Embrace the sweatpants + Burberry

Eile oli sõbranna imetore sünnipäev, mistõttu kavatsen suurema osa tänasest oma svetpääntsides veeta. Kauaks mulle seda rõõmu muidugi ei jätku, sest töö ootab. Tõotab küll väga tore tööpäev tulla, aga mida rohkem mulle meenub, et mul pole umbes sada aastat ühtegi n.ö kodupäeva olnud, seda raskem on teki alt välja saada.
Sweatpantsidest rääkides – ka need ilmuvad nüüd tänavamoodi, kuigi veidi teistsugusel ning moodsamal kujul kui ametlikud kodupüksid. Meestele see uudis küll tõenäoliselt eriliselt rõõmu ei valmista, sest suurem osa neist hea meelega joont naise ja sweatpantside vahele ei ühendaks, aga tähelepanelikud moejälgijad ja -järgijad on kindlasti tähele pannud, et tänapäeva mood ei arene enamasti üldse meeste ideaalide põhjal ning läheb tihtipeale sellest hoopis kaarega mööda. Point on aga taaskord selles, KUIDAS asja välja kanda. Näiteks käib pool Ameerikat sweatpantsid jalas, britneylik krunn peas ja UGG’id varba otsas ringi ning paiskab sellise stiiliga laiemasse ühiskonda paratamatu eelarvamuse sweatpantside suhtes. Vahe ongi selles, kas minna välja mugavuse peale või ühendada mugavad riided stiili ja moega. Seriaalis Seinfeld oli kunagi selline tsitaat: “You know the message you’re sending out to the world with these sweatpants? You’re telling the world: I give up. I can’t compete in normal society. I’m miserable, so I might as well be comfortable.” 

Tänane pildimaterjal on aga eelneva teemaga üldse mitte seotud, kuid kuna tahtsin sellest juba mitu päeva tagasi kirjutada, siis teen selle täna ikkagi ära. Ja ma olen ka päris kindel, et kõik inimesed fashion weekide šõusid üksipulgi läbi vaadata ei viitsi (või selleks aega ei leia).
Burberry Prorsum spring 2010 RTW Londoni moenädalalt. Ja see tähendab mantleid, mida iseloomustab kvaliteet kahekordse underlininguga. Alati, kui keegi kasutab sõna trench coat, siis esimese asjana tuleb mulle meelde Burberry. Mulle meeldib konkreetsus, kvaliteet, naiselikkus ja eklektilisus, mida peadisainer Cristopher Bailey oma loominguga ideaalselt edasi annab. Ka kriitikutelt on Burberry viimane kollektsioon väga sooja vastuvõtu saanud. Enjoy:

A woman’s right to shoes

Pildistasin täna üles oma viimase aja kaks kõige paremat kingaostu. Ma jumaldan kingi rohkem kui mõnda teist riietuseset, nii et seda kurvastavam on näha, kuidas kõik kingapaarid minu jalas üksteise järel otsad annavad – seda nimelt kahtlaselt kuumaastikku meenutavate linnatänavate tõttu. Kingsepad vangutavad enamasti ikka mu katkiste kingade peale pead ning ühel juhul kümnest saab neid parandada. Muidugi on teine variant kingad ise niimoodi ära tuunida, et katkiseid kohti näha ei jääks, aga see on üks nendest asjadest, mille idee mul on olemas, aga teostuseni kuidagi ei jõua. Nii et kahjuks peavad meie kliimat ja tänavate kvaliteeti arvestades kingad enamasti vastu ainult kuskil aasta.
Esimene paar on siis ühtlasi ka kõige viimane poeost. Kuskil septembri algul vaatasid nad mulle oma läikivate neetidega Zara riiulist vastu ning lihtsalt pidid minu omaks saama (mu ärahõõrutud varbad arvavad vist teisiti). Teine, sinine kingapaar on pärit samuti Zarast ning need on ostetud millalgi juulis. Huvitaval kombel saab vahel ka Zarast tõeliselt kvaliteetseid asju. Näiteks on mul üks mantel, mis on juba mitu aastat vastu pidanud ja näeb siiani välja nagu uus. Ka mõlemad kingad on üsna tugevast materjalist, nii et saab näha, kaua nad vastu peavad. Igatahes siin nad veel üsna värskel kujul on:

The September Issue

Ootan siin kannatlikult Coldrexi juues (haigus on otsustanud mind iga kahe nädala järel külastada), et sellise programmi peal nagu Vuze ilmuks lõpuks ometi kiri complete. Nimelt leidsin täna lõpuks filmi The September Issue torrentfaili ja panin ta usinalt kohe arvutisse laadima, sest mul on kahtlane tunne, et tegemist on maailma kõige parema dokumentaaliga ning pole kübetki kahtlust, et see on must-see film igale enesest lugupidavale moehullule. Ameerikas tuli see film kinodesse millalgi septembrikuu jooksul, aga peab vist arvestama, et Eestis sellist filmi mujal kui võib-olla PÖFFi moefilmide seerias näha ei saa. No ja mis saaks olla veel põnevam kui näha, kuidas moeaasta kõige olulisema ajakirjanumbri kokkupanek siis reaalselt ka käib? Või noh, okei – kõik filmid, mis näitavad moemaailma telgitaguseid, on täpselt sama huvitavad või põnevamad veelgi. Eelmisel aastal käisin Disainiöö raames välikinos (istud autos, vaatad õues olevat suurt ekraani ja heli kuuled siis, kui keerad autoraadio teatavale sagedusele – vinge, eksole?) vaatamas dokumentaali Marc Jacobsist ja no see oli kohe kindlasti üks parimaid moedokumentaale üldse, sest lisaks sellele, et see nii hästi ning huvitavalt tehtud oli, on ju Marc tohutult kirev persoon, nii et tema isiksust on eriliselt lahe jälgida. Eelmise aasta PÖFFi ja Montoni moefilmide seerias nägin ära dokumentaalid Valentinost ja ka Hollandi disainiduost Viktor & Rolfist. No ja jooksvalt olen ka muid seesuguseid filme näinud, aga peab ütlema, et siiani on siiski Marc Jacobsi oma mind enim mõjutanud. Teeks vaid keegi ka Balenciagast ja Balmainist sellised dokumentaalid!
Seni kuni mu Vuze veel aeglane on (vahepeal näitab, et on veel tund laadida, siis kolm tundi, siis ilmub lõpmatuse märk, siis 19 min jne – it’s a fun game), lähen jälle tagasi oma lemmikteema juurde – kingad, kingad, kingad. Seekord vaimustasid mind siis Roksanda Ilincic’i kingad praegu kestvalt Londoni moenädalalt. Need meenutavad mulle tohutult ühtesid sulgedega kingi Bebe’lt, mida Ameerikas olles korduvalt nägin, millesse täielikult ära armusin ning mis ühel hetkel mitmekümne protsendi võrra alla olid hinnatud, aga sel hetkel minu numbrit enam ei leidunud. Igatahes on suled nii vinged elemendid kõiksuguste rõivaesemete ja aksessuaaride juures, et peaks vist ise ka end taaskord abakhanilaadsetesse poodidesse vedama ning hulgiostuga hakkama saama.

Ja veel lisaks paar “sulelist” ideed, Chado Ralph Rucci ja (veel üks) Roksanda Ilincic

Rapuntsel teeb comebacki

Ehk no outfit is complete without confidence a braid. Ma lihtsalt jumaldan seda Alexander Wangi viimaselt moenädala šõult hoo sisse saanud punupatside moodi. See on selline igaüks-saab-teha tüüpi aksessuaar, millega ka kõige lihtsama outfiti n.ö lõpetada saab (no eesti keeles ei ole sõnale “complete” normaalset vastet). Või okei, igaüks ei saa, sest selleks on ju ühtlasi ka pikka juuksepahmakat vaja. Esimene allolevatest piltidest ongi Wangi backstage’ist ja muideks, tegemist on ühega mu lemmikmodellidest, nimeks on tal siis Anna Selezneva.

Sõna otseses mõttes “killer heels”

Karl Lagerfeld ja tema geniaalne looming.