Around the globe,  USA

“Peaks oma tagajalgadele ka päikest võtma,”

..oli üks järjekordsetest geniaalsetest lausetest, mis mu suust ilma minult luba küsimata kuuldavale tuli.
Selles suhtes, et me oleme Miamis. Loobusime raamatumüügitööst, sest see ei olnud siiski päris see, millele end Eestis registreerisime. Seal oli nii palju miinuseid, et ei oleks ettegi kujutanud, et kogu suve nende uskumatult ebainimlike ja muidu imelike nõudmiste “alluvuses” töötama oleksime pidanud. Nashville’i saabumisest alates hakkasid ilmnema kogu selle programmi ja raamatumüügitöö miinused, mis siis neljapäevaks kõik kulmineerusid ja ütlesime managerile, et me ei tule kaasa. Muide, kui me Eestis selle sama tööga seoses erinevate  inimeste ja meie “suveülemustega” kokku saime, siis oli nende kõigi jaoks väga okei, et me Marekuga n.ö paarina sinna tööle tuleme. Saime ka aru, et põhimõtteliselt on võimalik isegi suvel koos elada. Ja igatahes olime algusest peale samas tiimis ja seega pidime ka samas linnas töötama. Kohapeal aga otsustati, et lisaks sellele, et me ei tohi koos elada, pannakse meid ka erinevatesse osariikidesse tööle, sest me olevat liiga suureks distractioniks teineteisele ja et me ei saa tööle keskenduda. Põhimõttest saan isegi aru, aga oleks siis võinud vähemalt Eestiski meile seda ütelda, me poleks tõenäoliselt sellele tööle registreerunudki. Igatahes oleksin mina läinud tööle Salt Lake City’sse ja Marek Montana osariiki.
Selgus, et kui tulla siia selle J-1 tudengi tööviisaga ja katkestada leping tööandjaga, siis peab endale kümne päeva jooksul uue tööandja leidma, vastasel korral peab USAst lahkuma. No ja siis hakkasimegi paaniliselt uusi töökohti otsima. Õnneks on sellises organisatsioonis nagu Studenttour väga abivalmis inimesed ning tänu neile saime infot selle kohta, kuhu me peaksime minema. Samuti saime vastavas kohas olevate eestlaste telefoninumbrid ja meiliaadressid. Need eestlased on ka siin freestyleritena ja otsivad endale suveks tööd samasuguse viisaga nagu meie. Ja selliseid eestlasi leiab Hawaiist New Yorgini. Ja siis otsustasimegi tänu kõikidele soovitustele Miamisse tulla. Saatsin reedel siinsetele inimestele meilid ära ja jooksime veel samal päeval kiiresti bussi peale, mis meid 22 tunniga Nashville’ist Miamisse tooks. Viimase hetke lennupiletid on teatavasti liiga kallid, samuti ei leidnud me autorendifirmat, kus selle eest, et me autot samasse linna tagasi ei too, ei nõutaks hingehinda.
Bussidega on Ameerikas naljakas lugu. Sisuliselt keegi ei sõida siin maal bussiga. Kõigil on autod. Ja kui sa ütled kellelegi, et jah, me lähme bussiga nüüd siit peaaegu Kesk-Ameerikast Florida poolsaare tippu, siis selle peale tehakse sõõrikusuurused silmad. Bussidele müüakse lugematu hulk pileteid, ilma kindlate istekohtadeta. Süsteem toimib nii, et paar tundi enne bussi väljumist tekib vastava gate‘i ette elav järjekord ja need, kes bussile mahuvad, on õnnelikud. Kes ostsid pileti, aga tulid liiga hilja järjekorda seisma, need kahjuks peale ei saa ja paigutatakse kunagi hiljem väljuvate busside peale. Kusjuures bussid EI VÄLJU iga natukese aja järel nagu meil Eestis. Bussijuhid on väga lahedad. Enamasti on nad mustanahalised, teevad kogu aeg nalja ja suhtlevad reisijatega. Vot nii saab inimeste gruppi ohjata – tuleb suhelda. Ja muide, veerand tunniga sai pool bussi omavahel sõpradeks ja suurema osa reisist saatis meid inimeste tihe jutusumin, sest Ameerikas on kõigil oma stoori.
Bussiga liikus VÄGA erinevaid inimesi. Nt nägime bussijaamas Lords of the Ringist tuntud võlur Gandalfi peaaegu identset teisikut. Valgete juuste asemel olid tal punakaspruunid pikad juuksed, valge rüü asemel aga musta värvi üle põlvede ulatuv kleidilõikeline ürp. Vöö peal oli tal suur sarv või sellekujuline pasun, ei saanudki aru. Teate küll, selline ehtne Euroopas mäe otsas elava loodust kummardava inimese muusikainstrument. Ja käes 2,5-meetrine puidust vai. Ja nii ta seal istus. Lisaks temale nägi bussijaamades ja bussi peal selliseid pooleldi vangide moodi inimesi, lihtsalt hulle, ära põlenud inimesi.. you name it. Aga oli ka täiesti tavalisi ja toredaid ameeriklasi. Pluss maailma kõige armsamad mustanahalised väikesed lapsed, kes kogu bussisõidu vältel omaette ainult kõkutasid.
Reis kestis 22 tundi. Peatusime korraks ka Atlantas, nii et sain veel sellele linnale ka korralikult “tsau” öelda. Igatahes nägi bussisõidu jooksul palju rohkem kui viie lennureisi jooksul kokku näeks, sest see on see vaesema Ameerika igapäevaelu, millest tavaline turist üldjuhul pimesi mööda kõnnib. Nii et see 22 tundi ei tundunud üldse nii pikk aeg, sest kogu aeg oli põnev ja ei teadnud, et millised inimesed järgmine linn, kus peatume, meile siia kaaslasteks toob.
Miamisse jõudes võtsime hotelli, sest siinsed eestlased ei olnud meile veel vastanud, nii et meil ei olnud muud ööbimisvõimalust. Väikeste seiklustega jõudsime siis lõpuks ka ühte lennujaama juures asuvasse Red Roof Inn’i. Selgus aga, et lennukite maandumisrada kulgeb täpselt meie hotelli juurest, nii et nad maandusid sõna otseses mõttes meie akna kõrval. Osa maandus ka nii, et lendasid täpselt meie pea kohalt mürisedes üle. Ja Miamis on tihe lennuliiklus. Võttis aega, kuni sellega ära harjusime. Ma tegelikult olin veidi hirmul lõpuni välja, sest need lennukid olid meile ikka liiga lähedal (maksimaalselt sada meetrit meie hotellitoast kõrgemal). Hommikusöögiks pakuti ainult mahla ja moosisaiu. Nii et see hotell oli paras ebaõnnestumine. Lõpuks saime ka eestlastega ühendust ja vähemalt pool tänast päeva rändasime lennujaamast nende korterisse (nad nimelt lubavad meil siin ööbida seni, kuni töö ja oma elamise leiame), sest Miamis on üsna ajuvaba bussisüsteem ja metroo eksisteerib vaid ühes osas Miamist. Linn on ka väga suur ja lai, nii et tulime lõpuks lennujaamast Miami Beachini kokku kahe bussi ja ühe taksoga. Ja mitme tunniga.
Ja siin me nüüd oleme. Kaheksakesti kahetoalises korteris. Aga ma ei kurda, sest see on üks ilusamaid kohti Miamis. Linn ise on natukene geto ning mitte päris see, mida filmidest näinud olen, aga siiski on siin maailma kõige soojem ilm, inimesed on kõik ikka sama mõnusad ja naeratavad, see kortermaja on superilus (basseinid, palmid ja muu taoline; allpool olevad pildid on sellest) ning toanaabrid on ka toredad. Nüüd on vaid vaja töö leida. Kohapeal muidugi selgus, et Miamis ei ole praeguseks enam hooaeg, mistõttu töökohti on kärbitud, kohvikuid suletud ja üleüldiselt pidavat siin korralikult MASU tunda saama. We’ll see. Basseini ääres igatahes saime juba tuttavaks mingisuguse makedoonlasest ärimehega, kes küsis meilt, kas me Hans Luike ja Rein Kilki teame. Need on tema äripartnerid. Kahel poisil meie korterist läks temaga siis jutt ka tööpakkumistele, nii et nii nad seal all basseini ääres välismaa ärimeestega õlle joovadki.
Everything is possible – this is America.

You may also like:

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.