Rapuntsel teeb comebacki

Ehk no outfit is complete without confidence a braid. Ma lihtsalt jumaldan seda Alexander Wangi viimaselt moenädala šõult hoo sisse saanud punupatside moodi. See on selline igaüks-saab-teha tüüpi aksessuaar, millega ka kõige lihtsama outfiti n.ö lõpetada saab (no eesti keeles ei ole sõnale “complete” normaalset vastet). Või okei, igaüks ei saa, sest selleks on ju ühtlasi ka pikka juuksepahmakat vaja. Esimene allolevatest piltidest ongi Wangi backstage’ist ja muideks, tegemist on ühega mu lemmikmodellidest, nimeks on tal siis Anna Selezneva.

Sõna otseses mõttes “killer heels”

Karl Lagerfeld ja tema geniaalne looming.

Oh snap!

Street mentality

You can’t say you know hip hop when you don’t know where it comes from,” ütles mustanahaline noor poiss Brooklyn-Manhattan suunal sõitva metroorongi pingil istudes oma kaaslasele, kellega nad lootusetult tülli olid läinud.
New Yorki, kus tekkis ja arenes mõnikümmend aastat tagasi cultural movement nimega hip hop, kutsutakse rhythm cityks. Muusika on seal äärmiselt tundlik teema, seda eriti muidugi getodes. Seal võib vale artisti kummardamine tähendada kuuli saamist, sest see, mis meeldib ühele, võib teisele tunduda kultuurilõhestamisena. Ja siin ei ole pelgalt asi lihtsalt selles, et laulu viis ei meeldi, vaid need on need sõnad ja mõttesuund, mida räpiga edastada püütakse ning mis teinekord mõne arvates õigelt rajalt kõrvale juhivad.
Hip hop kuulub mustanahalistele. Tõenäoliselt kaitsevad nad seda nii tugevalt just oma mineviku ja sotsiaalse positsiooni tõttu. Selleks, et tumedanahalisi vähegi ühiskonnas arvestama hakataks, on läinud aastasadu, kusjuures alles viimastel aastakümnetel on sinna sulandumine arvestatavaid tulemusi andma hakanud. Valgete võimumaailmas elades on hip hop koos kogu oma kultuuriga miski, mis on täielikult nende oma, sest see on nende loodud, nende arendatud ning nende endi verega pitserdatud. See kultuur on revolutsiooniline, sest suur osa maailma erivärvi rahvaste uutest generatsioonidest elab ja hingab hip hopi samas rütmis mustanahalistega. See on esimene kord, kui maailm võtab vastu midagi, mida nemad pakuvad. Ja mis saaks neile nende ajalugu arvestades olla suuremaks auks? See on nii mõneski mõttes come-on-board märk.
New York jaguneb viieks suuremaks osaks (kohalikus keeles nimetatakse neid borough-deks) – esimesed kaks on tihedalt asustatud ilusa elu saar ja pilvelõhkujate paradiis Manhattan ning eraldiseisev ja Manhattanilt vaid laevaga ligipääsetav Staten Island. Suurema osa New Yorgist moodustavad nii pindalalt kui rahvaarvult aga kolm kurikuulsat getot: NYC kõige elanikerohkem linnaosa ja tõeline kultuuriväärtus Brooklyn; New Yorgi suurim borough ja keskklassi elurajoon Queens; ning hip hopi sünnipiirkond ja jänkimeeskonna kodukoht the Bronx.
Kuna meie USA reis oli pigem tööotsimisreis ja seda püüdsime leida Manhattanilt, siis getodes me väga ringi uitada ei saanud. Pluss “New York-virginitena ei julgenud me ilma põhjalikumate teadmisteta ohtlike ja vähemohtlike piirkondade kohta ise neid rajoone väga avastama minna ning seda mitte ainult oma nahavärvi tõttu, vaid ka seesuguseid piirkondi iseloomustava tõeliselt suure kuritegevusreitingu tõttu. Midagi neist kolmest me siiski aga nägime. Veidi rohkem saime uurida Manhattani saare getot Harlemit ja kuna agulite üleüldine ilme on New Yorgis sarnane, siis võib nende kõigi põhjal ühe jutu kokku voltida küll.
Getoelu vastab sellele, mida filmides näed ja võib kohati olla veel palju hullemgi. Elatakse tihedalt teineteise kõrval asuvates majades, kust viib tänavale käsipuudega trepp, millel noored päevad läbi istuvad, suitsetavad, muusikat naudivad ja naeravad. Elatakse ka suurtes kortermajades, mille tänavakorrused on jagunenud väikesteks poodideks. Paljud poed on pankrotistunud ning nende metalluksed släsh turvakardinad on täis gräffiteid, Run-DMC mälestustahvlit meenutavaid joonistusi ning arvamusavaldusi poliitika, politsei ja vaenlasteleeri kohta. Getod on New Yorgi kõige mustem (ja siin ma ei mõtle nahavärvi, vaid prügi) osa, kuigi kogu linn on tegelikult üsna räpane. Kui valgetel inimestel toimub elu peamiselt kuskil seinte vahel, siis getoelu leiab aset tänaval. Trepipealsed, poeesised, kivimüürid – kõikjal istuvad inimesed. Neile lisanduvad veel ringiuitajad (see on see bisness, mida mustanahalised ajavad), autodes tšillijad jms. Ja enamasti ollakse grupeerunult: lapsed vanemate, vanavanematega ning kõiksuguste onu- ja nõbulaadsete sugulastega (see on see perekultuur, mis neile nii tohutult oluline on), noored sõpradega ning mamad omavahel. Ja teisi üle trumbata ning poosetada üritatakse siis igal võimalikul viisil. Kui kellelgi on näiteks mingi tsikkel, siis sellega sõidetakse tänavatpidi edasi-tagasi vähemalt 30 korda. Peamiselt püütakse tähelepanu aga autode, riiete ja, mis kõige olulisem, ketsidega.

Kuna mustanahalised on väga elavad ja kirglikud inimesed ning kuna nende kõige suuremaks passioniks on usk, siis usulevitajaid, piiblitõlgendajaid ja muid taolisi arvamusavaldajaid leidub nii tänavanurkadel kui ka metroorongides. Ja nad teevad seda nii tohutu entusiasmiga, et mina näiteks ei tea, kas üldse olen võimeline nii elavalt ja palavalt midagi austama. Tänavanurga piiblitõlgendajal on käes the Book ning ta väljendab erinevate lõikude ja mõtete abil ikka seda ühte mõtet, et God is Great. Möödujad tulevad temaga kergesti kaasa – omavahel jagatakse tõekspidamisi, koos nutetakse, koos elatakse välja, koos usutakse. Ja just nimelt see usk oma usku ajendab neid sinna tänavale rääkima minema, mitte tingimata raha. See on nende elustiil. Kuigi rääkimine on siin tegelikult vale sõna, sest piiblitõlgendajad kasutavad kõnelemiseks mingisugust laulmise ja karjumise vahele jäävat kõnetooni.
See-eest need, kes metroos usku käivad levitamas, teevad seda tihtipeale raha pärast ning enamasti ühendatakse religioonijutt mingisuguste help-needed juttudega. Kellel on vaja raha kooliminekuks, kellel arstiabiks, kellel maailma parandamiseks. Metroosid kasutatakse raha küsimiseks just seepärast, et getos ei annaks omasuguste seas sulle keegi midagi, aga metroos liigub erinevaid inimesi (mustad, valged, kollased, rikkad, vaesed, turistid) ja lihtsalt tõenäosus raha saamiseks on palju suurem, sest ameeriklased on üldjuhul väga abivalmis inimesed.
Getodes on inimesed muidugi nahavärvide järgi paigutunud, st siis, et mustanahalised, latiinod, aasia päritolu inimesed ning valged elavad kõik eraldi n.ö kommuunides. Teineteist tihtilugu peljatakse ja rassidevaheline võitlus on nähtus, mis kohe kindlasti veel maailmast kuhugi pole kadunud. Ja isegi kui Manhattanil võid elada kõiksuguste rahvastega külg külje vastas, siis geto on kuidagi isiklikum piirkond, kus maadejagamine on igapäevane bisness.
Turistina getosse minnes tuleb kindlasti näida rahuliku inimesena, kes oleks seal just nagu varemgi korduvalt käinud ning kes ei erista kedagi nahavärvi järgi. Siinkohal tuleb kindlasti olla ettevaatlik n-wordi (ka eesti keeles) ja samuti sõna black kasutamisel. Kui sa küsid kohvikus (ja seda nüüd siis ka mujal Ameerikas, mitte ainult getodes) black kohvi, siis on see rassism. Tuleb öelda plain coffee. Ja mustanahalised on african americans, mitte n-tähega algava sõna esindajad. Omavahel küll, aga mitte teist nahavärvi inimese jaoks. Kindlasti ei ole soovitatav neile ka otse silma jõllitada või suu ammuli kellegi suurt nina vaatama jääda. Ning suureks komplimendiks neile on see, kui sa nende lapsi jumaldama lähed, kuigi selleks tuleb siiski valida ikka õige aeg ja koht. Kui sa ei ole just aastaid seesuguses piirkonnas elanud, siis peab igal sammul ettevaatlik olema, sest tihtilugu võib ootamatut käitumist esineda.
Getodes on palju tohutult sõbralikke piirkondi, aga on ka selliseid, kus püssilasuhelid on sama tihedad kui Saks Fifth Avenuel ummikus seisvate taksode tuututamised. Vägivald ja vaesus on sealse ühiskonna paratamatu osa ning kahjuks annavad paljud selles, mida nad ise nimetavad ikka sõnapaariga the game, oma elu. Kurb on see, et tihtipeale ei ole see nende noorte endi valik, aga tühi kõht ning peaaegu olematu varjualune panevad narkootikume müüma, mis on aga juba saatanale käe andmine. Everybody’s got to make a living. Getoelu on rough ning suurem osa Eestit sellist elu ka ette ei kujuta. See-eest suudavad nad hoida nii imelist ühtsust ja see on see hip hopi kultuur koos usuga jumalasse, mis neid hoolimata raskustest edasi viib. Ja kuigi hip hopi kui elustiili lahutamatud osad on relvad, dope ja vaesus, siis on ta ka tohutuid masse ühendav osa kultuurist, mille järgimine võib teinekord osutuda hoopis pääseteeks getoelu paratamatustest.

If a man tests my stye
I promise he won’t like my reply
Boom boom bye bye

The city where fashion is a religion

Lugesin New Yorgis olles Lonely Planeti city guide raamatust sellist lauset:
Contrary to the love-affair-with-fashion image stoked by New York-based films, TV shows and style magazines, it is possible to live an entire life in Manhattan without ever owning a pair of Jimmy Choos.
See oli see hetk, kui kogu minu unistus New Yorgi elust korraks kildudeks lendas, sest see oli nagu keegi oleks mulle klaasitäie vett näkku visanud ning öelnud “Ärka üles, Britta, sa ei saa siin kunagi seksjalinnalikku elu nautida.” Hiljem mööda kuulsaid ja vähemkuulsaid moetänavaid kõndides seda luksuslikku kaubavalikut koos sama kireva hinnakirjaga nähes otsustasin, et ei lase end siiski sellest lausest heidutada ja muud varianti ei ole kui et lihtsalt tuleb end nii kõrgele töötada, et New Yorki täiel rinnal nautida saaks. Muidugi ei kujuta ma praegu küll ette, et iga nädal Saks Fifth Avenuel oma krediitkaardi magnetriba igas võimalikus kaardimakse automaadis kulutaksin. Alustuseks tuleks üldse mind kuidagi krediitkaardi usku pöörata, sest kuna minu jaoks on see kuidagi võlgu elamine, siis ei oma ma isegi praegu ühtegi sellist kaarti ning eelistan pigem harilikku pangakaarti. Veel vähem kujutan ma ette end situatsioonis, kus kassapidaja ütleb, et selle krediitkaardiga ei saa maksta ja ma ütlen, et vaadaku, kas mu ülejäänud viis krediitkaarti töötavad. Kuna keskmisel newyorklasel (ma armastan seda sõna) on neid kaarte nii palju, et kõik rahakoti kaardiaugud täidetud saavad, siis kui ma vähegi tahan ennastki kunagi newyorklaseks pidada, tuleb ka minul tõenäoliselt seesugune elustiil kuidagiviisi omandada.
New Yorgis on tegelikult ruumi igasuguste budgetitega inimeste jaoks. Hirmkallid rajoonid shoppingumõnude nautimiseks on Fifth Avenue ja Madison Avenue, neile on lisandunud ka uusim ja hetkel kõige trendikam New Yorgi piirkond Meatpacking District. Mitmete kuulsate ameerikapõhiste moeloojate peakontoridki asuvad just Meatpacking Districtis, seal hulgas näiteks Diane Von Furstenbergi oma. Eksklusiivsemate shopingupiirkondade hulka jäävad ka SoHo ja Nolita. SoHo in particular on näiteks üks minu lemmikkohti New Yorgis. Ta on nii kodune, seal on nii huvitavad inimesed ning see on see koht, kus võid avastada mõne tõelise poepärli. Seal asuvad ka Mareku lemmikud Bape ja BBC Ice Cream, samuti tõeliselt vingeks leiuks osutunud Kidrobot, mille lelude suur fänn on näiteks mitte keegi muu kui mr. Kanye West isiklikult.
Nüüd kolme kuulsa avenüü juurde. Teineteisega paralleelselt ja otse Central Parki kõrval asub luksusliku elu trio, Fifth Avenue, Madison Avenue ja Park Avenue, mis kõik jooksevad Manhattani saare keskelt Midtowni juurest üles Harlemini välja. Fifth Avenue saab tegelikult alguse SoHo ja NoHo rajoonide piiride lähistelt ning kõige paremini märgistab tema algust kurikuulus New Yorgi versioon triumfikaarest ehk kohalikus keeles siis the Washington Square Arch. Viiendal avenüül asub ka maailmakuulus Empire State Building ja muidugi iga naise lemmikkaubamaja Saks Fifth Avenue. Eranditult kõik kolm avenüüd on tuntud hirmkallite elamis- ja büroopindade poolest, samuti on nad kõik varustatud blokkidepikkuste brändipoodidega, alates Valentinost ja lõpetades Fendidega. Seal ma siis käisin ning näitasin näpuga, et mida ma kõike endale tahaks. Poed jäävad pigem avenüüde keskmistesse ja lõunapoolsetesse osadesse, põhjapoolseim osa on pigem elupiirkond, kus aknalaudu kaunistavad vaasid, mille hinnasedelitel on numbri järel rohkem kui kolm nulli. Suuremal osal sealsetest kortermajadest on uksehoidjad igas meie koleda sõna järgi “paraadnas”. See on see kurikuulus Upper East Side, mis hõlmab siis suurt osa kolmest avenüüst. Kui Marekuga seal elupiirkonnas jalutamas käisime, elasin veidi oma Park Avenue unistust. Kujutasin ette hommikut suurte akende ja kõrgete lagedega korteris. Hommikul ärkad üles, tood lähedal asuvast Starbucksist hommikukohvid, nurgapealsest kondiitripoest värsked saiad, üle tee asuvast kioskist esimesed ajalehed ning lähed koju nautima. Üheksa ajal jalutad (New York on minu jaoks jalutamise, metroo ja taksode linn) mööda avenüüsid allapoole oma moestuudiosse tööle. Pärast tööd teed korraliku puhastustöö Oscar de la Renta poes jne. Ma arvan, et igas naises on natuke Park Avenued ning kõik ihkavad mingil määral sealset elustiili.

Kolme avenüü kõrval on veel märkimisväärne Seventh Avenue, also known as Fashion Avenue (ja Adam Clayton Powell Jr. Boulevard, aga see ei lähe hetkel teemaga kokku). Fashion Avenue on ta sel lihtsalt põhjusel, et läbib kuulsat Garment Districti rajooni (tõlkeks siis neile, kes ei tea – garment tähendab rõivast, riiet), mida kutsutakse siis New Yorgi moekeskuseks. Ma ei oska öelda, kas ta praegugi nii keskset rolli New Yorgi moepiirkondades mängib, sest tema kõrvale on kerkinud nii mitu olulist rajooni (nagu eelnevalt mainitud Meatpacking District), aga seal pidi siiski disainima ja toodetama 1/3 kogu USA nii eksporditavast kui ka kohapeal tarbitud rõivastest. Nii Oscar de la Renta kui ka Calvin Kleini peakontoridki pidavat seal asuma. Garment Districti jääb ka teada-tuntud Bryant Park, kus kaks korda aastas leiab aset maailma üks moe tippsündmusi – Mercedes-Benz Fashion Week. Muide, järjekordne moenädal on just paari päeva pärast algamas, ehk siis 10-17 september. Sellel moenädalal esitlevad oma kõige uuemaid kollektsiooni hetkel kõige mõjukamad disainerid ning ka uusimad ja kindlasti andekad disainilootused. See on must-attend üritus moemaailma juhtfiguuridele ja staaridele. Kui moeetendusi väisama ei kutsuta, saab kollektsioone, tänavapilti ning sündmust ennast jälgida näiteks aadressidelt nymag.com ja muidugi style.com. Ja no kindlasti kajastavad seda üritust lugematu hulk muid moeblogisid ning -saite. Tagasi Fashion Avenue juurde. Seal asub ka selline asi nagu Fashion Walk of Fame, et siis moeversioon Los Angelese kuulsast Walk of Fame’ist. Lisaks asub seitsmendal ka FIT ehk Fashion Institute of Technology ehk mainekas kunsti- ja disainiülikool. Teine ja uuem disainiülikool Parsons (paljudele kindlasti tuttav Project Runwayst) asub Fifth Avenuel.

Budget-friendly šoppamispiirkonnad on Lower East Side, East Village ja Midtown. Ja hoopis Upper West Side’ilt leidsin ühe fantastilise riiete- ja aksessuaarideturu. Sealsed turud ei sarnane muidugi meie omadele, vaid on väga korralikud kauplemiskohad, kus võib reaalselt lolliks minna. Oleks mul rohkem aega olnud, oleksin vist tõenäoliselt seal kolm päeva järjest ilma söömata kõike kokku ostnud, sest see, mida seal silmadega sööd, toidab rohkem kui ükski XXL burgerieine. Jällegi, kes New Yorki lähevad, siis turg on Columbus Avenuel, W 76 St. ja W 77 St. vahel. Go crazy.
Selge on see, et New York ilutseb moepealinnade esiviisikus põhjusega.