimesi (mustad, valged, kollased, rikkad, vaesed, turistid) ja lihtsalt tõenäosus raha saamiseks on palju suurem, sest ameeriklased on üldjuhul väga abivalmis inimesed.
Getodes on inimesed muidugi nahavärvide järgi paigutunud, st siis, et mustanahalised, latiinod, aasia päritolu inimesed ning valged elavad kõik eraldi n.ö kommuunides. Teineteist tihtilugu peljatakse ja rassidevaheline võitlus on nähtus, mis kohe kindlasti veel maailmast kuhugi pole kadunud. Ja isegi kui Manhattanil võid elada kõiksuguste rahvastega külg külje vastas, siis geto on kuidagi isiklikum piirkond, kus maadejagamine on igapäevane bisness.
Turistina getosse minnes tuleb kindlasti näida rahuliku inimesena, kes oleks seal just nagu varemgi korduvalt käinud ning kes ei erista kedagi nahavärvi järgi. Siinkohal tuleb kindlasti olla ettevaatlik n-wordi (ka eesti keeles) ja samuti sõna black kasutamisel. Kui sa küsid kohvikus (ja seda nüüd siis ka mujal Ameerikas, mitte ainult getodes) black kohvi, siis on see rassism. Tuleb öelda plain coffee. Ja mustanahalised on african americans, mitte n-tähega algava sõna esindajad. Omavahel küll, aga mitte teist nahavärvi inimese jaoks. Kindlasti ei ole soovitatav neile ka otse silma jõllitada või suu ammuli kellegi suurt nina vaatama jääda. Ning suureks komplimendiks neile on see, kui sa nende lapsi jumaldama lähed, kuigi selleks tuleb siiski valida ikka õige aeg ja koht. Kui sa ei ole just aastaid seesuguses piirkonnas elanud, siis peab igal sammul ettevaatlik olema, sest tihtilugu võib ootamatut käitumist esineda.
Getodes on palju tohutult sõbralikke piirkondi, aga on ka selliseid, kus püssilasuhelid on sama tihedad kui Saks Fifth Avenuel ummikus seisvate taksode tuututamised. Vägivald ja vaesus on sealse ühiskonna paratamatu osa ning kahjuks annavad paljud selles, mida nad ise nimetavad ikka sõnapaariga the game, oma elu. Kurb on see, et tihtipeale ei ole see nende noorte endi valik, aga tühi kõht ning peaaegu olematu varjualune panevad narkootikume müüma, mis on aga juba saatanale käe andmine. Everybody’s got to make a living. Getoelu on rough ning suurem osa Eestit sellist elu ka ette ei kujuta. See-eest suudavad nad hoida nii imelist ühtsust ja see on see hip hopi kultuur koos usuga jumalasse, mis neid hoolimata raskustest edasi viib. Ja kuigi hip hopi kui elustiili lahutamatud osad on relvad, dope ja vaesus, siis on ta ka tohutuid masse ühendav osa kultuurist, mille järgimine võib teinekord osutuda hoopis pääseteeks getoelu paratamatustest.

If a man tests my stye
I promise he won’t like my reply
Boom boom bye bye

The city where fashion is a religion

Lugesin New Yorgis olles Lonely Planeti city guide raamatust sellist lauset:
Contrary to the love-affair-with-fashion image stoked by New York-based films, TV shows and style magazines, it is possible to live an entire life in Manhattan without ever owning a pair of Jimmy Choos.
See oli see hetk, kui kogu minu unistus New Yorgi elust korraks kildudeks lendas, sest see oli nagu keegi oleks mulle klaasitäie vett näkku visanud ning öelnud “Ärka üles, Britta, sa ei saa siin kunagi seksjalinnalikku elu nautida.” Hiljem mööda kuulsaid ja vähemkuulsaid moetänavaid kõndides seda luksuslikku kaubavalikut koos sama kireva hinnakirjaga nähes otsustasin, et ei lase end siiski sellest lausest heidutada ja muud varianti ei ole kui et lihtsalt tuleb end nii kõrgele töötada, et New Yorki täiel rinnal nautida saaks. Muidugi ei kujuta ma praegu küll ette, et iga nädal Saks Fifth Avenuel oma krediitkaardi magnetriba igas võimalikus kaardimakse automaadis kulutaksin. Alustuseks tuleks üldse mind kuidagi krediitkaardi usku pöörata, sest kuna minu jaoks on see kuidagi võlgu elamine, siis ei oma ma isegi praegu ühtegi sellist kaarti ning eelistan pigem harilikku pangakaarti. Veel vähem kujutan ma ette end situatsioonis, kus kassapidaja ütleb, et selle krediitkaardiga ei saa maksta ja ma ütlen, et vaadaku, kas mu ülejäänud viis krediitkaarti töötavad. Kuna keskmisel newyorklasel (ma armastan seda sõna) on neid kaarte nii palju, et kõik rahakoti kaardiaugud täidetud saavad, siis kui ma vähegi tahan ennastki kunagi newyorklaseks pidada, tuleb ka minul tõenäoliselt seesugune elustiil kuidagiviisi omandada.
New Yorgis on tegelikult ruumi igasuguste budgetitega inimeste jaoks. Hirmkallid rajoonid shoppingumõnude nautimiseks on Fifth Avenue ja Madison Avenue, neile on lisandunud ka uusim ja hetkel kõige trendikam New Yorgi piirkond Meatpacking District. Mitmete kuulsate ameerikapõhiste moeloojate peakontoridki asuvad just Meatpacking Districtis, seal hulgas näiteks Diane Von Furstenbergi oma. Eksklusiivsemate shopingupiirkondade hulka jäävad ka SoHo ja Nolita. SoHo in particular on näiteks üks minu lemmikkohti New Yorgis. Ta on nii kodune, seal on nii huvitavad inimesed ning see on see koht, kus võid avastada mõne tõelise poepärli. Seal asuvad ka Mareku lemmikud Bape ja BBC Ice Cream, samuti tõeliselt vingeks leiuks osutunud Kidrobot, mille lelude suur fänn on näiteks mitte keegi muu kui mr. Kanye West isiklikult.
Nüüd kolme kuulsa avenüü juurde. Teineteisega paralleelselt ja otse Central Parki kõrval asub luksusliku elu trio, Fifth Avenue, Madison Avenue ja Park Avenue, mis kõik jooksevad Manhattani saare keskelt Midtowni juurest üles Harlemini välja. Fifth Avenue saab tegelikult alguse SoHo ja NoHo rajoonide piiride lähistelt ning kõige paremini märgistab tema algust kurikuulus New Yorgi versioon triumfikaarest ehk kohalikus keeles siis the Washington Square Arch. Viiendal avenüül asub ka maailmakuulus Empire State Building ja muidugi iga naise lemmikkaubamaja Saks Fifth Avenue. Eranditult kõik kolm avenüüd on tuntud hirmkallite elamis- ja büroopindade poolest, samuti on nad kõik varustatud blokkidepikkuste brändipoodidega, alates Valentinost ja lõpetades Fendidega. Seal ma siis käisin ning näitasin näpuga, et mida ma kõike endale tahaks. Poed jäävad pigem avenüüde keskmistesse ja lõunapoolsetesse osadesse, põhjapoolseim osa on pigem elupiirkond, kus aknalaudu kaunistavad vaasid, mille hinnasedelitel on numbri järel rohkem kui kolm nulli. Suuremal osal sealsetest kortermajadest on uksehoidjad igas meie koleda sõna järgi “paraadnas”. See on see kurikuulus Upper East Side, mis hõlmab siis suurt osa kolmest avenüüst. Kui Marekuga seal elupiirkonnas jalutamas käisime, elasin veidi oma Park Avenue unistust. Kujutasin ette hommikut suurte akende ja kõrgete lagedega korteris. Hommikul ärkad üles, tood lähedal asuvast Starbucksist hommikukohvid, nurgapealsest kondiitripoest värsked saiad, üle tee asuvast kioskist esimesed ajalehed ning lähed koju nautima. Üheksa ajal jalutad (New York on minu jaoks jalutamise, metroo ja taksode linn) mööda avenüüsid allapoole oma moestuudiosse tööle. Pärast tööd teed korraliku puhastustöö Oscar de la Renta poes jne. Ma arvan, et igas naises on natuke Park Avenued ning kõik ihkavad mingil määral sealset elustiili.

Kolme avenüü kõrval on veel märkimisväärne Seventh Avenue, also known as Fashion Avenue (ja Adam Clayton Powell Jr. Boulevard, aga see ei lähe hetkel teemaga kokku). Fashion Avenue on ta sel lihtsalt põhjusel, et läbib kuulsat Garment Districti rajooni (tõlkeks siis neile, kes ei tea – garment tähendab rõivast, riiet), mida kutsutakse siis New Yorgi moekeskuseks. Ma ei oska öelda, kas ta praegugi nii keskset rolli New Yorgi moepiirkondades mängib, sest tema kõrvale on kerkinud nii mitu olulist rajooni (nagu eelnevalt mainitud Meatpacking District), aga seal pidi siiski disainima ja toodetama 1/3 kogu USA nii eksporditavast kui ka kohapeal tarbitud rõivastest. Nii Oscar de la Renta kui ka Calvin Kleini peakontoridki pidavat seal asuma. Garment Districti jääb ka teada-tuntud Bryant Park, kus kaks korda aastas leiab aset maailma üks moe tippsündmusi – Mercedes-Benz Fashion Week. Muide, järjekordne moenädal on just paari päeva pärast algamas, ehk siis 10-17 september. Sellel moenädalal esitlevad oma kõige uuemaid kollektsiooni hetkel kõige mõjukamad disainerid ning ka uusimad ja kindlasti andekad disainilootused. See on must-attend üritus moemaailma juhtfiguuridele ja staaridele. Kui moeetendusi väisama ei kutsuta, saab kollektsioone, tänavapilti ning sündmust ennast jälgida näiteks aadressidelt nymag.com ja muidugi style.com. Ja no kindlasti kajastavad seda üritust lugematu hulk muid moeblogisid ning -saite. Tagasi Fashion Avenue juurde. Seal asub ka selline asi nagu Fashion Walk of Fame, et siis moeversioon Los Angelese kuulsast Walk of Fame’ist. Lisaks asub seitsmendal ka FIT ehk Fashion Institute of Technology ehk mainekas kunsti- ja disainiülikool. Teine ja uuem disainiülikool Parsons (paljudele kindlasti tuttav Project Runwayst) asub Fifth Avenuel.

Budget-friendly šoppamispiirkonnad on Lower East Side, East Village ja Midtown. Ja hoopis Upper West Side’ilt leidsin ühe fantastilise riiete- ja aksessuaarideturu. Sealsed turud ei sarnane muidugi meie omadele, vaid on väga korralikud kauplemiskohad, kus võib reaalselt lolliks minna. Oleks mul rohkem aega olnud, oleksin vist tõenäoliselt seal kolm päeva järjest ilma söömata kõike kokku ostnud, sest see, mida seal silmadega sööd, toidab rohkem kui ükski XXL burgerieine. Jällegi, kes New Yorki lähevad, siis turg on Columbus Avenuel, W 76 St. ja W 77 St. vahel. Go crazy.
Selge on see, et New York ilutseb moepealinnade esiviisikus põhjusega.

Miles from home, hours from sleep..

..aga õnnelikult New Yorki jõudnud. Kell oli poole kuue paiku varahommikul kui me oma suurte kohvritega maa-alusest bussijaamast mööda treppe välja üritasime ukerdada. Ainsalt studenttouri kaudu New Yorgis olevalt eestlaselt olime eelnevalt saanud infot paari hea hosteli kohta, kus ööbida. Nüüd olime jõudnud New Yorki ja alustasime hosteli otsimist. Kuna olin aga unustanud üles kirjutada hosteli aadressi (obviously), siis pidime minu mälu järgi talitama. See vedas meid muidugi aga alt ja kuidagi jõudsime oma raskete kohvritega Times Square’i lähedusse. Otsustasime minna lähimasse Starbucksi ja korra lihtsalt hinge tõmmata ning internetile ligi pääseda. Starbucksid on New Yorgis sõna otseses mõttes iga nurga peal, nii et selle leidmine erilisi raskusi ei valmistanud. Seal aga selgus, et tasuta wireless’i muidugi ei ole, sest ega see Eesti ei ole, kus kõikjal tasuta võrgud leiduvad. Helistasin siis Eestisse oma õele, et ta meie eest internetist kahe hosteli aadressid järele vaataks. Kui need teada saime, jäime oma varahommikuseid lattesid jooma.
Kella kuuene New York on võrratu. See on kiiresti tegutsevate tööinimeste linn, kus ametlikuks taustaheliks on taksode tuututamine ja mobiiltelefonide helin. Kogu linn oli kiirustavaid inimesi täis, ajalehepoisid toimetasid esimesi New York Timesi pakke kioskite ette ning Starbucksi hommikukohvi ja -croissanti kõrvalt visati oma laptopis kiire pilk viimastele uudistele. Stiilsete ja juukseotsteni viimistletud inimeste kõrval tuli mul küll halb tunne peale, sest ma olin just 34 tundi bussis veetnud ning tahtsin oma lounge pantsidest võimalikult kiirelt vabaneda. Aga ma jumaldasin seda hetke ja kohv ei ole kunagi nii hästi maitsenud kui sel hetkel selles veel õrnalt jahedas New Yorgi hommikus.
Kui me hiljem läbi saja takistuse lõpuks hostelini olime jõudnud, siis avastasime muidugi, et mu mälu oli meid kohe NII palju alt vedanud, et me olime mitmekümne blokiga alguses puusse pannud.
Hostel ise oli fantastiline. Pidime küll suurema osa ajast Marekuga erinevates tubades ööbima, sest seal olid meeste ja naiste dormid eraldi ning ainsad kaks segatuba olid suurema osa ajast välja müüdud. Sealne hind on aga asukohta arvestades ikka tohutult odav, sest ta asub Columbus Circle’i nimelise väljaku juures, mis on kõikidest põhilistest kohtadest vaid kõndimistee kaugusel. Ka Times Square’ini läksime edaspidi jalgsi. Roheline Central Park ning luksuslikku elu peegeldav Upper East Side on täpselt Columbus Circle’i kõrval ning mõningate metroopeatuste kaugusel on ka tuntud getopiirkond Harlem. Hostelis oli väga korralik köök, kus ise toitu said teha, tasuta wifi, telekaruum jmt, nii et kui keegi tahab odavalt New Yorgis ööbida, siis Columbus Circle Hostel, W 60th St.

Veel sel samal päeval otsustasime minna Times Square’i uudistama. Ei osanud ma sel hetkel kohe kindlasti arvata, et see koht jätab mulle alatiseks või vähemalt pikaks ajaks tõelise ebamugavustunde sisse. Kui olime veidi aega seal klõpsutanud ning reklaamide valgusest peaaegu pimedaks jäänud, otsustasid alustuseks mu ainsad plätud alla anda ning ühel neist tuli tald ära. Seisin seal tükk aega suu ammuli ja ei osanud midagi ette võta, sest ma olin solvunud, et mu jalanõud mind kohe esimesel New Yorgi päeval niiviisi alt vedasid. Siis välgatasid aga Marekul peas kohe erinevad ideed ja ta läks Times Square’i Police Departmenti ning küsis, kas neil neid jublakaid on, millega terroristidel käed kinni seotakse, mille peale politseinikud kohe suured silmad tegid. Seda aga ei olnud ja liimi ka ei olnud. Isegi kingapoes ei olnud liimi. Kingapoe kõrval laadisid aga ühed venelased mingeid kaste autosse ja Marek nägi, et neil on teipi. Nii siis saigi minu plätu kinni teibitud ja siin on siis ka pilt kõige kohutavamast jalanõust, mis kunagi minu jalga on puudutanud.
See suur asi, millega Times Square meid šokeerida suutis, polnud aga üldse jalanõudega seotud. Istusime siis rõõmsalt selle väljaku ääres olevas McDonaldsis ja vaatasime mööduvaid turiste ning lõppematuid reklaame (Times Square on muideks kõige kirevam koht, mida eales näinud olen, eriti öösel). Kuna vihma sadas, siis istusime seal kuskil tund aega. Kui ühel hetkel otsustasime sealt ära minna, siis avastasin, et mu käekott, mis tooli leeni küljes rippus, oli kadunud. No ja ega seal mingit erilist muud varianti ei olnudki, kui et käekott koos kogu meie raha (mida sel hetkel õnneks palju ei olnud, sellepärast oligi see kõik ühes kohas), minu passi, telefoni ja muu isiklikuga oli varastatud. Irooniline on aga see, et me istusime sellises kohas, kus meie juurde jäi ainult üks laud, mis aga oli enamuse ajast suletud, sest keegi oli seal joogi ümber ajanud ning koristaja käis seda koristamas. Võite ette kujutada, kui palju rahvast on Times Square’il asuvas mäkis ja ometi varastati käekott ära sealt, kus kogu tunni vältel oli lisaks meile viibinud umbes neli inimest. Kohale kutsuti politsei (kellele hiljem liitus veel kaks), kes oli aga vist algaja, sest ta ei teadnud täpselt, et milliseid kohti ta millisel oma paberitest täitma peab. Ajasin tükk aega politseiga asju nii seal kui ka nende office‘is ja no selge oli see, et oma asju ma tõenäoliselt enam kunagi ei näe. Sealsele politseinikule on ka seesugused olukorrad tõenäoliselt igapäevane nähtus, sest New Yorgis on üks kahest kõige suuremast varaste turistilõksust just nimelt Times Square (teine on Penn Station). Kõigest muust oli mul ükskõik, aga pass… Kujutage ette olukorda, et olete New Yorgis. Raha on läinud. Tööd ei ole. Passi ei ole. Jumal tänatud, et laptopi hostelisse kohvrisse (muidugi lukuga kohvrisse) olin jätnud.
Järgmisel päeval juhtus järgmine asi ning jälle Times Square’il. Otsisime parasjagu tööd, kuni jõudsime Times Square’ile. Mul oli vaja tualetti minna ja kasutasin selleks ära sellel väljakul asuvat teist McDonaldsit. Kui WC-st olin välja tulnud, siis avastasin, et Mareku telefon, mis oli minu käes olnud, oli sinna ununenud. Jooksin kähku tagasi ja just sel hetkel tuli sealt välja üks mustanahaline tüdruk, kes just pärast mind oli sinna läinud. Küsisin talt, et kas ta on mõnda telefoni seal näinud. Ta vastas muretult, et ei ole. WC-s aga telefoni seal, kuhu ta pannud olin, ei olnud, nii et asi oli selge. Tüdruk oli aga kähku vehkat teinud ja sinna see telefon ka läks. Kui hiljem oma USA telefonilt, mille Miamis juba olime ostnud, Mareku telefonile helistasime, lülitati see kutsumise ajal välja. Kusjuures telefon oli veel tegelikult Mareku sõbra oma. Me vist tõepoolest ei meeldinud Times Square’ile.
Et kuidas ma hiljem Eestisse ilma passita tagasi sain? Politseist öeldi mulle, et pean pöörduma selle küsimusega Eesti saatkonda (tegelikult on see seal konsulaat). Läksingi siis ülejärgmisel päeval konsulaati, kus sõbralik Eesti peakonsul Ameerikas mulle selgitas, millised on variandid. Põhimõtteliselt väljastatakse inimesele selline asi nagu tagasipöördumistunnistus, mille abil pääsed tagasi kodumaale. Kui ma aga oleksin jäänud Ameerikasse veel vähemalt kuuks ajaks, siis oleks mulle selle ajaga juba Eestist uus pass saadetud. Kuna sel hetkel me veel ei teadnud, mis meist täpselt saab, sest meil oli veel kuus päeva aega töö leidmiseks, jäid mõlemad variandid lahtiseks ja ma pidin mitme päeva pärast tagasi konsulaati minema ning talle siis ütlema, et kas on vaja väljastada see tunnistus või annan passitaotluse sisse. Etteruttavalt ja päevadest ülehüppavalt võin siis öelda, et nende kuue päeva jooksul me tööd ei leidnud, nii et selle tagasipöördumistunnistuse abil jõudsin juba nädala pärast tagasi Eestisse. Ameerikast väljumisel sellega mingit probleemi ei olnud, sest kui JFK lennujaama check-in’i töötaja seda tunnistust nägi, siis sai ta juba ise aru, et mu pass on varastatud/kaotatud (ju siis ka neil on üsna igapäevane minusuguste turistidega tegelemine). Ta tundis mulle kaasa, oli tohutult sõbralik ja jagas mulle erinevaid näpunäiteid edaspidi toimimiseks. Ka Londonis ei olnud mingit muret lennukile pääsemisega. Küll tehti aga suured silmad Helsingi arrivalsite passikontrollipunktis ning piirivalvur uuris ja puuris tükk aega seda dokumenti ning küsis isegi oma kõrval putkas olijalt, et mis selle virolaisega teha tuleks.
Kui juba sinna maale oma jutuga jõudsin, siis pean kindlasti ka ära mainima, et meie kohvrid ei saabunud sama lennuga Helsingisse ning kätte saime need alles järgmisel päeval Eestis, sest Londonis ei jõutud neid lennule peale laadida. Mu koduvõtmed olid aga kohvris, ühtegi Euroopas töötavat telefoni meil ei olnud ja läpakal oli aku kohe tühjaks saamas. Õnneks olin aga JFK lennujaamas ühte kunagistest parimates sõbrannadest kohanud (milline on tõenäosus?), kes JUHUSLIKULT täpselt samade lendudega Helsingisse tuli, nii et sain tema telefonilt kodustele helistada. Ema aga oli maal ning õde oli kuskil ära. Kuna läksime oma sõbrannast erineva laevaga Eestisse (puhtalt sel põhjusel, et Marek ei ole nõus Linda Line’iga sõitma, kuna sellel on kogu aeg mingid tehnilised rikked. Mina olen lennufoob, Marek on laevafoob), siis oli meil Tallinnasse jõudes tükk tegemist, et ühtegi taksot saada. Kell oli 12 või 1 öösel, meie laev oli sellel päeval viimane, mis sisse tuli ja kuskilt taksot saada oli raske. Dollarid olid meil selleks ajaks otsas, samasugune seis oli ka eurodega. Õnneks oli Marekul veel veidi kroone alles. Kõndisime sadamast veidi eemale (uskumatu kui KÜLM oli Eestis 2. juuli õhtul), kus nägime seismas ühte Reval taksot. Kuna see oli juba hõivatud, palusime selle juhil meile teine tellida. Selle peale läks juht kohe püha viha täis (nagu eestlased ikka, teate küll, olematutel põhjustel), aga tellitud ta selle sai. Kui me lõpuks Mareku juures maandusime, jäime sekundiga magama ja hommikul silmi lahti tehes ei uskunud, et tõepoolest Eestis oleme. Ja see ei olnud tingimata hea tunne.
Miks me siis ka New Yorgis tööd ei leidnud, te küsite. Tegelikult isegi leidsime. Ma käisin ka ühel tööintervjuul ning põhimõtteliselt oleksime mõlemad ametliku töö saanud, aga selle algusaeg oleks olnud umbes nädal aega hiljem meie tähtajast, mis viisa sponsorfirma meile oli andnud. 2. juuli oli siis ametlik kuupäev, mil pidime olema kas uue tööandjaga või Ameerikast väljas. Kui oleksime edasi sinna jäänud, siis esimesel vahele jäämisel oleksime saanud eluaegse Ameerika keelu. Ja sellega ei maksa riskida. Paljud on küsinud, et miks me siis nii kaua kasvõi kuhugi McDonaldsisse või Starbucksi tööle ei läinud. Uskumatult oli nendesse aga kõige keerulisem tööd saada, sest sinna pidi täitma applicationeid, mida vaadatakse aga üle alles mitme kuu pärast, mida täidetakse tohututes hulkades ning millest pooled visatakse hoopiski prügikasti. Oma Social Security Numberi, millest rääkisin eelmises blogis, saime täpselt kaks päeva enne Ameerikast lahkumist kätte, nii et paljuski rikkus ka selle venimine töö leidmise ära. Samuti rikkus asja ära see, et olime seal n.ö hooajaliselt, mis paljudele tööandjatele ei sobinud. J-1 viisatüübiga on veel see lugu, et näiteks lapsehoidjana töötada ei tohi, nii et ka see võimalus jäi ära. Ühel õhtul ma küll hoidsin tasu eest ühtede eestlaste lapsi, aga seda ei tohtinud ma ametlikult kohe kindlasti teha. Käisime abi otsimas ka New Yorgi Eesti Majas. Kuna samal ajal oli aga Saksamaal väliseestlaste kokkutuleku üritus ning Eestis toimusid tantsu- ja laulupeod, olid paljud Ameerikas elavad eestlased puhkama sõitnud, nii et ka sealt me abi ei saanud. Ja muidugi on süüdi ka USA majanduslik olukord, sest seal andis masu endast absoluutselt igal sammul märku.
Hoolimata sellest, et meie reis selliseks kujunes, oli see minu jaoks siiski üks parimaid ja põnevamaid reise. Saime sealt tõsise elukooli ja kuigi New York mind esimesel päeval just kõige soojemate tervitustega vastu ei võtnud, siis olen endiselt kindel oma ammuses soovis sinna elama ja õppima minna.
Nüüd ma kiirustasin New Yorgis veedetud ajast küll üle, aga ega selle sissekandega minu usa-teemaline blogi veel ei piirdu. New Yorgist on lihtsalt nii palju rääkida, et selleks on vaja eraldi sissekandeid.