Iris

Praegune aeg aastast on minu jaoks nagu puhkus – põhimõtteliselt veedan suurema osa oma ajast NYC moenädala runwaysid vaadates ning nende arvustusi lugedes. Paljud mõtlevad kindlasti, et kuidas ma suudan, aga this is my candy, seda enam, et sügistrendide moeshowd on alati märksa põnevamad kui kevadtrendide omad, sest kihilisus teeb riietuse palju huvitavamaks kui kevadele iseloomulik rõivaste mahakiskumine. Seniste kollektsioonide põhjal võin öelda, et nahksed esemed ja karusnahk tunduvad olevat tulevase sesooni põhilised märksõnad (näiteks Altuzarra kollektsioon põhimõtteliselt vaid neist kahest koosneski ning juhiks tähelepanu sellele, et need kaks elementi on olulisel kohal ka meesterõivastel), värvitoonidest on hetkel enim silma jäänud elektrisinine, erinevad rohelise variatsioonid, pruun, kollane, pronks, lilla, roosa, punane ning muidugi aegumatud must ja hall. Kõik, mis sädeleb, on endiselt teemas ning kõige enam on mind seni mõjutanud Prabal Gurungi, Custo Barcelona, Ohne Titeli ja oma alatise lemmiku Christian Siriano kollektsioonid.
Igatahes on moenädalate sari suuremas osas õnneks veel ees, nii et vaatamisväärsust jätkub märtsini välja. Lisaks tuliuutele kollektsioonidele pakub alati põnevust ka front row-publiku riietus, seda enam, et Tommy Ton oma võimatult hea andega kõik väga ägedalt taaskord üles pildistab. Olen kuulnud, et moenädala aegu pidavat newyorkerite igapäevariietus tugeva moebuusti saama ja hoolimata sellest, kas inimene on Bryant Parki šõusid vaatama kutsutud või ei, riietub ta tavapärasest erilisemalt terve nädala vältel. Võib-olla on see alateadlik üle-newyorgiline austusavaldus moele? Selle kõigega seoses on lisaks noortele-vanadele moebisnessi-inimestele minu huviorbiiti sattunud ka üks ülejäänust tugevalt erinev tegelane. Nimelt Iris Apfeli nimeline proua, kes on lähenemas oma 90. eluaastale. See on naine, kelle võrratu stiili auks NYC kurikuulus Metropolitan Museum of Art mõni aasta tagasi lausa nii suure väljapaneku organiseeris, et see kogu moemaailma kihisema pani. Iris Apfel sai kuulsaks kui oma abikaasaga 1950. aastal tekstiilitöötlusfirma Old World Weavers-i lõi, mille klientideks said paljud tollased Tegijad, nende hulgas ka Greta Garbo, Estée Lauder ja Marjorie Merriweather Post. Sellest kujunes üks mainekamaid tekstiilifirmasid, mille kõrgkvaliteetsed handmade tooted küllalt kiiresti väga hinda läksid. Muuhulgas viis ta ka läbi palju sisekujunduslikke projekte Valges Majas, mis leidsid aset Trumani valitsemisajast Clintonini välja. Tänapäeval on aga Iris tuntud rohkem oma ääretult värvikireva riietumisstiili poolest, kuigi väidab ise, et ta ei ole mingi fashionista, vaid jääb alati bisnessnaiseks. Ta miksib kõrgmoodi täikalt ostetud kraamiga, ei kannata plätusid ning väidab, et Chaneli rõivad ei ole tema jaoks. Iris ei karda omavahel segada kõikvõimalikke erinevaid materjale ning mustreid, kuid kõige rohkem armastab ta hoopis aksessuaare, mis koos suurte ümmarguste prillidega tema kirjutamata signatuuriks ongi saanud. Öeldakse, et oma teksasõltuvusele on ta andnud aga põhjenduseks väite, et tema näol on tegemist vanima elava teenageriga.
Põhjus, miks ma Iris Apfelist üldse räägin, on see, et ka tema on hoolimata oma kõrgest vanusest alati NYC moenädala front row-publiku hulgas figureerinud ning ma olen teda jumaldanud viimased 2-3 aastat. Kuna aga tema stiil räägib pigem enda eest, siis teksti lõpetangi piltidega sellest. Lisaks veel paar tsitaati ja üks link videoga Iris Apfelist, mis kõigele muule lisaks sisaldab äärmiselt väärtuslikku pildimaterjali tema varasemast elust, mis tänapäeva avalikkusele üldiselt küllaltki tundmatu on.

“I think all young women should be exposed and not just given unlimited charge accounts and told, “This is how much you can spend, go out and buy an outfit”. Today, with places like H&M and all the discount stores, there’s really no reason not to be well dressed.”

“I never bought to collect, I bought to wear.”

“I’m a hopeless romantic. I buy things because I fall in love with them. I never buy anything just because it’s valuable. My husband used to say I look at a piece of fabric and listen to the threads. It tells me a story. It sings me a song. I have to get a physical reaction when I buy something. A coup de foudre – a bold of lightning. It’s fun to get knocked out that way!”

“You only have one trip – you might as well enjoy it!”

Go crazy

Camilla & Marc

“Shopping is my cardio..”

..ütles kunagi Carrie Bradshaw. Täna pean temaga nõustuma.

For the love of couture

Harva teen ma runway-teemalisi sissekandeid (sest igaüks saab ju paari sõrmeliigutusega kogu info ka ise internetist kätte), aga täna ma tunnen, et asi on siiski postitamist väärt.

Haute couture. Hirmkallid kangad, fantaasia ja detailideni lihvitud rõivad – see on see osa moest, kus disain, riie ning kunst omavahel maksimaalselt ühenduvad, luues midagi, mis väga tõsiseid moefriike minestama võib panna. Couture Collectioni loomine on lubatud vaid mõningatele kindlatele disaineritele, mis teeb selle veel ekstravagantsemaks ja kütkestavamaks, sest tead, et koos on vaid oma ala parimad. Sõna haute couture‘gi on tegelikult seaduse poolt kaitstud ning valvatud asutuse Chambre Syndicale de la Haute Couture poolt. Sõnaga “Prantsusmaa” seostub mul esimese asjana 26-aastane punase baretiga naine, kes Eiffeli torni ees istudes ning järjekordsest boulangerie‘st ostetud pikka saia mugides kellelegi “D’accord, mon amour!” hüüab. Kui aga keegi ütleb mulle sõnapaari “Prantsusmaa ajalugu”, siis tuleb mul kõigepealt silme ette Versailles koos barokk-rokokoo, Louis XV-nda, imeilusate lossiaedade ja tohututes kleitides näost valgeks puuderdatud naistega, kelle soengud ulatuvad teisele korrusele, a la Marie Antoinette või Madame Pompadour. Võruseelikud, tulipunased huuled, lõhnaõlid, armukesed, naiselikud mehed. Ma usun, et ajaloos ei ole paremat näidet või vastet sõnapaarile haute couture kui see ajastu Prantsusmaal oma liialduste ning ekstravagantsusega. Seega on minu jaoks täielikult õigustatud see, et seesugune kõrgmood nii piiritletud ja reglementeeritud on ning kui tavapärasema moe loomine võib tihtilugu maitsetuse ja äraleierdatuse poole kalduda, siis vähemalt on hea teada, et haute couture on kaitstud ning see on koht, kust alati puhast kunsti võib otsida.

Seekord olid kõige meeldejäävamateks kindlasti Diori ja Gaultieri loomingud, olles teineteisele täielikeks vastandeiks. Kui Diori moemaja peadisainer John Galliano sai kardetud kriitikult Suzy Menkeselt oma kollektsiooni pihta teravaid kommentaare, sest minevikuinspiratsioon andis jällegi liigselt tunda (see kipub tal korduma), siis Jean Paul Gaultieri Avatarist ja Mehhikost inspireeritud kollektsiooni kohta ütlesid kriitikud “Couture finally gets interesting”. Mina jumaldan neid mõlemaid ning armastan fakti, et üks minevikus ja teine tulevikus mängib.

Jean Paul Gaultier

Christian Dior

If you check one two, my word of advice to you is just relax

Kick it in the city
When we in around town
Next door neighbours tellin us
That it’s too loud
Now neighbour, can you please just turn that mess down?
This is the sound that throws them pennies on the ground.

Turn it up, I don’t think they hear it enough..