Tagasi materiaalsesse maailma

Tegin eile südame kõvaks ja viskasin ära kahed kingad, mida enam parandada polnud võimalik. Sügise tulek on mitmes mõttes kasulik, näiteks sellepärast, et kui peab nii kui nii talveriietele ja -saabastele üle minema, saab kapis teha korralikku suurpuhastuse. Arvestades eilset ja tänast ilma, siis ei tohiks vist enam enivei paljaste varvastega käia (reegel, mida eile mõnuga rikkusin ja karistuseks ka vihma kätte jäin). Teadmine, et nüüd on üle poole aasta aega uusi kingi otsida/osta, leevendab paljuski südamevalu ning aitab pigem mõelda uue paari peale kui sellele, et EHK oleks saanud neid äravisatud kingi siiski kuidagi parandada. Siin mõned nillimise kategooriast, mõned vanemad ja teised uuemad.

Alexander McQueen

Louboutin

Gucci ja Emilio Pucci

Kurt Geiger ja Pollini

Christian Louboutin ütles ükskord: “I’m always astonished by how much men misunderstand women. For one, men don’t understand how a woman can own 300 pairs of shoes. For a woman, it’s the most natural thing in the world.” And damn he’s right. Kuigi õnneks olen mina õnnistatud hoopis vastupidiselt mõtleva kaaslasega, kes jumaldab jalanõusid sama palju kui mina ning ütles eile selle peale, et need kahed kingad ära viskasin, lause, et issand, sul on nüüd ju nii vähe kingi.

Empire state of mind

Nägin täna öösel unes, et elasime Marekuga New Yorgis ja ma töötasin Anna Wintouri assistendina. Unenägudele kohaselt olid muidugi mõned elemendid kategooriliselt paigast ära. Esiteks asus Vogue’i peakontor Teletornis, mis oli siis hoopis keset New Yorki. Teiseks nägi see office kohutavalt halb välja, näiteks olid seinad kohutavalt koledat tumerohelist värvi ning kogu kontor oli eriti kahtlaselt sisustatud. Küll aga piisas sellest unest, et NYC igatsus minus jälle maksimumi saavutaks. Seetõttu otsustasin oma viimase (või eelviimase?) New Yorki puudutava sissekande lõpuni kirjutada ehk mitte midagi käekottidest, kingadest ega moest – seekord kirjutan hoopis kultuurist ja inimestele, kel on plaanis üle lombi lennata.

Sõnal “kultuuripealinn” on New Yorgi kontekstis hoopis teistsugune tähendus kui näiteks Tokyol, Pariisil või Rio de Janeirol. Kui viimased kolm on pigem puhta kultuuri näited, siis New York on koht, kus üks kultuur ristub teisega ning seal kohtab pigem erisuguste kultuuride elemente, mis kokku moodustavadki need New Yorgile omased tunnused. Põhjus on loomulikult lihtne ja loogiline – New Yorgi elanikkonna moodustavad inimesed kõikjalt maailmast, tuues kõik endaga midagi oma kodukultuurist kaasa. Aga see teebki selle linna nii huvitavaks ja mitmekesiseks ning see on koht, kuhu igaüks saab kergelt sulanduda. Ameeriklased suhtuvad erinevatesse kultuuridesse rahulikult ja ei jää eestlaste kombel “teistsuguseid” ammulisui jõllitama. Ja New York on koht, kus kohtab kõiksuguseid veidrikke, nii et keskmine elus kibestunud Tallinna tädikene saaks seal tõenäoliselt esimese viie päeva jooksul südamerabanduse.
NYC võidab kiiresti inimeste südamed just tänu sellele, et on kõigile ja kõigele kohandatud. Näiteks korraldatakse palju erinevaid ülelinnalisi festivale, siin neist mõningad näited:

  • Moeinimestele toimub kahel korral aastas, septembris ja veebruaris, Mercedes-Benz Fashion Week, millest on saanud üks olulisemaid üritusi moemaailmas. Sissepääs moeshowdele küll tavainimestele puudub, aga see-eest on linn “sisustatud” universumi kõige stiilsemate inimestega ning moenädala lähenemist on tänavapildis väga selgelt märgata.
  • Filmifriikidele on kaks üritust. Igal aastal toimub maikuus Tribeca filmifestival, mis sai alguse pärast 9/11 terrorirünnakut, mil osa TriBeCa linnaosa elanikest elu kaotas. Tribeca festival on kuulus oma filmivaliku poolest ning sarnaneb selles osas meie PÖFFiga, kus näidatakse peamiselt selliseid filme, mis tavakinodesse ei jõua (lühifilmid, dokumentaalid, independent movies jne)
  • Teine filmihoolikute üritus kannab nime HBO Summer Film Series. Igal esmaspäeva õhtul alates juuni keskpaigast kuni augustini toimub Bryant Parkis üritus, kus suurel väliekraanil näidatakse kõiksuguseid klassikalisi filme. Tekk kaasa, piknikukorv näpuotsa ja nautima!
  • Toidugurmaanidele toimub kahel korral aastal, jaanuaris ja juulis, Restaurant Week, mil 200 high-profile restorani üle kogu New Yorgi pakuvad kolmekäigulisi lõuna- ja õhtusööke vaid 20-30 dollari eest. Tõeliselt budget-friendly nädal, mis aitab järjekordseid põnevaid söögikohti avastada.
  • Kultuuri- ja kunstihuviliste jaoks korraldatakse igal aastal augusti keskpaigas kunstilises East Village’i linnaosas Howl! Festivali. See on festival visual art-i, teatri, tantsu, filmide ja kirjanduse elushoidmiseks.
  • Arhitektuuri- ja disainifännidele toimub oktoobris Ameerika suurim selle valdkonna event, mis sisaldab endas disainiteemalisi loenguid ja tuure, samuti disaini workshope, võimalust külastada erinevaid stuudioid ning näha kõiksuguseid perfoormanseid.
  • Geide ning nende austajate jaoks toimub aga juunikuus suurejooneline rongkäik koos hulga üritustega, nimeks festivalil siis NYC Pride.

New Yorgis leiab seega ALATI ja igapäevaselt tegevust ning väljendi “mul ei ole kuhugi minna” kasutamiseks pole lihtsalt põhjust. Ja kui tõesti mitte ükski üritus ei kutsu, siis tasub lihtsalt linna jalutama minna, sest isegi põlised newyorklased avastavad iga päev selles linnas midagi uut, sest New Yorgis on kõik pidevas liikumises. Ja muidugi leiab ringi jalutades lihtsalt totaalselt enneolematuid tänavaid. Näiteks leidsime meie Marekuga ainult klaveripoodidest koosneva tänava. Ja mida rohkem linna avastada, seda rohkem on võimalust newyorklase staatust saada, sest nagu keegi hiljuti kuskil artiklis mainis, siis õige newyorklane mäletab, mis mingi konkreetse restorani asemel three-restaurants-ago oli.

Embrace the sweatpants + Burberry

Eile oli sõbranna imetore sünnipäev, mistõttu kavatsen suurema osa tänasest oma svetpääntsides veeta. Kauaks mulle seda rõõmu muidugi ei jätku, sest töö ootab. Tõotab küll väga tore tööpäev tulla, aga mida rohkem mulle meenub, et mul pole umbes sada aastat ühtegi n.ö kodupäeva olnud, seda raskem on teki alt välja saada.
Sweatpantsidest rääkides – ka need ilmuvad nüüd tänavamoodi, kuigi veidi teistsugusel ning moodsamal kujul kui ametlikud kodupüksid. Meestele see uudis küll tõenäoliselt eriliselt rõõmu ei valmista, sest suurem osa neist hea meelega joont naise ja sweatpantside vahele ei ühendaks, aga tähelepanelikud moejälgijad ja -järgijad on kindlasti tähele pannud, et tänapäeva mood ei arene enamasti üldse meeste ideaalide põhjal ning läheb tihtipeale sellest hoopis kaarega mööda. Point on aga taaskord selles, KUIDAS asja välja kanda. Näiteks käib pool Ameerikat sweatpantsid jalas, britneylik krunn peas ja UGG’id varba otsas ringi ning paiskab sellise stiiliga laiemasse ühiskonda paratamatu eelarvamuse sweatpantside suhtes. Vahe ongi selles, kas minna välja mugavuse peale või ühendada mugavad riided stiili ja moega. Seriaalis Seinfeld oli kunagi selline tsitaat: “You know the message you’re sending out to the world with these sweatpants? You’re telling the world: I give up. I can’t compete in normal society. I’m miserable, so I might as well be comfortable.” 

Tänane pildimaterjal on aga eelneva teemaga üldse mitte seotud, kuid kuna tahtsin sellest juba mitu päeva tagasi kirjutada, siis teen selle täna ikkagi ära. Ja ma olen ka päris kindel, et kõik inimesed fashion weekide šõusid üksipulgi läbi vaadata ei viitsi (või selleks aega ei leia).
Burberry Prorsum spring 2010 RTW Londoni moenädalalt. Ja see tähendab mantleid, mida iseloomustab kvaliteet kahekordse underlininguga. Alati, kui keegi kasutab sõna trench coat, siis esimese asjana tuleb mulle meelde Burberry. Mulle meeldib konkreetsus, kvaliteet, naiselikkus ja eklektilisus, mida peadisainer Cristopher Bailey oma loominguga ideaalselt edasi annab. Ka kriitikutelt on Burberry viimane kollektsioon väga sooja vastuvõtu saanud. Enjoy:

A woman’s right to shoes

Pildistasin täna üles oma viimase aja kaks kõige paremat kingaostu. Ma jumaldan kingi rohkem kui mõnda teist riietuseset, nii et seda kurvastavam on näha, kuidas kõik kingapaarid minu jalas üksteise järel otsad annavad – seda nimelt kahtlaselt kuumaastikku meenutavate linnatänavate tõttu. Kingsepad vangutavad enamasti ikka mu katkiste kingade peale pead ning ühel juhul kümnest saab neid parandada. Muidugi on teine variant kingad ise niimoodi ära tuunida, et katkiseid kohti näha ei jääks, aga see on üks nendest asjadest, mille idee mul on olemas, aga teostuseni kuidagi ei jõua. Nii et kahjuks peavad meie kliimat ja tänavate kvaliteeti arvestades kingad enamasti vastu ainult kuskil aasta.
Esimene paar on siis ühtlasi ka kõige viimane poeost. Kuskil septembri algul vaatasid nad mulle oma läikivate neetidega Zara riiulist vastu ning lihtsalt pidid minu omaks saama (mu ärahõõrutud varbad arvavad vist teisiti). Teine, sinine kingapaar on pärit samuti Zarast ning need on ostetud millalgi juulis. Huvitaval kombel saab vahel ka Zarast tõeliselt kvaliteetseid asju. Näiteks on mul üks mantel, mis on juba mitu aastat vastu pidanud ja näeb siiani välja nagu uus. Ka mõlemad kingad on üsna tugevast materjalist, nii et saab näha, kaua nad vastu peavad. Igatahes siin nad veel üsna värskel kujul on:

The September Issue

Ootan siin kannatlikult Coldrexi juues (haigus on otsustanud mind iga kahe nädala järel külastada), et sellise programmi peal nagu Vuze ilmuks lõpuks ometi kiri complete. Nimelt leidsin täna lõpuks filmi The September Issue torrentfaili ja panin ta usinalt kohe arvutisse laadima, sest mul on kahtlane tunne, et tegemist on maailma kõige parema dokumentaaliga ning pole kübetki kahtlust, et see on must-see film igale enesest lugupidavale moehullule. Ameerikas tuli see film kinodesse millalgi septembrikuu jooksul, aga peab vist arvestama, et Eestis sellist filmi mujal kui võib-olla PÖFFi moefilmide seerias näha ei saa. No ja mis saaks olla veel põnevam kui näha, kuidas moeaasta kõige olulisema ajakirjanumbri kokkupanek siis reaalselt ka käib? Või noh, okei – kõik filmid, mis näitavad moemaailma telgitaguseid, on täpselt sama huvitavad või põnevamad veelgi. Eelmisel aastal käisin Disainiöö raames välikinos (istud autos, vaatad õues olevat suurt ekraani ja heli kuuled siis, kui keerad autoraadio teatavale sagedusele – vinge, eksole?) vaatamas dokumentaali Marc Jacobsist ja no see oli kohe kindlasti üks parimaid moedokumentaale üldse, sest lisaks sellele, et see nii hästi ning huvitavalt tehtud oli, on ju Marc tohutult kirev persoon, nii et tema isiksust on eriliselt lahe jälgida. Eelmise aasta PÖFFi ja Montoni moefilmide seerias nägin ära dokumentaalid Valentinost ja ka Hollandi disainiduost Viktor & Rolfist. No ja jooksvalt olen ka muid seesuguseid filme näinud, aga peab ütlema, et siiani on siiski Marc Jacobsi oma mind enim mõjutanud. Teeks vaid keegi ka Balenciagast ja Balmainist sellised dokumentaalid!
Seni kuni mu Vuze veel aeglane on (vahepeal näitab, et on veel tund laadida, siis kolm tundi, siis ilmub lõpmatuse märk, siis 19 min jne – it’s a fun game), lähen jälle tagasi oma lemmikteema juurde – kingad, kingad, kingad. Seekord vaimustasid mind siis Roksanda Ilincic’i kingad praegu kestvalt Londoni moenädalalt. Need meenutavad mulle tohutult ühtesid sulgedega kingi Bebe’lt, mida Ameerikas olles korduvalt nägin, millesse täielikult ära armusin ning mis ühel hetkel mitmekümne protsendi võrra alla olid hinnatud, aga sel hetkel minu numbrit enam ei leidunud. Igatahes on suled nii vinged elemendid kõiksuguste rõivaesemete ja aksessuaaride juures, et peaks vist ise ka end taaskord abakhanilaadsetesse poodidesse vedama ning hulgiostuga hakkama saama.

Ja veel lisaks paar “sulelist” ideed, Chado Ralph Rucci ja (veel üks) Roksanda Ilincic