Reporting live from Atlanta, Georgia

26 tundi reisimist on seljataga ja Atlanta it is! Või noh, tegelikult jõudsime siia juba eile õhtul. Hetkel on kell 8 hommikul. Ja ma kirjutan blogi. Talk about a jet lag.

Helsingis saime ilusti ära ööbida (kuni lõpuks mingi töötaja mind üles tuli ajama, sest “piinlik, kui keegi magab tema kohvikus kellaajal, mil kogu lennujaam on rahvast täis”) ja lendasime Londonisse. Heathrow on päris vinge lennujaam. Maailmasuur muidugi ja täis lõputuid kinga- ja kotipoode. Kohustuslik Starbucks tuli seal muidugi ära ja pärast kuuetunnist ootamist saime lennuki peale. Ma ei olnud üle ookeani lendava lennukiga varem lennanud, nii et üllatus oli ikka päris korralik, sest lennuk oli SUUR-suur. No ja meie kõrval hängisid muidugi ka Boeing 747 (millega me muide siit tagasi lendame kunagi) ja Airbus 380, mis ei ole just maailma kõige väiksemad tüübid. Lend sujus ilusti, aga jube tüütu oli. Hetkest, kui me USA kohale jõudsime (nähtavus oli mõnda aega väga hea), tuli mul mingisugune eufooria peale ja sattusin ekstaasi igast majast, mida ma allpool nägin, sest need on ju “USA majad”. New Yorgi juurest lendasime ka läbi, aga sel hetkel oli kõik nii pilvine, et võisin kahjuks ainult aimata, kus mu lemmiklinn on.
Nii. Atlanta. Oh god. Esiteks oli lennujaamas maailma kõige keerulisem ja tüütum turvakontroll, kus sa umbes viis korda pidid oma pagasit ära andma ja viis korda sellel kuskil järel käima ja siis kontrolliti veel mingit jubedat hulka pabereid ja ühesõnaga oli hea meel sealt ära saada. Siis läksime mingisuguse metroo peale ja enne küsisime ühelt rongijaamatöötajalt kesklinnas asuvate odavate hotellide kohta. Mingid juhtnöörid ta meile siis andis ja sõitsime kesklinna. Paduvihma ja hunniku raske pagasiga hängisime ühe maja eest teise ette ning püüdsime leida kohta, kus ööbida. Ja mis ei oleks Marriott või Ritz. Lõpuks saime mingisuguse Quality Inn-i kuskil “three blocks from the station” ja olime tüdinud ning läbimärjad, aga õnnelikud, sest sõna “voodi” omab pärast kahtkümmend kuut tundi reisimist päris suurt tähendust.
Atlanta on räpilinn. Iga inimene, kes vastu tuleb, on räppar. Iga inimene, kellelt midagi küsid, on räppar. Vähemalt öösel. Nii huvitavad kui nad ka pole, siis silma inimestele ei tohi vaadata. Eile õhtul, kui me kõndisime rongijaamast hotellini, tuli juba üks must tüüp kolme dollarit küsima. Sõbralikult küll, aga selline tunne on, et kui ei anna, saad kuuli. Linna “vibe” on selline, et iga nurga taga kuuled püstolilasku ja et kõik on cracki mõju all. Päris hirmutav oli õhtul igatahes.
Täna aga lähme linna hängima ja kella seitsmeks õhtul peame tagasi lennujaama minema, et teistega grupist kokku saada ja Nashville’i minna.

You may also like:

Leave a Reply

Your email address will not be published.

Post Navigation