Excitement

Õnnekombel olen suutnud tänase päeva kuidagi ruttu õhtusse lükata, sest ei suuda homset ära oodata. Küllap aitasid kaheksatunnine tööpäev ning tunnipikkune David Vseviovi eriliselt huvitav islamiteemaline loeng päeva kiirele möödumisele suures osas kaasa. Igatahes ootab homme mind ja Marekut ees asjade pakkimine, sest laupäeval, tõntõntõõ, drumroll, toimub kolimine! Nimelt mainisin Popularis oma sõbrale kuskil poolteist nädalat tagasi, et otsime korterit. Ja juhuslikult oli tal parasjagu just üks pakkuda. Seega olemegi käinud vaid üht korterit vaatamas ning selgus, et see on ideaalne. Ja kuna mul on kombeks pidevalt ühest linna otsast teise kolida, siis ei saakski uus elukoht olla mujal kui Viimsis (nii palju siis sellest, et kolime kesklinna). Mul on Meriväljal elamise aegadest jäänud kogu seal pool olev osa Tallinnast südamelähedaseks ning kui päris aus olla, siis teadsin, et ühel hetkel sinna kanti ka tagasi kolin. Kuigi Pirita tee ummikute järele ma küll erilist igatsust ei tunne.

Suur osa inimesi vihkab väga tõsiselt kolimist ja peavad seda kohutavalt tüütuks. Minu arvates on see eriti mõnus, sest esiteks toimub selle käigus tõeline suurpuhastus – esemed, mille äraviskamiseks vanas kodus piisavalt südant ei olnud, lendavad nüüd suure kaarega Ragn-Sellsi valdustesse. Teiseks tekib uues kohas kaste lahtiteipides täielik jõulukinkide avamise tunne – avastad kastide põhjast asju, mis mööda minnes eelmises kodus sinna visatud said, kuid mida nüüd on võimalik täiesti uutmoodi kuhugi paigutada. See toob kolimise juurde põnevuse. Siis on veel umbes sada miljonit põhjust kuni selleni, et lõppude lõpuks on tegemist ikkagi täiesti omaette elamisega ning et uues kodus oled iseenda peremees. Ja noh, ma olen harjunud kolima, sest ei või ju jumala eest üle paari aasta ühes kohas elada.
Lõpetuseks ka üks imekaunis inspiratsioonipilt.

I want Lanvin… not flowers (ehk t-särkidest)

Ei saa ma üle ega ümber nendest uutest Jeremy Scotti poolt Adidasele disainitud ketsidest. Teate küll, see sama disainer, kelle endanimelise brändi viimane kollektsioon oma Flintstonesi teemaga kõiki nii positiivselt kui ka negatiivselt erutas. Kuigi need ketsid on moehuvilistele mitte enam oh-so-yesterday, vaid juba hoopiski üleeilne päev, hakkasid nad mulle alles hiljaaegu meeldima. See on nagu mõne laulugagi, et alguses ei meeldi, siis hakkad vaikselt sulama ja lõpuks oled hull selle järele. Ju vist sarnasel põhjusel mõtlesid inglased/ameeriklased välja väljendi “Starting to grow on me“. Igatahes sain ma teada, et Jeremy on Adidasega koostööd teinud juba alates 2003. aastast, nii et peaksin vist tihemini oma silma lisaks kingadele ka ketsidel hoidma. Jeremy viimasest koostööst Adidasega valmis ka superlahe reklaam, mida näete siit.
Mida ma aga kõige enam tahan, on hea sloganiga t-särk. Mulle meeldib see idee, et annad näiteks puhta valge särgi peal oleva kirjaga mingi sõnumi edasi (änd mis EI oleks “Sexy summer chick” või “FBI: Female Body Inspector”). Mul endal on elu jooksul olnud vaid üks arvestatava sloganiga t-särk, sest paraku leiab suuremast osast Eesti poodidest just imelike kirjadega särke ning välismaal ei ole lihtsalt lahedatele peale sattunud. Aga kuna see üks on esiteks suhteliselt kulunud ja kõigile on ammu selge, mida selle sloganiga öelda tahan, siis oleks aeg mõni uus leida. Siin siis paar näidet 2009 aastal juba klassikaks saanud t-särkidest ning lihtsalt mõnest muust vinge ideega sloganist.

PS – Päris lahedaid t-särke leidsin ka selliselt aadressilt nagu threadless.com, aga see ei keskendunud mitte nii palju sloganitele, kui lihtsalt vingele disainile.

Elegantne geniaalsus

Pärast suhteliselt intensiivset päeva on hea lasta silmal puhata fantastilistel fotodel, milles ilu, revolutsioonilisus, radikaalsus ja kunst kõik suurepäraselt ühendatud on. Ja just sellistest fotodest koosneb kaks päeva tagasi surnud Irving Penni portfoolio. Mees, kelle haridus oli pärit hoopis maalivaldkonnast, kuid kes küllalt ruttu oma fotograafiahuvi elukutseks pööras, jõudes üsna pea juba koostööni Vogue’iga. Suuremal osal kuulsaks saanud portreedest kasutas ta looduslikku valgust ehk aknaid ja muud taolist ning sai eriliselt tuntuks tänu oma moefotodele. 1950. a abiellus ta oma lemmikmodelliga, imeilusa Lisa Fonssagrivesiga ning nende abielu kestis 1992. aastani, mil Lisa 80selt suri (enamus allpool olevatest Irvingu piltidest on Lisast). Irving elas aga 92 eluaastani ja läks ajalukku ääretult konkreetsete fotodega ning 20. sajandi ühe mõjukaima piltnikuna.

“I myself have always stood in the awe of the camera. I recognize it for the instrument it is, part Stradivarius, part scalpel.” (Irving Penn)

Tänane inspiratsioonidoos

Suhteliselt sisutühi sissekanne, blame it on the vihmane pühapäev

Üldiselt meeldib mulle selline vihmane sügis (muidugi ainult siis, kui kuhugi minema ei pea). Nii mõnus on sellise ilmaga vabal päeval koos kõigi lugemist ootavate ajakirjadega, muusika ja kõrsikutega teki alla pugeda. Ja kuigi mul oleks tegelikult umbes 500 asja täna ära vaja teha, siis vihma pärast saab mõnusalt kõik asjad tulevasse nädalasse lükata. Isegi kui vihm tegelikult plaanide teostamist ei segaks, on ta hea ettekääne tubaseks laisklemiseks. Tegelikult pean ma küll ühte presentatsiooni homseks loenguks ette hakkama valmistama, aga pühapäevane viitsimatus on hetkel maksimaalselt laes.

Eile käisime Liisa ja Mariliga FIBITi moeturgu nautimas. Tohutult palju on andekaid noori disainereid ning silmailu jätkus igale stangele. Suutsin end otseloomulikult ka kahe moeturu meenega kostitada. Esiteks ReUse Republicu geniaalse ideega endisest vinüülplaadist tehtud imeilusad kõrvarõngad:

Ja teiseks ühe järjekordselt vintage välimusega ning mõnusalt pitsise pluusi disainerilt nimega Liisa Orgna.

Muidugi on see pluus tegelikult umbes 24 korda valgem, aga siin toas on mingi roosaka valguse teema.
Igatahes pooldan ma tõsiselt seesuguseid üritusi mitmel põhjusel. Esiteks ei ole kellelegi saladuseks, et moekunstiga on üsna keeruline korralikku elatist teenida (kui sa just Balenciaga peadisainer ei ole). Seega – mida rohkem on kohalikke disainerilootusi tutvustavaid üritusi, seda rohkem on neil võimalust enesele nime teha, mis omakorda mõjutab oluliselt ka rahakotti. Mida suurem on aga budget, seda enam saavad moeloojad endale lubada suurejoonelisi ja vingeid rõivadisaine palju kvaliteetsemal kangal, mis on aga igati jälle tarbija huvides, sest kõik otsivad endale selga unikaalset, kuid samal ajal vastupidavat meistritööd. Ühesõnaga on see protsess analoogne toiduahelale, kus iga osa mängib ahelas teisi mõjutavat rolli. Teiseks põhjuseks, miks ma seesuguseid üritusi jumaldan, on see, et sealt võib imelihtsalt endale leida midagi fantastilist vähese raha eest ning suuremal osal esemetest käib kaasas teadmine, et kui mina selle ostan, siis mitte kellelgi teisel seda ei ole. Nii et kõik, kes veel ei ole käinud sarnastel üritustel, minge järgmine kord kindlasti! Ja hoidke silmad lahti, sest taolisi ettevõtmisi toimub (eriti masu tingimustes) päris tihti. Ja muidugi tasub minna kohale üsna ürituse alguses, sest seda laiem on valik. Eestlaste hulgas on palju moeteadlikke inimesi ning kotkasilmsed parimate palade märkajad võivad imekergelt kogu väärtusliku eest ära noppida.
Ja nüüd sukeldun ma kiiresti tagasi kooliasjadesse.