Outfits,  Thoughts,  Various

Do Re (and a few words about Me)

Kas mäletate kui paar aastat tagasi DIY-teema väga suureks trendiks tõusis? Peamiselt oli asi MASU’s, mis sundis inimesi rohkem ise meisterdama, kuna lihtsalt puudus raha uute rõivaste ostmiseks. Nüüd, kus majandus on hakanud vaikselt jälle ülesmäge sammuma (muidugi ei tea, et kui kauaks, sest euro on ju veel tulemas, aga sel teemal ma parem siin üldse arvamust avaldama ei hakka, sest päris majanduseksperdi mõõtu ma välja ei anna), on ka DIY-projektidega blogisissekanded ja ajakirjaartiklid areenilt kaduma hakanud. Muidugi tean inimesi, kes jätkuvalt selle teemaga tegelevad ning minul on nende vastu väga suur respekt, sest neil on midagi, mida paljudel teistel mitte – oskust, viitsimist ning eelkõige TAHET.

Lisaks sellele, et isetehtud asjad tõepoolest isikupärased ning lahedad on, on DIY-teema ka igati keskkonnasõbralik – oma vanale, juba tõenäoliselt räämas esemele uue elu andmine säästab ju uue kraami kokkuostmisest ning lisaks sellele on see ka rahakotisõbralik (kui inimene just oma t-särki teemantitega kaunistama ei hakka). Ka mina olen teinud mõningaid DIY-projekte, neist kõige hiljutisem oli näiteks seotud minu armastusega Kinder Surprise šokolaadide vastu, millega teatavasti rohkelt plastmassi ehk väikeseid lelusid kaasa saab. Otsustasin ühel hetkel nimelt need mänguasjad eheteks muuta, eelkõige siis ripatsiteks kaelakeede otsa (minu vana, aastaid kestnud kõrvarõngaste obsessioon on asendunud armastusega kaelakeede vastu). Näiteks kleepisin ühe kaamlit meenutava lelu peale hulgaliselt väikeseid litreid, et seda siis hiljem kaelas kanda. Nagu suur osa projekte, jäi ka see mul paraku pooleli, aga õnneks on mul rahulikult aega selle lõpetamine ühel hetkel ette võtta, sest selliste ehete puhul kehtib reegel, et need ei lähe kunagi moest välja, kuna nad on isikupärased, ja kui vastav ehe vingena välja kukub, siis kannad seda hoolimata parasjagu maailma vallutavast trendist. Oma sõbranna Liisaga võtsime aga ükskord kätte ja planeerisime teha terve seeria DIY-esemeid. Kuna ajad läksid ootamatult kiireks ning varsti tuligi peale aeg, mil tema Londonisse kolis, ei jõudnud me just palju teha, aga vähemalt on mul kogu materjal nende projektide kohta alles ning parasjagu ka piisavalt tahet end kokku võtta ja midagi valmis meisterdada.

Millest ma aga tegelikult kirjutada tahtsin, ei olnud ainult DIY-projektid, vaid üleüldiselt keskkonnasõbralikkus ning taaskasutus (DIY on lihtsalt üks selle väljundeid). Mitmed minu tuttavad on andnud mõista, et nende jaoks on see taaskasutus nii äraleierdatud teema, et nad lihtsalt ei viitsi sellele tähelepanu pöörata. See on küllaltki tobe “vabandus” loodusest ja keskkonnast mitte hoolimiseks, aga paraku ei saa kedagi sundida teisiti elama, on võimalik vaid suunata. Ega see taaskasutus tegelikult otseselt sinu elu ei muudagi, sest ainus, mida ise saab teha, on pisikeste sammude astumine keskkonnasõbralikkuse poole – jäätmete sorteerimine, tarbimise läbimõtlemine ja muu selline. Minu jaoks on taaskasutus ning keskkonna säästmine lihtsalt nii üllas tegevus, et ei näe probleemi selle heaks “töötamises”. Ma ei loe eriti ajakirju (ainus, mida loen, on ajakiri Mood, lisaks kogun septembrikuus ilmuvaid Prantsuse ja Ameerika Vogue’e), sest internetist on kõik kättesaadav. Oma vanad riided müün alati maha või annetan heategevusorganisatsioonidele. Ma olen väga valiv shoppaja, mistõttu säästan sellega end mõttetu kraami kokkuostmisest (rõhku panen esemete kvaliteedile ning sellele, et iga omadus neis tõesti mind end ostma kutsuks), ja uskuge mind – ma kannan esemed, mida armastan, sõna otseses mõttes ribadeks. Jäätmeid sorteerin võimaluse korral alati ja otsustasin nüüd sellele veel rohkem rõhku panema hakata, sest lugesin kampaania Prügihunt 2010 kodulehelt enda jaoks päris šokeerivat lauset – “Tea, et kõik see prügi, mis satub “kraanikausialusesse” prügikasti, läheb otse prügimäele ning mitte kunagi taaskasutusse, samas kõik see prügi, mis on sorteeritud (vanapaber, ohtlikud jäätmed, elektroonikaromud, riided jm) ja viiakse jäätmejaama, pakendikonteinerisse või mujale avalikku kogumispunkti, läheb valdavalt taaskasutusse.”. Ma olen alati arvanud, et ka see prügi, mille n.ö kraanikausi alla kogun, sorteeritakse ära. Ja täna järjekordset plastkarpi ära visates käis küll jõnks südame alt läbi, et see siin on ju ainult minu prügikast. Ja eestlasi on palju.. ligi poolteist miljonit. Korrutasin mõttes kõik need plastkarbid ja tulemus ei olnud just kõige rõõmustavam. Olen siiani arvanud, et elan küllaltki keskkonnasõbralikku elu, aga tuleb välja, et tegelikult on palju, mida saaksin oma olmetarbimises ja igapäevaelus muuta. Mul on näiteks üks töökaaslane, kes oli vanasti täiesti tavaline inimene ehk ta ei pööranud keskkonnasõbralikkusele erilist tähelepanu. Ühel hetkel käis tal aga mingisugune kiiks peast läbi, mistõttu sai temast sajaprotsendiline taimetoitlane ja keskkonnasäästlikkuse ekstreemnäide. Nüüd on tema loodussõbralikkus läinud lausa nii kaugele, et lisaks sellele, et ta endale ise riideid õmbeb, ehitab ta ka ise mööblit ja seda ei millestki muust kui neist miljonist pappkastist, mille sees Populari uus kaup saabub (näiteks mahla- ja pudelikastid). Ta ei raiska vett, väldib papptopse ja -pakendeid, ei kasuta plastikust nuge ega kahvleid, käib poes alati riidest kotiga jne. Tänu nendele sadadele tundidele, mis ma temaga koos tööl veedan, olen ka ise hakanud märkama pisiasju, millele tema rõhku paneb. Ja nii olen veidi ka omaenda elustiili muutnud.

Sidudes keskkonnasõbralikkust ja taaskasutust moega – Eestis on ju terve hulk moeloojaid, kes just sellele rõhku panevad (see n.ö redisain või ka reducing). Kindlasti on teile kõigile tuttav nimi Reet Aus, kes minu jaoks on Eesti redisaini etalon. Tema eesmärgiks on just massdisainist midagi uut välja nuputada ja ta teeb seda suurepäraselt. Olles ise olnud praktikal Tiina Talumehe moestuudios, olen aga näinud, et kuidas ühes selles mõttes täiesti tavalises moeateljees elu käib. Tema ei tegele redisainiga ning tellib kangad välismaalt. See-eest ei telli ta neid aga üldjuhul oma ateljeesse niisama seisma, kuna tema kangad on küllalt ajatud nagu ka tema püsiklientide maitse, mistõttu leiab iga kangas endale tavaliselt kasutust. Need, mis ei leia, lähevad tema usinatele õmblejatele, kes meisterdavad neist endile või oma perele uued riided. Lisaks sellele iseloomustab tema disaini vastupidavus, mis tähendab, et rõivad, mis on tema loodud, peavad vastu aastaid. Ükskord juhtus aga nii, et kaks paksu kangarulli, mis juba päris pikalt tema ateljees niisama olid seisnud ning mida ka õmblejad endale ei soovinud, oleks peaaegu läinud äraviskamisele. Siis sain aga Tiina nõusse, et need hoopis EKA moedisaini osakonnale annetada ning nii viisimegi need Marekuga ise sinna ära – for a good cause ja vältimaks mõttetu prügi tekkimist. Kindlasti mõjutab kangaste tellimist ka nende küllalt kõrge hind, aga jumal tänatud, et need päris leivahinda ei maksa, sest muidu võiks disainerina ju täiesti segi minna ja hakata neid tellima kasvõi ainult seepärast, et need lihtsalt nii ilusad on.

Üldiselt võib öelda, et taaskasutusele ja keskkonnasõbralikkusele tuleb jätkuvalt rõhku panna. See on n.ö “äraleierdatud teema” põhjusega. Kui kõiki eluvaldkondi ei saagi mõjutada ega igat inimest oma tarbimist jälgima sundida, siis loodetavasti suudavad aeg-ajalt käimasolevad kampaaniad ning ehk ka see blogipostituski veidi inimeste silmaringi laiendada. Ja ega ma sunnigi teid kõiki nüüd järsku üleni roheliseks hakkama, sest ma isegi ei ole täielikult seda teed läinud. See-eest kuulaksin hea meelega, et kes teist taaskasutusega tegeleb, DIY-projektidele meeleldi aega kulutab või lihtsalt keskkonnasõbraliku eluviisiga on.

Just as we cannot blame others for destroying the environment, so we cannot look to others to protect the environment. Responsibility for both begins at home.” Paul Griss

6 Comments

  • merilin

    ma olen ise ka sellele vàga tihti mòelnud. Tegelikult ùsna hirmutav on see, kui suurtes kogustes toodetakse ja tarbitakse mòtetult! ja tegelikult see, mis meie tarbime ja kulutame ei ole mitte midagi vòrreldes nende suurte tòòstuste ja tehaste kòrval. Aga ma usun siiralt ka seda, et kui igaùks meist natukenegi oma igapàevases elus ùritab sààsta ning samal ajal seda sònumit kergelt (mitte pealetungivalt) oma làhedal olevatele ùritab edastada, siis midagi ikka saab tehtud! Isiklikult ma ùritan paberit mitte raisata ning taaskasutada seda igal vòimalusel. Vett ei jàta jooksma ja elektrit ei raiska liialt. Ei osta puuvilju ja kòògivilju supermarketist vaid kohalikust “Frutteriast”. ning annetan riided kirikule (meil siin selliseid second hand poode nagu Eestis ei olegi kahjuks). Siinses ùhiskonnas pean ma aga kahjuks tòdema, et olen ùks vàga vàhestest, kes niiviisi mòtleb. Tihti, kohe kole tihti, nàen pealt, kuidas mòni vàga uhke ja kangekaelne, oma linna surmani armastav (nii nad armastavad vàita igal avaneval vòimalusel) roomlane viskab julmalt prùgi maha, kui prùgikast on ainult kùmne sammu kaugusel, konidest àrme rààgigi!!! No ja siin kohal on vist isegi mòtetu mainida seda prùgi skandaali mis Napolis ja Sitsiilias toimub.. Lòuna mentaliteet on nii teistsugune ja niii raske ùmber muuta.. ònneks Pòhja-Euroopa mentaliteet on palju looduse làhedasem ja eko teema on tòeliseks trendiks muutunud. Loodan, et see trend aga aina suureneb ja sùveneb, sets nii ehk suudame hoida kòike tasakaalus. Ja Eesti ùle olen eriti uhke, kui ma siinsetele rààgin sellest suurest prùgikorjamisest, siis mul on tunne nagu seletaksin mingit muinasjuttu, sest see tundub kòigile (neile vàhestele, kes minuga samamoodi asja nàevad) liiga hea et olla tòsi!

  • Tuuli

    Sinu tänane postitus pani mind mõtlema, kas ma saaksin veel midagi ära teha lisaks nendele asjadele, mida ma juba keskkonna säästmiseks teen. Näiteks prügi sorteerimine on minu jaoks elementaarne ja väga raske on välismaal käies erinev prügi samasse konteinerisse visata. Käsi kohe tahaks vähemalt klassi, paberi ja toidujäätmed eraldi panna, aga mida pole, see on võimalus. Lisaks käin juba ammu poes riidest kotiga ja kui teinekord avastan kassas, et kott on koju jäänud, läheb tuju kuidagi ära. Samuti pole minu jaoks piinlik käia kasutatud riiete poodides – tuleb lihtsalt need parimad ja ainulaadseima valikuga poed üles leida. Viimasel ajal olen avastanud enda jaoks vähemal määral ka DIY, kuid loodetavasti areneb see minu jaoks veel edasi.
    Sinu postitus tuletas mulle aga meelde, kui palju on mul kogunenud riideid vanematekoju. Täiesti korralikud riided, mis lihtsalt on moest läinud, väikseks jäänud või lihtsalt ära tüüdanud. Oma järgmiseks ülesandeks seangi omale need asjad ära sorteerida ja neile uus omanik leida.
    Aitäh Sulle selle motiveeriva ja tegutsemapaneva postituse eest!
    Päikselist sügist!

  • L

    Jess, ma nii nautisin seda postitust! :) Ma enda ökoloogilise jalajälje vähendamise meetodeid ei hakka siinkohal üles loendama, aga väga lahe on selle teemaga seotud mõtteavaldusi lugeda. Sinu SHOP on ka vinge. Ja kui mõned blogid hakkavad aja jooksul end ammendama, siis sinu oma meeldib-meeldib-meeldib üha rohkem! Sest sinu blogil on SISU. :)

  • Britta

    Oi, aitäh sulle, L! Sellist tagasisidet on rohkem kui hea meel kuulda. Ja eks ma püüan veel paremuse poole. :)

    Ning teistele aitäh, et jagate oma arvamust kogu selle teema kohta.

  • Britta

    Mulle väga meeldis selline postitus! Esialgu peale vaadates võib küll tunduda, et päris pikk jutt blogi kohta, aga see oli kõik nii õige ja huvitav!
    Tutvusringkonnas vaadatakse meie pere peale viltu, et prügi sorteerime, aga pigem peaks ise teistele viltu vaatama, et nad seda ei tee :D
    DIY on ka selline teema, mis muutub minu jaoks aina põnevamaks… esialgu olen ainult ehete peal, aga kindlasti tahaks midagi veel teha, õde nt joonistab ise pea pooltele pluusidele, et teha need isikupärasemaks.
    Ma tõesti ei mäleta, kuidas Su blogi peale sattusin, aga mul on nii hea meel :D

  • Kätlin

    I agree with you girl. Taaskasutus on tõesti teema millest peaks sõna võtma ja mul on hea meel, et Sina seda nii arukalt ja pikalt viitsisid ette võtta. Kui rääkida enda taaskasutuslikest harjumusest, siis DIY projektid kuuluvad sinna igatahes ning samuti olen leidnud, et vintage riiete kandmine on ka omamoodi taaskasutus. Ehk siis ma armastan kombineerida uuemaid asju päris mitmekümne aasta taguste rõivaesemetega, mis on vaatamata oma eakusele ka täiesti kasutuskõlblikud :)

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.