• Shhh.. äratus!

    Heihei!

    Tõenäoliselt olete juba kursis sellega, et Tartus asuv kaubanduskeskus, mis kannab nime Tasku, alustas oma blogiga, kuhu ühe kuu jooksul kirjutavad mitmed Eesti blogijad ja moeinimesed. Täna ilmus siis lõpuks ka minu esimene Moeäratuse raames kirjutatud sissekanne. Ja see ei jää sugugi ainsaks – mõnusat lugemist luban teile üks-kaks korda nädalas võluda terve märtsikuu vältel, nii et kes veel seda ei teinud, siis lisage www.tasku.ee/blogi oma readeri nimekirja. Kes sinna lisaks minule kirjutavad? Selle nägemiseks kliki SIIA.

    Lisaks – ilmad on õnneks juba vaikselt soojenemas, mis tähendab, et igavad talvekuud on lõppemas ja aeg kevadriiete kandmiseks jõuab üha lähemale. Ühtlasi tähendab see ka seda, et outfitivaikus siin blogis hakkab otsa saama, hurraa! Ja muide, kui kõik plaanipäraselt läheb, istun märtsikuus ka lennukile ning sõidan mõneks päevaks otse Euroopa südamesse, kuhu teatavasti on päike vastupidiselt Eestile juba jõudnud. Can’t wait!

    Mis veel uudist? Eelmisel nädalal käisin kahes Tallinna koolis (32. Keskkool ja Ühisgümnaasium) moeshowdel žüriiliikmeks, mis oli eriti vahva. Seesugused õhtud meenutavad mulle alati seda tuhinat, mis mõned aastat tagasi, mil ise veel koolipinki nühkisin, koolis toimunud moeshowdega alati kaasas käis – osalesin tihtilugu neil ise modellina ja 2006. aastal olin isegi Roosadel Kääridel õhtujuht. Seekordse Ühisgümnaasiumi show tegi aga eriliseks fakt, et enne Rocca al Mare Kooli minemist õppisin 1.-5. klassini just selles kesklinna koolis. Ja muide, enne möödunud reedet seisin viimati Ühisgümnaasiumi laval umbkaudselt aastal 98, kandsin neoonrohelist ja kohutava lõikega nabapluusi ning kandideerisin ise diplomile – tookord küll mitte moešõul osaledes, vaid Spice Girlsi imiteerides. Ahjaa, mainiks ka selle ära, et vahva on näha, et noorte seas on hulgaliselt disainitalenti!

    Peatse kohtumiseni,

    B.

    This post is for my Estonian readers only, so I apologize for not translating it. :)

  • Make it rain

    Call me crazy, aga ma jumaldan seda äikest, mis praegu väljas on. Soe suvine vihm, korralik äike ja kõhedust tekitav müristamine on kodumaa suve kohustuslik osa ning mõnusaks vahelduseks 30-kraadistele ilmadele. Täna näiteks oli juba vastikult lämbe ilm. Teate küll, täpselt selline kuumus, mis eelneb äikesele ning kus ei ole väga õhku hingamiseks.

    Millest ma teile aga rääkida tahtsin..

    1. Tegin oma kodulehele juurde ühe page’i nimega Media, kuhu lisan edaspidi artiklid, mis kas minust või minu kirjutatud on. Paar tükki sain sinna juba üles riputatud, nii et kellel vähegi soovi lugeda minu kevadist Eesti Ekspressi artiklit või aprillis Päevalehes ilmunud Tanel Veenre kirjutatud moeblogijate lugu, siis nüüd on need seal üleval.

    2. Selline vihmane ilm nagu täna lihtsalt soosib raamatute lugemist. Ei ole ju midagi mõnusamat kui pugeda diivanile, süüa sinihallitusjuustu, kreekereid ja mureleid ning lugeda vingeid raamatuid. Soovitan teile nüüd kaht raamatut. Kui keegi teist on lugenud Epp Petrone Minu Ameerikat või tema elukaaslase Justin Petrone Minu Eestit ja olite neist samamoodi vaimustuses nagu mina, siis teadke, et sama kirjastuse alt on ilmunud teisigi sarnaseid raamatuid, mis erinevate riikide/linnade kohta kirjutatud. Hetkel loen mina näiteks Urmas Väljaotsa Minu Pariisi ja vahetult enne seda lõpetasin Anu Samarüütel-Longi Minu Londoni. Kui talvel on mõnus lugeda raskeid romaane, siis suvi on ideaalne selleks, et lugeda kergeid raamatuid nagu need kaks, mis jutustavad maailma metropolide elustiilist läbi eestlase vaatevinkli. Lisaks sellele käsitlevad mõlemad autorid oma raamatutes päris korralikult ka moeteemat. Kõige enam meeldib mulle aga see, et raamatud on kirjutatud nii kaasahaaravalt, et panevad sind tundma nagu elaksid ise maailma suurlinnas ning kogeksid kõike seda, millest autorid kirjutavad. Nii et igati mõnus lugemine kas kuuma ilmaga rannas, vihmase ilmaga diivanil, igaval lennureisil või vanaema juures maal.

    Väike katkend Minu Londonist inimestele, keda huvitab õppimine suurtes moe-, disaini- ja kunstiülikoolides:

    “Enamik inimesi läheb ülikooli õppima, eeldades, et seal on palju tarku õppejõude, kes loengutel neile oma teadmisi jagavad. Saint Martinsi Kunsti- ja Disainikolledži moemagistrantuuri õppeplaanis ei olnud ÜHTEGI loengut. See on koht praktilisteks tegudeks, mitte sõnadeks. See ei ole koht õppimiseks – sest kõik vajalikud teadmised peaksid siia tulles juba olemas olema. See ei ole koht eksperimenteerimiseks ega eneseotsinguteks – need, kes siia tulevad, on juba väljakujunenud käekirjaga disainerid, kellest enamik on juba praktiseerinud kuulsates moemajades ja kes vajavad vaid seda viimast väikest tõuget, et oma moekarjääriga alustada. Saint Martinsit võiks võrrelda tippsportlaste suurvõistluse-eelse intensiivtreeningulaagriga, kus sportlaste või siis antud juhul moekunstnike vaim, lihased ja meeled trmmitakse ja tuunitakse perfektsuseni, et nad võistlusraja stardipakul oleksid oma absoluutses tippvormis. Kursuse lõpp on mõtteline stardipauk, pärast mida pistab igaüks jooksu ise suunas, sest see ei ole omavaheline võistlus – pigem võidujooks ajaga ja iseenese proovilepanek. Ühed leiavad endale töökohad maailma tippmoemajades, teised loovad oma kaubamärgi. Neid, kes pärast kooli lõpetamist “kaotsi” lähevad või eriala vahetavad, on ülivähe, näiteks meie kursuselt ei tea ma kedagi sellist.”

  • Mida kujutab endast EKA?

    Oma uue blogiaadressi tarbeks internetiavarustes “inspiratsioonireisil” käies avastasin ma iseennast www.couture.ee leheküljelt vastu vaatamast. Selgus, et nad on mind valinud Eesti top 10 moeblogija hulka, mis on minu jaoks enam kui rõõmustav uudis! Ma püüan veel paremini jätkata ning kui ajapuudus takistama ei hakka, siis näevad minu blogis päevavalgust nii mõnedki vahvad ideed, mis mu peas juba mõnda aega keenud on. Loodetavasti saan ka oma uue veebilehe disainimisega varsti ühele poole, sest uus lehekülg annab tõenäoliselt aktiivsemaks kirjutamiseks ja postitamiseks piisavalt inspiratsiooni. :)
    Tänane sissekanne on aga suunatud neile, kes mõtlevad EKAsse õppima minemise peale. Seda sel lihtsal põhjusel, et olen viimasel ajal saanud tohutult palju meile küsimustega, et mis, kes, kus ja kuidas. Mõtlesin siis teile kõigile lühidalt ja tutvustavalt rääkida, milline see moestilistika EKAs on, sest suurel osal inimestest ei ole sellest vist väga ettekujutust.

    Lõviosa kooliaastast moodustavad EKAs maalimine, joonistamine ning muu loominguline tegevus vastavalt erialale. Sellistes tundides on soovitatav nii palju kui võimalik kohal käia, sest
    a) paljud õppejõud arvestavad puudumisi
    b) semestri lõpus (või millal iganes vastav aine lõppeb) toimub hindamine, mis tähendab seda, et semestri jooksul loengutes ja ka iseseisvalt “valmistatud” tööd teibitakse seinale ning vastava aine õppejõud ja moestilistika eriala juht käivad neid hindamas ning arvustamas. Hindamisel peavad olema kõik kohustuslikud semestri jooksul tehtud tööd esitatud.
    Loomingulised loengud on hästi mõnusad, sest suurema osa ajast sa lihtsalt joonistad ning õppejõud käib sind aeg-ajalt õigele teele suunamas. Ehk tõeline lõõgastumine.
    EKAs ei puudu ka “tavalised” loengud ehk konspekteerimist nõudvad ained. Neist kõige suurema mahuga on erinevad ajalugu käsitlevad ained, esimese aasta ainetest nt kostüümiajalugu, üldine kunstiajalugu ja kultuuriajalugu. Seesugused ained lõppevad enamasti mahuka eksamiga, aga see ei ole midagi ületamatut ning eranditult kõik need ained on äärmiselt põnevad. Niigi loomingulise õppetöö vahel on ka päris mõnus aeg-ajalt loenguid kuulata.
    Pärast kaht esimest semestrit algavad ka igasugused praktikad, nt etnograafia ja Kaubamaja praktika. Nendest ma hetkel veel väga midagi ei tea, sest meie esimene praktika ehk Kaubamaja praktika algab neljapäevast. Kui kedagi miski nende kohta huvitab, võib mulle alati meili saata. :)
    Moestilistika eriala annab korraliku ülevaate disainist (aga ei õpeta disainimist – siit moedisaini ja moestilistika erialade vahe), brändingust, värvusõpetusest, joonistamisest, moeajaloost, fotograafiast jmt.
    Kõik õppekohad Avatud Akadeemias on tasulised.

    Moestilistika erialale ei ole väga raske sisse saada (kõvasti kergem kui moedisaini või mistahes statsionaarse ehk päevase õppe erialale). Küll aga usun, et sel aastal on sellele erialale suurem konkurss kui kunagi varem, mistõttu võib nüüd sissesaamine raskemaks muutuda, sest ühele kursusele võetakse siiski vastu vaid circa 14 inimest. Vestlusel oodatakse sinult kindlasti portfooliot (nõutav hulk joonistusi on kirjas EKA kodulehel eriala all; ärge võtke kaasa rohkem töid kui on palutud!!), piisavat teadmistehulka oma eriala kohta (milliseid moeblogisid jälgid, kes on su lemmikdisainer, miks jne), isiklikku stiilitaju ja vahetut suhtlemist. Portfooliost nii palju, et mina pidin kaasa võtma moejooniseid ja maale (kui palju, seda ma ei mäleta) – oluline on teada, et iga moejoonis tuleks teha paberile suurusega A4 ning maalid paberile suurusega A2 (või A1). Ära pane rõhku detailsele viimistlusele, vaid vormitaju edasiandmisele. Kui võimalik, siis ärge rullige portfoolio töid kokku, sest teil on raske neid komisjonile vestlusel ette näidata, sest teatavasti hakkab juba korra rullitud paber end automaatselt rulli tõmbama.
    Üldiselt ei pea midagi kartma. Komisjon koosneb sõbralikest inimestest, kes nagu sinagi on kunagi sinna kooli astunud. Ole enesekindel, valmista korralikult ette ning ära unusta hommikul hambaid pesta.
    Soovitan käia ka intensiivkursustel, mille toimumisaegade kohta leiate infot siit. Siin kehtib reegel “kes ees, see mees”, sest ettevalmistuskursused on alati ülebroneeritud. Kindlasti ära muretse liiga palju selle pärast, et sa ideaalselt joonistada oskaksid – ülikool ongi koht, kus seda õpitakse. Kui intensiivkursustele minna ei saa, osta võimalikult palju joonistamist õpetavaid raamatuid ning õpi selle põhireeglid selgeks ja harjuta, harjuta, harjuta.
    Kindlasti mõtle enne eriala kasuks otsustamist rahulikult järele, et kas sa tõesti suudad neli aastat järjest peaaegu igal õhtul (v.a suvi ja vaheajad) 17.30-20.40 koolis käia ning vastavat eriala õppida. Sellele lisanduvad ka kodutööd ja pidev enese täiendamine eriala osas oma enda vabast ajast. Muidugi on see täiesti okei kui mõne aja jooksul avastad, et oled valinud siiski enda jaoks mittesobiva eriala (what the hell, mina olen oma eriala kolm korda muutnud – kõigepealt Tartu Ülikooli juura, siis EKA moestilistika ja siis uuesti EKA moestilistika), aga mida põhjalikumalt kaalud, seda väiksema tõenäosusega kaotad valede otsuste tegemise pärast oma elus aega ja energiat. Olgem ausad – moemaailm ei oota igavesti, sest siin tuleb iga päev uusi tegijaid peale.

    Miks mina valisin moestilistika?
    Kuigi mind ei huvita nii palju stilistika kui disain, siis valisin õhtuse õppe seetõttu, et tahan kooli kõrvalt ka töötada, praktikat teha ning kogemusi saada. Professor Jüri Siim rääkis mulle minu esimesel EKA vestlusel, et moestilistika ja moedisain ei ole ka nii tugeva piiriga üksteisest eraldatud – asi on pigem selles, et kuidas sa antud eriala enda jaoks ise kujundad. Nii olen ka mina siiani talitanud ja vajalikud teadmised tulevad mõlemalt erialalt nii kui nii. Kui mood on kutsumus nagu minul, siis ei ole pigem asi selles, mida ülikool on sulle valmis pakkuma, vaid kui palju oled sa end ise nõus õpitavale erialale pakkuma ja loovutama. Muidugi on mul ka alati olnud plaanis magistrantuur hoopis New Yorgis teha, nii et baasi loon EKAs, spetsialiseerun aga juba New Yorgis.
    Hetkel olen oma valikuga väga rahul. Kuigi esimene semester on küllalt üldine ja kuiv (v.a kultuuriajalugu, mis koos selle aine õppejõu David Vsevioviga vist iga EKA üliõpilase sisse mingi jälje jätab), siis alates teisest semestrist läheb eriala spetsiifilisemaks ning põnevamaks. Samamoodi on see tegelikult kõikides ülikoolides iga erialaga. Eelkõige meeldib mulle see, et minu elu ei keerle ainult ümber kooli, vaid see ja töö täiustavad teineteist. Mul on aega tegeleda oma asjadega, kooliga, erinevate projektide, praktika ja ka põhitööga (kuigi mõned ained on mul siiski vaja järgmisel aastal järele teha, sest alati ei ole ma paraku jõudnud kohal käia, aga see on pigem mu enda süü). Muidugi olen ma selles osas keskmisest aktiivsem inimene, aga nagu ma ütlesin – see on minu kutsumus ning erialane töö ja kool ei ole mitte vaevaks, vaid tihtilugu tõeliseks naudinguks.
    Kellel on veel küsimusi, andke aga julgelt teada! Vastan teile nii kommentaariumis kui ka meili teel. :)

    B.
  • Sweet dreams.. or a beautiful nightmare?

    Vabandan, et kirjutada ei ole jõudnud, aga minu ninaesisel laiutavad hetkel paksud raamatud, konspektid, Wordi dokumendid, pooleliitrised Cola-Colad, šokolaadid ja muu säärane. Ehk siis eksamid it is. Homme on üldkunstiajaloo üüüüratult suur eksam ning joonistamise hindamine, ülehomme on kostüümiajaloo eksam. Nii et tänasest tuleb päris kindlasti all-nighter. Olen tagasi kolmapäevast, nii et varsti näeme!


  • When suddenly it became a decade..

    Reedel toimus Rocca al Mare Kooli kümnenda sünnipäeva suur vilistlaspidu. Ka mina olen RAMi vilistlane ning käisin selles koolis tervelt 7 aastat (6-12 klass, 2000-2007 a, kooli 7. lend). See on maja, mis on minu jaoks täidetud nii lõputute mälestustega, et iga jumala kord sinna tagasi minnes muutun üliemotsionaalseks. Igatahes ei suuda ma uskuda, et JUBA kolm aastat kooli lõpetamisest möödas on ning kooliaeg RAMis on just see, mida kõige enam oma möödunud eluaastatest igatsen. Tundub nagu oleks see eile, mil me uhiuue kooli kuuendasse A-klassi astusime.

    Oh kooliaeg, oh kooliaeg..