I got 99 problems, but my kicks ain’t one

Võib öelda, et armastus esimesest silmapilgust. Tuleb Nike’ile aitäh öelda, et selliseid asju toodavad.

There’s blood on your hands, Michelangelo

PÖFF’i Montoni moefilmi “Rage” arvustus

Designers all think they’re doing something new, but nothing’s new in this game. If you think you’re in.. you’re already out.”
Esimene mõte, mis mul pärast filmi vaatamist peast läbi jooksis, oli see, et isver kui lihtsalt on võimalik midagi niivõrd intrigeerivat filmirullile panna. Ometi andis kerge teostus mulle nii keerulisi mõtteid, et nende ühendamiseks ning kirjapanemiseks pidin selle filmi uuesti üle vaatama. Süžee keerles moebrändi kulissidetaguse maailma ümber, hõlmates inimesi, kes ühe brändi nime heaolu taga seisavad, alates omaniku turvamehest disainerini välja, ning nende inimeste mõtteid. Michelangelo nimega poiss oli internetiblogija, kes siis oma telefoniga inimeste emotsioone ja mõtteid salvestas ning selle kõik ka internetilehele üles laadis. Kõige magusama materjali kardinatetagusest moemaailmast sai ta aga siis, kui kolmel brändi järjestikusel moeshowl modellide mõrvad toimusid – kes keda kahtlustas, kes mida fashion industry‘st arvama hakkas, millised emotsioonid seoses kadunutega tekkisid. Kogu film koosnes vaid monoloogidest. Üleüldiselt võib öelda, et linateos põhines inimeste näoilmetel ning üks paljudest mõtetest, mille mina filmist kinni püüdsin, oli see, et emotsioon on see, mis teeb filmi kvaliteetseks, mitte action. See tähendab ka näitlejate üliprofessionaalset oskust emotsioon tõetruult ekraanile tuua, sest kui film koosneb vaid ühevärvilisest taustast ning vööst peani kaadris olevat näitlejat, siis ei piisa vaid kuulsast nimest, huvitavast riietusest või kaadrist endast, et vaatajat ekraani ette naelutada. Ja jumal tänatud, kõik said ideaalselt ning oodatust isegi paremini oma näitlemistööga hakkama. Kui kaader koosneb nii vähestest elementidest, siis on ka iga rõivadetail ääretult olulisel kohal – kuna inimesel on palju aega kaadris olevat tegelast jälgida, kondab silm ka tavaliselt täiesti märkamata jäävatele detailidele. Mulle see muidugi istub, sest see tähendab, et tegelaskujude riietamisega on eriliselt palju vaeva nähtud, mida võis ka selles filmis näha. Lisaks emotsioonidele, riietusele ja juhtumiste käigule oli põnev jälgida ka erinevaid täiesti süžeeväliseid mõtteid, mis filmi sisse olid paigutatud. See tähendab siis otseselt tegelaskujude jutus leiduvaid lauseid, mis minu jaoks kohe tagamõttega tsitaatideks muutusid. Bondi filmidest tuntud näitlejanna Judi Denchi poolt kehastatud moekriitik, kellest kujunes minu totaalne lemmiktegelane, rääkis ainult lausetes, mis väärisid kõik üles kirjutamist. Kui ma juba lemmiktegelaste juurde peatuma jäin, siis disainer, keda mängis näitleja Simon Abkarian, oli lisaks gallianolikule välimusele täpselt piisavalt liiga temperamentne ehk selline nagu õige disainer olema peab. Mulle kuidagi ei mahu pähe, et disainer ehk inimene, kelle loovus lendab enamasti kõrgemal kui harilik Boeing, saaks olla vaga ja täielikus tasakaalus inimene. Disainer peabki olema totaalselt kreisi ning kõiges tsipa too much. Nii et selles filmis oli nii palju enamat kui highly anticipated Jude Law oma parukatega. Muide, Lily Cole, teada-tuntud modell, kes end vaikselt filmimaailma kitsa ukse vahelt sisse püüab pressida, oli minu silmis üllatavalt hea, kuid kuidagi jube häiriv näitleja. Aga igatahes suur aplaus neile kõigile, sest ma kujutan ette (või no tegelt ei kujuta), KUI raske võib olla niimoodi minimaalsete abivahenditega enda tegelaskuju usutavaks teha. Kuigi olen kuulnud ka väga vastakaid arvamusi selle filmi kohta, olen mina siiski seisukohal, et tegemist oli täieliku kunstiteosega ning see läheb kindlasti kirja ühena selle aasta PÖFFi parimatest filmidest. Ja kui ma juba tsitaadiga alustasin, siis lõpetan samamoodi. Moekriitiku tegelaskuju arvamus moe kohta:
If anything, it’s like pornography towards millions are addicted. Hopelessly addicted. Take a look at a woman’s eyes when she’s shopping – it’s a crazed lust of a desperate junkie who can’t afford the real things, who’ll settle for any rubbish they sell on the street. It’s much worse than heroin.”

Escape from the city

Pidin taaskord tõdema, et ei ole midagi mõnusamat kui vahelduseks üks rahulik ja arvutivaba nädalavahetus maal. Olin juba mitu nädalat seda salakavalat plaani pidanud, et lähen ometi linnast hetkeks eemale, aga pidevalt tuli midagi vahele kas siis tööalaselt, koolist või hoopis kellegi tähtsa inimese sünnipäev. Lõpuks tundus juba, et miski pole vajalikum kui värske õhk ja eemalolek. Neid n.ö põgenemiskohti on mul kaks – üks asub Vormsil, kuhu satun vaid suvel, ning teine veidi üle poolesaja kilomeetri kaugusel Tallinnast mere ääres, kus ma siis ka seekord käisin. Mõned aastad tagasi elasin ma seal, kokku kuskil kaks aastat, kuid praeguseks on see jäänud vaid nädalavahetuse koduks. Viimasel ajal satun sinna küll harvemini, aga iga kord taasavastan selle kodu võlud ning luban endale, et varsti lähen jälle. Seekord pean vähemalt lubadusest kinni, sest jõulud veedame perega jällegi seal. Üleüldiselt on see koht kõige imelisem kahel konkreetsel aastaajal: talvel ja suvel. Talvel on mõnus paksu lumetormi eest tuppa kamina ette varju pugeda, tass glöggi kätte võtta ja raamatut lugeda. Kuna meri on otse maja ees, siis puhuvad seal eriti tugevad põhjatuuled ja seega on seal ka alati maailma kõige rohkem lund. Seda mõnusam on vaadata suurte akende taga laiuvat kohevat lund ja elada põhimõtteliselt täiuslikus talveparadiisis. Suvi ei jää aga talvele karvavõrdki alla, sest ema raske töö ja vaev taimede istutamisel on vilja kandnud ning kümne aastaga on kogu sealne floora imeilusaks kasvanud, nii et suviti on kogu maja ümbrus õides. Kuna naabreid meil praktiliselt ei ole, saab seal täielikku suvevabadust nautida – ujuda, joosta, päevitada, what so ever. Õhtuti see-eest aga grillime ja kuulame metsa rahustavat kohinat.

The man with the rainbow suit

PÖFFi Montoni moefilmi “Vincent – elu värvides” arvustus

“When you first see him you think he’s dressed up for Halloween,” on kõige tabavam kirjeldus, mis antud filmis Vincenti kohta kõlas. Dokumentaali peategelane Vincent P. Falk, keda hellitavalt Chicago moekeisriks hüütakse, on ligi kuuekümne aastane ameeriklane, kelle elu saadab täiesti omanäoline rutiin. Nimelt jumaldab ta kanda kõiksugustes värvides ülikondi ning nendega Chicago linna jõel sõitvate riverboatide reisijaile “moeshowsid” etendada. Just nimelt etendada, sest show näeb välja nii, et Vincent veedab pool päeva ühel sillal paate oodates, kusjuures ise alati eelmisest päevast erinevat ülikonda kandes, ja paatide ilmumisel neile end nartsissistlikult keerutades, et kõik tema riiete värvigammat imetleda saaksid. Asi ei piirdu aga sugugi vaid turistipaatidega – tema “tööülesannete” hulka käib ka raadios, teles ning kõikvõimalikel publikurohketel üritustel käimine ja kõik, mis ta seal teeb, on keerutamine ning aplausi teenimine. Ja seda kokku juba pea kümme aastat. Tema riidekappi täidab ebatavapäraselt suur hulk värvikirevaid rõivaid, millest kõige tähelepanuväärsema kogu moodustavadki need samad ülikonnad, tänu millele Vincent elavaks legendiks on saanud. Sama märkimisväärne on ka tema oskus värve kombineerida. Lisaks sellele, et Vincent sobitab omavahel kokku värvused, mida suur osa inimkonnast isegi eraldi ei julgeks kanda, näeb ta värvikombos ka fantastiline välja. Kuigi jah, tõsi, ka mina sain šoki kui ta tugeva leopardimustrilise pintsakuga oma ametlikku palgatööd läks tegema. Et miks ta siis kõike seda teeb? Filmiski tõstatati pidevalt küsimus – dude, what’s the deal?
Kogu Vincenti särava isiksuse ning esinemisvajaduse taga peitub tegelikult suur ja lai puudulikkus. Kas on selle ilmselge tähelepanuvajaduse taga orbudekodust alanud armastusevaene lapsepõlv, Vincenti sünnist saati saatnud ääretult kehv silmanägemine või lihtsalt keerulisest elust tingitud ja vanaduses välja löönud lihtlabane seniilsus? Ilmselt kõik neist. Vincent elas lastekodus kaheksanda eluaastani, mis tähendab, et põhilised inimese väljakujunemise aastad jäid temal ilma korralikust armastusest. Kooliajal teda aga kiusati, mille üle ta tol ajal küll naeris, aga iialgi ju ei tea, mis toimub inimese südames. Ja kui mitte nooruses, siis võib-olla lõi sellest tulenenud hingevalu välja vanemas eas. Kui Vincenti filmis jälgida, hakkab kohe silma tema lapselikkus, mis ilmneb lisaks tähelepanu otsimisel ka tema jutus. Inimene, kes sellises eas just nagu lapsepõlve taga otsiks, on ilmselge trauma ohver. Väga raskelt elas ta üle ka oma kasuema surma, kuigi oli juba selleks ajaks paar aastat oma “huvialaga” tegelenud. Miks ma sellest kõigest nii psühholoogiselt kirjutan on põhjusel, et nägin, et Vincent ei olnud ilmselgelt täie mõistuse juures. See, mis ta teeb, on muidugi ääretult tore ja teistele lõbus ning ma jumaldan tohutult inimesi, kes esiteks suudavad massist eralduda ja teiseks teevad seda nii stiilselt ning värviliselt, kuid tekib siiski küsimus, et kust maalt algab meelelahutus ja kust lõppeb vaimne puue? Kuigi inimesed teevad tema üle kõigest hoolimata nalja, ei arvestata tihtipeale ajalooga sellise käitumise taga. See-eest pean siiski ära mainima, et vaimselt korrast ära inimesi on palju, aga vähe on neid, kes on seda niivõrd stiilselt. Kui aga olla hoopis miss Positiivne, siis võib ka mõelda, et võib-olla ei ole tal üldse midagi viga ning ta on täie mõistuse juures inimene, kes lihtsalt oskab olla Õnnelik ja elada tavainimese jaoks šokeerivalt lihtsatel põhimõtetel. Tasub siis juba ära märkida, et lisaks imelisele värvitunnetusele on tal ka tugev tehnikasoon, mis võimaldab tal töötada täiesti tavalises asutuses ja annab alust arvata, et võib-olla on siiski tegu igati normaalse inimesega.
Seega küsimus, mis filmi lõpuks siiski õhku jääb, on et what’s the story behind the story? Ja küllap oligi kogu linateose mõte selles, et kõige lihtsa taga võib peituda suur teadus.. ja sama hästi võib see olla aga hoopis all that simple. Või kas selleks, et ühiskond meile seesuguseid geeniuseid annaks, on tõepoolest vaja traumaatilist elu ning vaimset ebastabiilsust?

Kes ise seda filmi ei jõudnud vaatama minna, siis PÖFF annab teile kindlasti vastused, et kuidas seda filmi võimalik näha on (laenutamine jmt). 

Cinemania

Kuidagi saavutasingi lõpuks selle, et minu nädalavahetus on täielikult vaba ja otsustasin, et lähen laupäeval hoopis maale. Ma ei jõua seda ära oodata, sest ma tunnen, et isegi mu varbad karjuvad juba puhkuse järele. Või no tegelikult karjuvad nemad vist kõige esimesena, sest nad ei kannata enam seda kontsadel sõelumist ära ja oleksid kindlasti rõõmsad kui neid kaks päeva tossudega hellitaksin.
Muide, kandideerisin PÖFFi raames taaskord toimuva Montoni moefilmiseeria blogijaks. Kolm tüdrukut, seal hulgas ka mina, osutusime valituks, nii et uuest nädalast võite siit siis lugeda ka paari sissekannet moedokumentaalidest. Eelmine aasta oli see moefilmide nädal tõeline piece of candy kõrvadele, silmadele ja kõigele muule, nii et ei jõua ma ka sel aastal neid ära oodata. Kel vähegi võimalik, siis minge ikka vaatama, sest moemaailma backstage on kõrvuni üllatusi täis ja mul on kinosaalist väljudes korduvalt seda I-had-NO-idea tunnet olnud.
Dokumentaal kui filmižanr on mulle alati kõige rohkem meeldinud. Paljud elust-olust rääkivad dokfilmid on kainestavad ja tänu neile sa saad aru olukordade tõsidusest või lihtsalt sellest, kuidas miski toimib. Palju on muidugi ka neid dokumentaale, kus spekuleeritakse ilmselgelt üle, aga palju on ka väga väärtuslikke dokfilme. Sellepärast on ka see moefilmide nädal üks mu lemmikaegu aastast. Other than that, pean tunnistama, et ma ei ole eriline filmiinimene. Mulle meeldib aeg-ajalt neid ikka vaadata ja kino vastugi ei ole mul midagi, aga millegipärast eelistan rohkem nii muusikat, raamatuid kui ka telesarju. Filmifriigid seda ei usu, aga isegi näiteks Pulp Fictionit vaatasin ma esimest korda alles poolteist aastat tagasi. Ja näiteks Fight Clubi ei ole ma siiani näinud. Aga olgem ausad – filmimaailmas on ikka tohutult palju saasta ja küllap liigne kogus mittearvestatavate filmide vaatamist ongi minust sellise inimese teinud. See-eest leidub filmiklassikas jällegi tõelisi pärle, nii et eks ole see kõik minu jaoks üks nokk-kinni-saba-lahti situatsioon.

Illustratsiooniks ägedat suurlinna vaibi.