Around the globe,  USA

Let’s slow down for a little fast food

Atlanta. Kroomveljed, räpp ja southern accent. Sama tavaline nähtus kui turukottidega memmed Nõmme turu bussipeatuses on Atlantas Escalade’iga ringi kruiisivad my-chain-hangs-much-lower-than-yours tüüpi inimesed, aknad alla keeratud, T.I. muusika põhjas ja kirjeldamatult blingivad rimsid all.
Turistil pole seal üldiselt midagi teha. Vaatamisväärsusi eriti ei ole ja see on selline linn, kus võib pigem olla põnev elada, eeskätt kui oled person of colour. Valgeid leidus seal muidugi ka, aga nende vähemus oli lihtsalt niivõrd silmaga märgatav. Uurisin järele ja selgus, et 60% elanikkonnast on mustanahalised, 40% valged. Üldiselt tundus (vähemalt esmapilgul), et valgetel ja mustanahalistel ei ole seal omavahel erilist vaenu, kuigi muidugi ei ole ma selles sada protsenti kindel.
Mina, kes ma armastan alati kohalikes getodes ringi rännata, et seda ÕIGET elu näha, pidin seekord pettuma, sest Atlantas lihtsalt EI TOHI kõrvaltänavatele rändama minna. Liikuda tuleb kesklinnas. Teine variant on sõita metrooga äärelinna suuremate keskuste juurde (kusjuures kõik peamised shopping centerid asuvad seal just äärelinnas, mitte kesklinnas). Aga kuna Atlantas on siiski üks Ameerika kõrgeimad kuritegevusreitinguid, siis ei tasu ikka igale poole kondama minna. Kuulsaim Atlanta geto on Bankhead. See on the Hood. Koht, kust on pärit näiteks T.I. ja Shawty Lo, kusjuures T.I.-l on isegi sellenimeline lugu olemas. Muidugi oli meeletu kiusatus, sest oleks tahtnud näha seda kohalikku elu seal, aga kuskil tuleb vist uudishimu ja mõistlikkuse vahele piir tõmmata.
Ameerikas on kõik extralarge ja toit ohmylord kui rasvane. Näiteks kõige väiksem smuutitops on meie Boost Juice Bar-i kõige suurema topsi suurune. Brainfreeze guaranteed. Kusjuures topsi peale on kirjutatud ameeriklaste ülekaalulisusprobleemi “lahendamiseks” lause Chewing is over-rated. Toidud on tohutult rasvased ja esimese kahe päeva järel tekkis meeletu tahtmine kolm kilo salatit ära süüa. Oleme nüüdseks ka mitmel korral kohalikes Babybackides peatunud (nt Waffle House’is). Iseenesest on sellised dinerid eriti lahedad, täpselt nagu Quentin Tarantino filmidest pärit. Toiduvalik nendes aga eriti ei varieeru, nii et burgerid, vahvlid ja steak sandwichid on enamasti need, millest menüüd koosnevad. Walmartist hüppasime ka teel Nashville’i läbi. See on kõikide asjade pood, mille ühest servast teise kõndides tundub nagu läbiksid kolme kilomeetrit. Ühe pudeli Sprite’i leidmiseks pidin terve poe läbi kammima, sest ameeriklastele on iseloomulik meeletu tarbimine, mis tähendab, et kõiki asju müüakse heal juhul six-packis, enamasti aga vähemalt kümnekaupa. Isegi hotellivoodid on igal pool nii suured, et vähemalt kolm inimest mahub ühele inimesele mõeldud voodisse. Kõik siin riigis on XXL. But we love it here.
Ameeriklastele meeldib mingil põhjusel see, kui õues on meeletult palav (siin southeastis on tohutult kuiv kuumus) ja kui toas on eriti külm. Kõikjal on nii, et kui tuled õuest tuppa, siis hakkad külmast tihtipeale lõdisema, sest kõik konditsioneerid töötavad ja tundub, et liikusid vahepeal mingisugusesse teise, palju jahedamasse kliimavööndisse. Näiteks eile õhtul Waffle House’i minnes oli sama lugu. Aga ameeriklased naudivad seda.
Marek hängib hetkel voodis (ja loobib mind patjadega) ja on rahuolematu, et kõik uudised, mis telekast tulevad, nii negatiivsed on. Et Dallases on üleujutused ja et auto tappis kolm last ja et terroristid kasutavad Google Mapi oma järgmiste sihtkohtade paikapanemiseks. Ja liiga palju on kõhnumisele kaasa aitavate toodete reklaame.
It’s all America, baby. :)

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.