School,  Various

Tšilläks

Oh kuidas ma jumaldan lund. Mitte igasugust, aga sellist laia, pehmet ja paksu lund. Muidugi olin täna hommikul veidi teisel arvamusel, sest Mareku autol ei olnud sellel hetkel veel talverehve all ning kuigi oli kiiresti linna vaja saada, liikusime me umbes kiirusel 2 km/h. Hiljem koju jõudes aga avastasin, kui mõnusalt rahustav toime lumel on. Nimelt oli mul täna õhtul koolis kaks tähtsat hindamist ja päev läks seega kiirelt viimaseid maale ning muid töid lõpetades. Asutasin end “kontoritoas” molberti taha, panin Blue Scholarsi mängima ja tõmbasin rulood üles. Suure akna taga sadas tõeliselt ilusat paksu lund ja kui muidu oleksin ma tõenäoliselt paaniliselt ning rohmakalt oma maalid kiiresti ära lõpetanud, siis lumi tõi kuidagi sellise naudingu maalimisse ja tänu sellele, et aeglaselt ning rahulikult oma töid lõpetasin, olin tõenäoliselt palju efektiivsem kui rutates oleksin olnud. Nii et samal ajal kui mina oma krunditud pappi oranžiks võõpasin, maalis ilmamees kogu maa valgeks. Kusjuures – kas olete tähele pannud, et igakord kui lumi maha sajab, siis see on kuidagi puhastav ja nagu millegi uue algus? Ja samamoodi ka siis, kui ta ära sulab. Ning hoidke kõik oma varbaid ja sõrmi ristis, et ka jõulud sama valged oleksid.
Tänase päevaga oleks PEAAEGU saanud ajutiselt kiire aja lõppu tähistada, aga siiski mitte päris. Homne veel ning seejärel võin lõpuks puhata. Vaheaega küll veel ei tule, aga suurem osa aineid lõppevad ära, nii et tunniplaan jääb mugavalt kitsaks. Loodetavasti tähendab see ka seda, et mul tõesti on aega jälle pikki sissekandeid siia postitada ja ka erinevate projektidega tegeleda, mis mu ideepajas juba mõnda aega on küpsenud. Ja noh, magada tahaks ka. Kaua ma ikka nende seitsmetunniste öödega siin elan. Aga vaevalt jõuan ma unest hakata rääkima, kui juba tunnen, et voodi kutsub. Head und!

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.