The September Issue

Ootan siin kannatlikult Coldrexi juues (haigus on otsustanud mind iga kahe nädala järel külastada), et sellise programmi peal nagu Vuze ilmuks lõpuks ometi kiri complete. Nimelt leidsin täna lõpuks filmi The September Issue torrentfaili ja panin ta usinalt kohe arvutisse laadima, sest mul on kahtlane tunne, et tegemist on maailma kõige parema dokumentaaliga ning pole kübetki kahtlust, et see on must-see film igale enesest lugupidavale moehullule. Ameerikas tuli see film kinodesse millalgi septembrikuu jooksul, aga peab vist arvestama, et Eestis sellist filmi mujal kui võib-olla PÖFFi moefilmide seerias näha ei saa. No ja mis saaks olla veel põnevam kui näha, kuidas moeaasta kõige olulisema ajakirjanumbri kokkupanek siis reaalselt ka käib? Või noh, okei – kõik filmid, mis näitavad moemaailma telgitaguseid, on täpselt sama huvitavad või põnevamad veelgi. Eelmisel aastal käisin Disainiöö raames välikinos (istud autos, vaatad õues olevat suurt ekraani ja heli kuuled siis, kui keerad autoraadio teatavale sagedusele – vinge, eksole?) vaatamas dokumentaali Marc Jacobsist ja no see oli kohe kindlasti üks parimaid moedokumentaale üldse, sest lisaks sellele, et see nii hästi ning huvitavalt tehtud oli, on ju Marc tohutult kirev persoon, nii et tema isiksust on eriliselt lahe jälgida. Eelmise aasta PÖFFi ja Montoni moefilmide seerias nägin ära dokumentaalid Valentinost ja ka Hollandi disainiduost Viktor & Rolfist. No ja jooksvalt olen ka muid seesuguseid filme näinud, aga peab ütlema, et siiani on siiski Marc Jacobsi oma mind enim mõjutanud. Teeks vaid keegi ka Balenciagast ja Balmainist sellised dokumentaalid!
Seni kuni mu Vuze veel aeglane on (vahepeal näitab, et on veel tund laadida, siis kolm tundi, siis ilmub lõpmatuse märk, siis 19 min jne – it’s a fun game), lähen jälle tagasi oma lemmikteema juurde – kingad, kingad, kingad. Seekord vaimustasid mind siis Roksanda Ilincic’i kingad praegu kestvalt Londoni moenädalalt. Need meenutavad mulle tohutult ühtesid sulgedega kingi Bebe’lt, mida Ameerikas olles korduvalt nägin, millesse täielikult ära armusin ning mis ühel hetkel mitmekümne protsendi võrra alla olid hinnatud, aga sel hetkel minu numbrit enam ei leidunud. Igatahes on suled nii vinged elemendid kõiksuguste rõivaesemete ja aksessuaaride juures, et peaks vist ise ka end taaskord abakhanilaadsetesse poodidesse vedama ning hulgiostuga hakkama saama.

Ja veel lisaks paar “sulelist” ideed, Chado Ralph Rucci ja (veel üks) Roksanda Ilincic

Rapuntsel teeb comebacki

Ehk no outfit is complete without confidence a braid. Ma lihtsalt jumaldan seda Alexander Wangi viimaselt moenädala šõult hoo sisse saanud punupatside moodi. See on selline igaüks-saab-teha tüüpi aksessuaar, millega ka kõige lihtsama outfiti n.ö lõpetada saab (no eesti keeles ei ole sõnale “complete” normaalset vastet). Või okei, igaüks ei saa, sest selleks on ju ühtlasi ka pikka juuksepahmakat vaja. Esimene allolevatest piltidest ongi Wangi backstage’ist ja muideks, tegemist on ühega mu lemmikmodellidest, nimeks on tal siis Anna Selezneva.

Sõna otseses mõttes “killer heels”

Karl Lagerfeld ja tema geniaalne looming.

Oh snap!

Street mentality

You can’t say you know hip hop when you don’t know where it comes from,” ütles mustanahaline noor poiss Brooklyn-Manhattan suunal sõitva metroorongi pingil istudes oma kaaslasele, kellega nad lootusetult tülli olid läinud.
New Yorki, kus tekkis ja arenes mõnikümmend aastat tagasi cultural movement nimega hip hop, kutsutakse rhythm cityks. Muusika on seal äärmiselt tundlik teema, seda eriti muidugi getodes. Seal võib vale artisti kummardamine tähendada kuuli saamist, sest see, mis meeldib ühele, võib teisele tunduda kultuurilõhestamisena. Ja siin ei ole pelgalt asi lihtsalt selles, et laulu viis ei meeldi, vaid need on need sõnad ja mõttesuund, mida räpiga edastada püütakse ning mis teinekord mõne arvates õigelt rajalt kõrvale juhivad.
Hip hop kuulub mustanahalistele. Tõenäoliselt kaitsevad nad seda nii tugevalt just oma mineviku ja sotsiaalse positsiooni tõttu. Selleks, et tumedanahalisi vähegi ühiskonnas arvestama hakataks, on läinud aastasadu, kusjuures alles viimastel aastakümnetel on sinna sulandumine arvestatavaid tulemusi andma hakanud. Valgete võimumaailmas elades on hip hop koos kogu oma kultuuriga miski, mis on täielikult nende oma, sest see on nende loodud, nende arendatud ning nende endi verega pitserdatud. See kultuur on revolutsiooniline, sest suur osa maailma erivärvi rahvaste uutest generatsioonidest elab ja hingab hip hopi samas rütmis mustanahalistega. See on esimene kord, kui maailm võtab vastu midagi, mida nemad pakuvad. Ja mis saaks neile nende ajalugu arvestades olla suuremaks auks? See on nii mõneski mõttes come-on-board märk.
New York jaguneb viieks suuremaks osaks (kohalikus keeles nimetatakse neid borough-deks) – esimesed kaks on tihedalt asustatud ilusa elu saar ja pilvelõhkujate paradiis Manhattan ning eraldiseisev ja Manhattanilt vaid laevaga ligipääsetav Staten Island. Suurema osa New Yorgist moodustavad nii pindalalt kui rahvaarvult aga kolm kurikuulsat getot: NYC kõige elanikerohkem linnaosa ja tõeline kultuuriväärtus Brooklyn; New Yorgi suurim borough ja keskklassi elurajoon Queens; ning hip hopi sünnipiirkond ja jänkimeeskonna kodukoht the Bronx.
Kuna meie USA reis oli pigem tööotsimisreis ja seda püüdsime leida Manhattanilt, siis getodes me väga ringi uitada ei saanud. Pluss “New York-virginitena ei julgenud me ilma põhjalikumate teadmisteta ohtlike ja vähemohtlike piirkondade kohta ise neid rajoone väga avastama minna ning seda mitte ainult oma nahavärvi tõttu, vaid ka seesuguseid piirkondi iseloomustava tõeliselt suure kuritegevusreitingu tõttu. Midagi neist kolmest me siiski aga nägime. Veidi rohkem saime uurida Manhattani saare getot Harlemit ja kuna agulite üleüldine ilme on New Yorgis sarnane, siis võib nende kõigi põhjal ühe jutu kokku voltida küll.
Getoelu vastab sellele, mida filmides näed ja võib kohati olla veel palju hullemgi. Elatakse tihedalt teineteise kõrval asuvates majades, kust viib tänavale käsipuudega trepp, millel noored päevad läbi istuvad, suitsetavad, muusikat naudivad ja naeravad. Elatakse ka suurtes kortermajades, mille tänavakorrused on jagunenud väikesteks poodideks. Paljud poed on pankrotistunud ning nende metalluksed släsh turvakardinad on täis gräffiteid, Run-DMC mälestustahvlit meenutavaid joonistusi ning arvamusavaldusi poliitika, politsei ja vaenlasteleeri kohta. Getod on New Yorgi kõige mustem (ja siin ma ei mõtle nahavärvi, vaid prügi) osa, kuigi kogu linn on tegelikult üsna räpane. Kui valgetel inimestel toimub elu peamiselt kuskil seinte vahel, siis getoelu leiab aset tänaval. Trepipealsed, poeesised, kivimüürid – kõikjal istuvad inimesed. Neile lisanduvad veel ringiuitajad (see on see bisness, mida mustanahalised ajavad), autodes tšillijad jms. Ja enamasti ollakse grupeerunult: lapsed vanemate, vanavanematega ning kõiksuguste onu- ja nõbulaadsete sugulastega (see on see perekultuur, mis neile nii tohutult oluline on), noored sõpradega ning mamad omavahel. Ja teisi üle trumbata ning poosetada üritatakse siis igal võimalikul viisil. Kui kellelgi on näiteks mingi tsikkel, siis sellega sõidetakse tänavatpidi edasi-tagasi vähemalt 30 korda. Peamiselt püütakse tähelepanu aga autode, riiete ja, mis kõige olulisem, ketsidega.

Kuna mustanahalised on väga elavad ja kirglikud inimesed ning kuna nende kõige suuremaks passioniks on usk, siis usulevitajaid, piiblitõlgendajaid ja muid taolisi arvamusavaldajaid leidub nii tänavanurkadel kui ka metroorongides. Ja nad teevad seda nii tohutu entusiasmiga, et mina näiteks ei tea, kas üldse olen võimeline nii elavalt ja palavalt midagi austama. Tänavanurga piiblitõlgendajal on käes the Book ning ta väljendab erinevate lõikude ja mõtete abil ikka seda ühte mõtet, et God is Great. Möödujad tulevad temaga kergesti kaasa – omavahel jagatakse tõekspidamisi, koos nutetakse, koos elatakse välja, koos usutakse. Ja just nimelt see usk oma usku ajendab neid sinna tänavale rääkima minema, mitte tingimata raha. See on nende elustiil. Kuigi rääkimine on siin tegelikult vale sõna, sest piiblitõlgendajad kasutavad kõnelemiseks mingisugust laulmise ja karjumise vahele jäävat kõnetooni.
See-eest need, kes metroos usku käivad levitamas, teevad seda tihtipeale raha pärast ning enamasti ühendatakse religioonijutt mingisuguste help-needed juttudega. Kellel on vaja raha kooliminekuks, kellel arstiabiks, kellel maailma parandamiseks. Metroosid kasutatakse raha küsimiseks just seepärast, et getos ei annaks omasuguste seas sulle keegi midagi, aga metroos liigub erinevaid inimesi (mustad, valged, kollased, rikkad, vaesed, turistid) ja lihtsalt tõenäosus raha saamiseks on palju suurem, sest ameeriklased on üldjuhul väga abivalmis inimesed.
Getodes on inimesed muidugi nahavärvide järgi paigutunud, st siis, et mustanahalised, latiinod, aasia päritolu inimesed ning valged elavad kõik eraldi n.ö kommuunides. Teineteist tihtilugu peljatakse ja rassidevaheline võitlus on nähtus, mis kohe kindlasti veel maailmast kuhugi pole kadunud. Ja isegi kui Manhattanil võid elada kõiksuguste rahvastega külg külje vastas, siis geto on kuidagi isiklikum piirkond, kus maadejagamine on igapäevane bisness.
Turistina getosse minnes tuleb kindlasti näida rahuliku inimesena, kes oleks seal just nagu varemgi korduvalt käinud ning kes ei erista kedagi nahavärvi järgi. Siinkohal tuleb kindlasti olla ettevaatlik n-wordi (ka eesti keeles) ja samuti sõna black kasutamisel. Kui sa küsid kohvikus (ja seda nüüd siis ka mujal Ameerikas, mitte ainult getodes) black kohvi, siis on see rassism. Tuleb öelda plain coffee. Ja mustanahalised on african americans, mitte n-tähega algava sõna esindajad. Omavahel küll, aga mitte teist nahavärvi inimese jaoks. Kindlasti ei ole soovitatav neile ka otse silma jõllitada või suu ammuli kellegi suurt nina vaatama jääda. Ning suureks komplimendiks neile on see, kui sa nende lapsi jumaldama lähed, kuigi selleks tuleb siiski valida ikka õige aeg ja koht. Kui sa ei ole just aastaid seesuguses piirkonnas elanud, siis peab igal sammul ettevaatlik olema, sest tihtilugu võib ootamatut käitumist esineda.
Getodes on palju tohutult sõbralikke piirkondi, aga on ka selliseid, kus püssilasuhelid on sama tihedad kui Saks Fifth Avenuel ummikus seisvate taksode tuututamised. Vägivald ja vaesus on sealse ühiskonna paratamatu osa ning kahjuks annavad paljud selles, mida nad ise nimetavad ikka sõnapaariga the game, oma elu. Kurb on see, et tihtipeale ei ole see nende noorte endi valik, aga tühi kõht ning peaaegu olematu varjualune panevad narkootikume müüma, mis on aga juba saatanale käe andmine. Everybody’s got to make a living. Getoelu on rough ning suurem osa Eestit sellist elu ka ette ei kujuta. See-eest suudavad nad hoida nii imelist ühtsust ja see on see hip hopi kultuur koos usuga jumalasse, mis neid hoolimata raskustest edasi viib. Ja kuigi hip hopi kui elustiili lahutamatud osad on relvad, dope ja vaesus, siis on ta ka tohutuid masse ühendav osa kultuurist, mille järgimine võib teinekord osutuda hoopis pääseteeks getoelu paratamatustest.

If a man tests my stye
I promise he won’t like my reply
Boom boom bye bye