Fashion,  Movies

The man with the rainbow suit

PÖFFi Montoni moefilmi “Vincent – elu värvides” arvustus

“When you first see him you think he’s dressed up for Halloween,” on kõige tabavam kirjeldus, mis antud filmis Vincenti kohta kõlas. Dokumentaali peategelane Vincent P. Falk, keda hellitavalt Chicago moekeisriks hüütakse, on ligi kuuekümne aastane ameeriklane, kelle elu saadab täiesti omanäoline rutiin. Nimelt jumaldab ta kanda kõiksugustes värvides ülikondi ning nendega Chicago linna jõel sõitvate riverboatide reisijaile “moeshowsid” etendada. Just nimelt etendada, sest show näeb välja nii, et Vincent veedab pool päeva ühel sillal paate oodates, kusjuures ise alati eelmisest päevast erinevat ülikonda kandes, ja paatide ilmumisel neile end nartsissistlikult keerutades, et kõik tema riiete värvigammat imetleda saaksid. Asi ei piirdu aga sugugi vaid turistipaatidega – tema “tööülesannete” hulka käib ka raadios, teles ning kõikvõimalikel publikurohketel üritustel käimine ja kõik, mis ta seal teeb, on keerutamine ning aplausi teenimine. Ja seda kokku juba pea kümme aastat. Tema riidekappi täidab ebatavapäraselt suur hulk värvikirevaid rõivaid, millest kõige tähelepanuväärsema kogu moodustavadki need samad ülikonnad, tänu millele Vincent elavaks legendiks on saanud. Sama märkimisväärne on ka tema oskus värve kombineerida. Lisaks sellele, et Vincent sobitab omavahel kokku värvused, mida suur osa inimkonnast isegi eraldi ei julgeks kanda, näeb ta värvikombos ka fantastiline välja. Kuigi jah, tõsi, ka mina sain šoki kui ta tugeva leopardimustrilise pintsakuga oma ametlikku palgatööd läks tegema. Et miks ta siis kõike seda teeb? Filmiski tõstatati pidevalt küsimus – dude, what’s the deal?
Kogu Vincenti särava isiksuse ning esinemisvajaduse taga peitub tegelikult suur ja lai puudulikkus. Kas on selle ilmselge tähelepanuvajaduse taga orbudekodust alanud armastusevaene lapsepõlv, Vincenti sünnist saati saatnud ääretult kehv silmanägemine või lihtsalt keerulisest elust tingitud ja vanaduses välja löönud lihtlabane seniilsus? Ilmselt kõik neist. Vincent elas lastekodus kaheksanda eluaastani, mis tähendab, et põhilised inimese väljakujunemise aastad jäid temal ilma korralikust armastusest. Kooliajal teda aga kiusati, mille üle ta tol ajal küll naeris, aga iialgi ju ei tea, mis toimub inimese südames. Ja kui mitte nooruses, siis võib-olla lõi sellest tulenenud hingevalu välja vanemas eas. Kui Vincenti filmis jälgida, hakkab kohe silma tema lapselikkus, mis ilmneb lisaks tähelepanu otsimisel ka tema jutus. Inimene, kes sellises eas just nagu lapsepõlve taga otsiks, on ilmselge trauma ohver. Väga raskelt elas ta üle ka oma kasuema surma, kuigi oli juba selleks ajaks paar aastat oma “huvialaga” tegelenud. Miks ma sellest kõigest nii psühholoogiselt kirjutan on põhjusel, et nägin, et Vincent ei olnud ilmselgelt täie mõistuse juures. See, mis ta teeb, on muidugi ääretult tore ja teistele lõbus ning ma jumaldan tohutult inimesi, kes esiteks suudavad massist eralduda ja teiseks teevad seda nii stiilselt ning värviliselt, kuid tekib siiski küsimus, et kust maalt algab meelelahutus ja kust lõppeb vaimne puue? Kuigi inimesed teevad tema üle kõigest hoolimata nalja, ei arvestata tihtipeale ajalooga sellise käitumise taga. See-eest pean siiski ära mainima, et vaimselt korrast ära inimesi on palju, aga vähe on neid, kes on seda niivõrd stiilselt. Kui aga olla hoopis miss Positiivne, siis võib ka mõelda, et võib-olla ei ole tal üldse midagi viga ning ta on täie mõistuse juures inimene, kes lihtsalt oskab olla Õnnelik ja elada tavainimese jaoks šokeerivalt lihtsatel põhimõtetel. Tasub siis juba ära märkida, et lisaks imelisele värvitunnetusele on tal ka tugev tehnikasoon, mis võimaldab tal töötada täiesti tavalises asutuses ja annab alust arvata, et võib-olla on siiski tegu igati normaalse inimesega.
Seega küsimus, mis filmi lõpuks siiski õhku jääb, on et what’s the story behind the story? Ja küllap oligi kogu linateose mõte selles, et kõige lihtsa taga võib peituda suur teadus.. ja sama hästi võib see olla aga hoopis all that simple. Või kas selleks, et ühiskond meile seesuguseid geeniuseid annaks, on tõepoolest vaja traumaatilist elu ning vaimset ebastabiilsust?

Kes ise seda filmi ei jõudnud vaatama minna, siis PÖFF annab teile kindlasti vastused, et kuidas seda filmi võimalik näha on (laenutamine jmt). 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.